Me kõik oleme kuulnud, et USAs elab ülekaalulisi inimesi kõige rohkem, kuid kõnesolev film kinnitas oma silmaga kogetud muljet: inimesed on põhiolemuselt samasugused, lihtsalt sealne rafineeritud tarbimiskeskkond on õõvastavalt edukas tänu pikaajalisele madalaimatele ja seetõttu suurima levikuga inimloomuse instinktidele orienteerumisele. Ülisuur mina on olemas meis kõigis, võitlus tema kontrollimiseks käib meie tahtejõu ja kavalate müügi-inimeste vahel.
“Kiiremini ja odavamalt” on turumajanduse peamine arengumootor. Miks siis peaks inimesi, kes kujundavad sellest lähtudes oma toitumisharjumusi, hukka mõistma? Või mispärast on halvad firmad, mis kliendi saamahimu rahuldades ta õnnelikuks teevad?
Ameerika Ühendriikide tarbimismudel tundub väga lihtne. Kuna riik on võimalikult igasugusest vastutusest vabastatud ja indiviidi iseotsustamisõigus on püha, siis kaupmeestel on vaba voli apelleerida inimese kõige madalamatele instinktidele, milleks on ahnus ja mugavus. Need on aastatuhandeid olnud ka inimarengu mootor, olgu tegu sõjateaduse või masinate leiutamisega. Loomulikult on kõigil inimestel ka positiivsed instinktid, kuid darvinistlikus olelusvõitluses sobivad nimetatud paremini, mistõttu on need ka kõikidel inimestel säilinud. Nišimüüjad apelleerivad ka tervele mõistusele, kuid pärast väsitavat ja närvesöövat tööpäeva on selle viimase kasutamine enamikule tülikas, kui just mõned lihtsad põhimõtted pole range koduse kasvatuse või järjekindla enesetreeninguga automaatseks koolitatud. Näiteks võib kõigist kiirtoidukohtadest mööda jalutada, olenemata uksel või teleris reklaamitavast eriti ahvatlevast pakkumisest. Edevus, samuti väga ürgne instinkt, on üldiselt taunitav, kuid söömise kontekstis sobib see ahnuse ja laiskusega võitlemiseks küll. Seda kasutas nii Spurlock, aga seda kasutavad võrdselt nii tervise-edendajad kui spordiklubide ja dieediprogrammide müüjad. Mis see saleduse propageerimine muud on?
Ons teadlikul käitumisel ja koolitusel, mida rämpstoidumüüjad filmis hoolega rõhutasid, üldse mingit lootust “rohkem ja kiiremini”-mentaliteedile vastu saada? Isikliku kogemuse põhjal tuleb tunnistada, et sobivas keskkonnas on äärmiselt lihtne kiirelt kaalus juurde võtta. Puhtast mugavusest, isegi kui terve mõistuse ja juurdunud eelarvamuste abiga hoida eemale maailmanimedega kiirtoidukohtadest. Kodulähedane mehhiko burrito-baar ja kodune kasvatus, mis kogu taldrikule laotud hiigelportsjoni ära kohustab sööma, “töötavad” sama edukalt. Kui oma toitumisharjumusi ei viitsi muuta, siis välise pildi ehk kehaümbermõõdu parandamiseks aitab mõnevõrra kindlasti tõsine (3-4 korda nädalas) sportimine. Filmis Spurlockil sellist luksust ei olnud, tema pidi oma päevase käimisnormigi vähendama neljale kilomeetrile. Seega ei saa ainult filmis näidatud eksperimendi põhjal otsustada, kas tervise katastroofilise halvenemise taga oli vaid vilets dieet või üldine lodev eluviis. Siiski viitavad seni avaldatud teadusuuringud, et rämpstoidu negatiivne mõju ületab liikumisest saadava soodsa efekti.
Autor ilmselt ei pretendeerigi oma filmiga ei teadusliku eksperimendi ega ka raju propaganda tiitlile. Tegemist on pigem tundlikust sotsiaalsest närvist inspireeritud meisterliku kunstiteosega, mis kutsub esile vaataja reageeringu, olgu see milline tahes. Ei usu (ja seda on kinnitanud mulle mitmes vanuses inimesed), et see film inimeste põhimõtteid muudab või kellestki andunud taimetoitlase teeb, mida ka Spurlocki murelik elukaaslane tema puhul agaralt üritas. Film suunab siiski järele mõtlema nende ajendite üle, mis panevad igaühe ja ühiskonna liikuma. Filmi pealkiri “Ülisuur mina” (kiitus õnnestunud tõlke eest!) tähistab midagi palju universaalsemat kui Ameerika Ühendriikide kiirsöögiarmastus. Selles kajastatud arutu söömise tagajärjed on lihtsalt üks Eestiski nii populaarse indiviidikultuse konkreetne väljendus, selle jätkudes ei ole me kindlasti kaugel samasugusest ülekaalulisuse epideemiast kui mitte hullemast.
Soovitan igal juhul filmi kõigile teismelistele ja nende vanematele, aga miks mitte ka poliitikuile ja kooliõpetajatele, tegelikult igaühele. Siiralt loodan, et inimesed näevad selles enamat kui pelgalt Ameerika pila. Ameerika ühiskond pole Eestiga võrreldes põrmugi halvem ega parem, kuigi allakirjutanule sümpatiseerib viimane elukohana ometi palju rohkem.
Ain Aaviksoo õppis aastatel 2004-2005 Bostonis Harvardi ülikoolis, ta on rahvatervise magister. Praegu töötab ta Poliitikauuringute Keskuses PRAXIS tervisepoliitika analüütikuna.