Alates sellest, kui haridusminister Mailis Reps tuli mõne nädala eest avalikkuse ette ideega kehtestada gümnaasiumi sisseastumiseks üleriigiline hindepõhine lävend, on räägitud palju kutsehariduse mainest. Räägitud on ka valikuvabaduse allesjätmisest või selle äravõtmisest; sellest, kui hästi iseloomustab üks või teine hinne noore inimese valmidust omandada gümnaasiumiharidus, ning sellest, mis jääb hinnete taha varju – elud, olud jne. Ent kõnealuse temaatika tuum peitub kusagil mujal: otsides vastust hariduspoliitika fundamentaalsetele küsimustele tuleb silmas pidada eelkõige seda, millist haridust XXI sajandi Eesti riigis tegelikult vaja läheb.

On ütlematagi selge, et üks kohustusliku koolihariduse peamisi funktsioone on tööturu vajaduste rahuldamine – seda nii indiviidi kui ka ühiskonna vaatevinklist lähtudes. Tõenäoliselt mõistab enamik meist ka hariduse osa noorte mõttemaailma kujunemisel, isiksuse arenemisel, ilma et seda eraldi selgitada tuleks. Ent on üks aspekt, millele tasub senisest enam tähelepanu juhtida: selleks on just nimelt ühiskondlik vajadus ka niisuguste teadmiste järele, mida valdav enamik mitte kunagi töö juures rakendama ei hakka. Õigupoolest tuleb möönda, et selle viimase aspekti mõistmine ongi keeruline. Alatihti kuuleb inimestelt, kuidas neil üht või teist koolis õpitud asja pole elus kunagi vaja läinud ning ega siis olegi imestada, kui kostab üleskutseid muuta kooliharidus praktilisemaks, õpetada lastele tuimade ja tarbetute teoreetiliste teadmiste asemel midagi kasulikumat.

Ometigi väidan, et vajadus teoreetiliste teadmiste, nn akadeemilise hariduse järele on praegu suurem kui kunagi varem ning püüdlustes suunata noori raamatutarkuste omandamise asemel praktiliste oskuste juurde ei arvestata ühiskonna eripäraga. Võib-olla oleks selle kohta paslik öelda „e-ühiskond“ – senisest efektiivsem, vahetum ja silmipimestavaid võimalusi pakkuv, ent võimalike turvariskidega, mille maandamisega tuleb järjepidevalt tegeleda.

Informeerimatus ja populismioht

Moodsa aja eestlase suurim privileeg, õigus olla demokraatliku riigi kodanik, paneb meid üksjagu keerulisse olukorda: meil tuleb teha poliitilisi valikuid. Heaoluriikides, mille hulka kuulub üha rohkem ka Eesti, ei määra neid valikuid enam mitte niivõrd möödapääsmatud vajadused, vaid inimeste soovid, ideed ja unistused, kui tahes mõistlikud või ebamõistlikud need ka ei ole. Sellises olukorras on eriti aktuaalseks saanud tõsiasi, et demokraatlik valitsemissüsteem iseenesest ei anna mitte mingisugust garantiid, et vastuvõetud otsused tugineksid tõsiseltvõetavale analüüsile ja teeniksid rahva huve. Seepärast on hädavajalik, et rahvas oleks ühiskonna olulistest küsimustest vähemalt pinnapealselt hästi informeeritud. Paraku ei saa seda sugugi iseenesestmõistetavaks pidada.

