Selle artikli käivitas segadus mõistega „etenduskunst“ ning koos sellega kerkinud vaidlused teatriliidu aastaauhindade üle. Jaotangi oma argumentatsiooni sellest lähtuvalt kahte ossa.
Ingliskeelses teoreetilises kirjanduses kohtab kahte mõistet: performing arts ja performance art. Esimene on katusmõiste ja hõlmab erisuguse kunstilise taotlusega etendajakeskseid kunste: teatrit, tegevuskunsti, püstijalakomöödiat, teatraliseeritud kontserte jne. Performance art kui kunstiliik hakkas välja kujunema 1960. aastail ning seostus algul peamiselt kujutava ja alternatiivse kunstiga, kuigi tegemist oli algusest peale hübriidse ja interdistsiplinaarse nähtusega. Performing arts on eesti keeles kodunenud otsetõlkelise mõistena „etenduskunstid“ ja performance art ilusa eestikeelse sõnana „tegevuskunst“, kuid viimane seostub peamiselt selliste žanridega nagu performance ja happening.
Ent etenduse mõistega seostatavad kunstipraktikad on läinud 1980. aastatest peale järjest mitmekesisemaks ning tegevuskunst ja teater hakanud kohati kokku kasvama, nii et tekkis vahevorm, mida eesti keeles on nimetatud performance’i-teatriks või performansiteatriks.1 Ameerika teatriuurija Marvin Carlson ongi käsitlenud sõnu „performance art“ ja „performance“ sünonüümidena, koondanud nende alla mitterepresentatiivsed etendused, kus etendajad ei esita kellegi teise sõnu või dramaturgiat ega esine kellegi teisena, vaid lähtuvad etenduse loomisel peamiselt oma kehalisest ja autobiograafilisest kogemusest. Tüüpiline etendus(kunst) on soolo, mille keskpunktis on keha ning kus lavakujundus on napp ja kostüüm juhuslik.2
Teatriteoreetilises diskursuses kasutataksegi mõisteid „teater“ ja „etendus(kunstid)“ tihti koos märkimaks nendevahelise selge piiri kadumist ja teatriuurijate huvi mõlema nähtuse vastu. (Näiteks 2018. aastal asutati organisatsioon nimega European Association for the Study of Theatre and Performance.) Seega võib öelda, et etenduskunstid = teater + muu performatiivne kunstiline praktika, millel on teatriga suur ühisosa. Selle ülejäägi alla kuulub ka etenduskunst, kui seda just mitte üleliia laialt defineerida.
Kuid millises tähenduses kasutatakse eestikeelset sõna „etenduskunst“? Selle vaste ei näi alati ja täpselt olevat performance art. Peale selle tekitab segadust sõna kasutamine kord ainsuses, kord mitmuses. Ott Karulin esitas hiljuti sellise definitsioon: „Etenduskunstide kitsaim tähendus, millest lähtub riik etenduskunstikeskuste rahastamisel ja teatriliit etenduskunstide ühisauhinna statuudis, on lavastused, mille eesmärk on siduda mitme teatriliigi iseloomulikud väljendusvahendid, olgu nendeks siis sõna, liikumine, heli, kujutis või midagi muud. Statistikas leiab sellised lavastused sageli mitmeliigilavastuste alt“.3
Karulin viitab seejuures ka Erkki Luugi artiklile, kus too on sõna „etenduskunst“ kasutanud järjekindlalt ainsuses. Luuk defineerib „etenduskunsti“ artikli algul avaralt, s.t etenduskunstide tähenduses – ja sellisena on see hea selgitus. „Mis on etenduskunst? See on kunstiliik, mis eeldab ainult etenduse toimumist, jättes täiesti lahtiseks selle žanrilise kuuluvuse ning selle teostamiseks kasutatud vahendid. Teisisõnu on etenduskunst kõige laiem ja hõlmavam termin kirjeldamaks kõike, mida teatri, tantsu, etluse, agitkava, ooperi, opereti, muusikali, happening’i, performance’i, multimeediaetenduse, show jne raames tehakse.“4
Kuid siis toob ta etenduskunsti näidisteostena välja Hugo Fanari balleti „Suveöö unenägu“, Saša Pepeljajevi tantsulavastuse „Uksed“ ja Peeter Jalaka muusikalavastuse „Eesti ballaadid“ ning keskendub nende analüüsis kunstide sünteesile ja lavastuste hübriidsusele.5 Seega jääb mulje, et Karulin ja Luuk on diskursusevennad, kellele mõiste „etenduskunst(id)“ tähistab eelkõige etenduse olemuslikku hübriidsust ja sarnasust totaalse kunstiteosega.
Teiselt poolt viitavad nii Karulin kui ka Madli Pesti,6 et „etenduskunsti“ sõna võeti Eestis kasutusele algul kontseptuaalse nüüdistantsu eufemismina. See strateegia tundub mõistlik ning ka väljapoole meie keeleruumi tõlgitav, sest Eestis peamiselt tantsuharidusega inimeste viljeldav mitmekesine mitterepresentatiivne etenduspraktika sobitub probleemitult ka ingliskeelse mõiste „performance art“ alla, kuigi see on laiem ja heterogeensem nähtus.
Problemaatiline on aga nii Luugi kui ka Karulini nõue, et etenduskunst peaks siduma mitme teatriliigi väljendusvahendid. Kõige süsteemsemalt tehakse seda ju muusikateatris, mingil määral nüüdistantsus ning ka sõnateatris on viimasel 20 aastal räägitud muusika (nt muusikute kaasamine lavastusse või etenduse atmosfääri kujundav pidev heliriba) ja kehalisuse esiletõusust. Räägitakse žanride ja liikide piiride hägustumisest teatris kui millestki domineerivast, mitte erandlikust. Etenduskunst vastupidiselt positsioneerib end tihti erisuguste kunstiliikide ning kunsti ja mitte-kunsti hallalale, kuhu teatrilavastus enamasti ei satu. Pealegi on tüüpiline etenduskunsti teos väikse eelarvega ning seetõttu ka väljendusvahendite poolest kitsi. Muidugi leidub erandeid.
Niisiis väidan, et mõisted „etenduskunst“ ja „etenduskunstid“ on eesti keeles omavahel segunenud ning moodustanud omapäraseid hübriide. Põhimõtteliselt võib muidugi olla Eestiski erisuguseid teatriterminoloogia koolkondi, aga olukord pingestub, kui sõnadega kaasneb kultuuripoliitika ja -kommunikatsioon.
Nüüd tulebki mängu teatriliidu välja antav etenduskunstide ühisauhind, mis peaks sõna-sõnalt haarama kõik nähtused, mida Eestis teatrina defineeritakse või esitatakse (sh need, mis klassikalise liigituse alla ei mahu), ning olema justkui auhindade auhind. Aga võta näpust! Statuut ütleb hoopis midagi muud: „Auhinna eesmärk on tunnustada erisuguseid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi- ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid“.7 Seega tunnustatakse selle auhinnaga lavastajaid või institutsioone, kes on erisuguseid teatriliike uuenduslikult põiminud, sest etenduskunstidena loetakse üles teatriliigid, mitte aga teatridefinitsioonist traditsiooniliselt välja jäävad etenduskunstid (nt kas või tsirkus, kabaree, rahvatants). Kas uuendust oodatakse siis ainult teatrivälja seest või on siin tegemist kommunikatsioonihälbega?
Mis oli selle meistri mõtteis, kes sellise auhinna lõi? Meister nägi, et klassikaline jaotus sõna-, muusika- ja tantsuteatriks enam alati ei toimi, lavastused ei mahu vormi ära ning tekkis defineerimatu ülejääk. Ülejääk lükatakse 2015. aastast uudsesse ebamäärasesse vormi. Vaatame, mis on etenduskunstide ühisauhinna žürii sõelale jäänud.
Esimesel aastal sai auhinna Labürintteatriühendus G9 (kollektiivne lavastajakehand!) oma osavõtuteatri ehk kaasavate ruumirännakute „Heleaines“ ja „Mõtteaines“ eest. Oluline polnud siin ilmselt kunstiliikide süntees, vaid uus teatrivorm vaatajaga peaosas. 2016. aastal sai premeeritud Cabaret Rhizome lavastustega „Otsuse anatoomia“ ja „Kuningas Oidipus“. Miks ei sobinud need lavastused sõnateatri alla? Kas sellepärast, et kasutati kaamerat, ekraane ja interaktiivseid nupukesi? Ma ei sea kahtluse alla Cabaret Rhizome’i soovi katsetada uue tehnikaga. Renate Keerd tegeleb minu meelest tantsuteatriga või vähemalt füüsilise teatriga ja niipalju on tantsuteatri piire küll avardatud, et ka sellised füüsilis-verbaalsed lavastused nagu „Vaimukuskuss“ sinna ära mahuks. (2016. aastal saigi Keerd tantsuteatri auhinna.)
Loomulikult pole mul kahju, et need isikud ja institutsioonid on saanud auhinna. Lihtsalt paneb mõtlema, miks ei sobinud need nn normaalse liigipõhise teatri alla ja miks premeeritakse just teatriliikide sünteesi kaudu sündivat uuendust. Kuna selle auhinna nominente võivad esitada nii teatrid, teatriliidu allorganisatsioonid kui ka teised žüriid, siis on loomulik esitajate animaalne tung hõivata võimalikult palju erisuguseid positsioone. Selline praktika on aga viinud poliitikani, kus teatriliigi piirid hoitakse konservatiivselt kitsad ja fikseeritud, sest kõik vähekegi uudne või kummastav lükatakse ühisauhinna kategooriasse. (Sel aastal nt „Workshop“.) Kunstid on alati kasutanud strateegiat, kus algselt marginaalne ja ebatavaline haaratakse varem või hiljem peavoolu – nii võiks see olla Eesti teatriski.
Võib-olla on probleem jälle terminites: „sõnateater“ liigina tundub olevat kitsam ja puristlikum mõiste kui laenuline „draamateater“, mille alla mahub ju ka „postdramaatiline teater“, kus tekst pole dominantne. Loomulikult pole lahendus loobuda igasugusest täpsemast terminiloomest ning nimetada kõike etenduskunstiks, sest, nagu püüdsin näidata, on see üks mitmekihiline ja veniv mõiste, mis ei hõlbusta kindlasti kultuurikommunikatsiooni ega -poliitikat. Küll aga tuleb kasuks, kui selgitatakse, millises tähenduses üht või teist sõna kasutatakse ning kuidas see mõjutab teatriväljal toimuvat.
1 Anders Härm, Piraadid hõivavad lava. Visand Eesti performance’i-teatri ajaloole. Rmt: Žilett. Monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist. Von Krahli teater, Tallinn 2014, lk 109–118; Annemari Parmakson, Performansiteater. Mõiste ja eripära. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2015.
2 Marvin Carlson, Performance: A Critical Introduction. Routledge, London, New York 1996, lk 6.
3 Ott Karulin, Ütle, kas tantsib. – Sirp 8. III 2019.
4 Erkki Luuk, Tants tänapäeva kultuurikontekstis. – Teater. Muusika. Kino 2005, nr 8-9, lk 55.
5 Samas, lk 60.
6 Madli Pesti, Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted. Rmt: Eesti tantsukunst: nüüd ja →. Sõltumatu Tantsu Lava, Tallinn 2015, lk 43.
7 Eesti Teatriliit, http://www.teatriliit.ee/auhinnad/laureaadid-auhindade-jargi/etenduskunstide-uhisauhind.