Ameerika Ühendriikides on uuritud, mil moel erinevad ühiskonna kui terviku tõekspidamised Ameerika Teaduse Edendamise Nõukogu¹ liikmete omadest. 2015. aasta uuringust võib markantsemate näidetena välja tuua, et kui näiteks 88% küsitletud teadlastest uskus, et geneetiliselt muundatud organismide tarvitamine toiduna on ohutu, siis avalikkuse hulgas toetas seda seisukohta vaid 37% küsitletutest; seda, et kliima muutub inimtegevuse tagajärjel, pidas tõeseks 87% teadlastest, ent kõigest 50% avalikkusest.² Selle valguses ei ole kuigi üllatav, et teaduslikus mõttes väheusutavate seisukohtade kaitsmine avalikus ruumis on sealses ühiskonnas normaliseerunud ning suurel osal inimestest on raskusi teaduslike vaatenurkade ja neid esindavate teadlaste eristamisel ebateaduslikust jurast ja selle levitajatest. Samuti ei tasu imestada, et president Trumpi eestvedamisel on taganetud rahvusvahelisest kliimakokkuleppest ja pööratud tagasi määrusi, mis reguleerivad süsinikdioksiidi emissioone ajal, mil riigi kagupiirkonda kimbutavad üha laastavamad orkaanid ning Vaikse ookeani saareriikide elanikud võitlevad oma kodukoha säilimise eest.

Võib-olla ei ole meil põhjust liialt üllatuda ka selle üle, et rahva demokraatliku tahte avaldusena on Suurbritannia otsustanud Euroopa Liidust lahkuda, et Austrias jäi kõige napimalt presidendivalimiste võidust ilma paremäärmuslike vaadetega kandidaat Norbert Hofer, et ennast lõhki laenanud Kreeka on poliitiliste keerdkäikude tagajärjel langenud vasakpopulistide rüppe või et meie saatusekaaslased Poola ja Ungari on raskestimõistetavatel asjaoludel hakanud piirama vaba ajakirjandust ja sõltumatu kohtuvõimu tööd napilt enam kui veerandsada aastat pärast seda, kui juubelduste saatel vabaneti kommunistliku võimu mõju alt.

Eelnenud loetelu eesmärk ei olnud naeruvääristada riike ja nende rahvaid ega parastada nende rumaluse üle, kaugel sellest. Selle teemaarenduse mõte ja kogu artikli sõnum on palju kainestavam: ka Eesti ei ole populistide eest kaitstud, ka Eestis on võimalik rahva jagunemine eri inforuumidesse, ja seda mitte ainult emakeele alusel, ka eesti rahvas on suuteline tegema ebaratsionaalseid poliitilisi valikuid. Ent pidades silmas meie riigi väiksust ja asukohta väga erineva sotsiaal-majandusliku arengutasemega piirialal, on tõenäoline, et Eestile oleksid mõne raskekujulise poliitilise möödalaskmise tagajärjed eriti tõsised.

Akadeemilise hariduse kaitseks

Ja nii olemegi jõudnud peamise juurde: teoreetilisi teadmisi on vaja kõigil hääleõiguslikel kodanikel. Neid on vaja selleks, et mitte enam korrata minevikus tehtud vigu, et tajuda äärmuslusega seotud ohte ning mõista demokraatia ja vabaduse väärtust ka ajal, mil enamikus perekondades ei ole enam vanavanemaid, kes olid oma silmaga näinud Teise maailmasõja koledusi või kannatanud stalinistlike repressioonide all. Neid on vaja selleks, et rahvas oskaks lugu pidada teadusest ja teadlastest ka siis, kui omaenda töökohustused ei hõlma keemia- ja füüsikatunnis õpitut. Võib-olla ka selleks, et oskaksime tuvastada sõnavõttudes demagoogilisi võtteid, ja võib-olla selleks, et Euroopa lähiümbruses aset leidvad vägivaldsed konfliktid ei mõjuks meile kaugena, ja et kannatanud ei oleks meile sedavõrd võõrad, nagu nad näivad olevat poliitikuile, kelle meelest ei tohiks oma riigis peavarju pakkuda mitte ainsalegi Süüria sõja eest ohutumasse kohta põgenenud perekonnale.

Akadeemiline haridus aitab meil mõtestada nii seda, mida me näeme enda ümber, kui ka seda, mida me tajume enda sees; loob eeldused edukaks kommunikatsiooniks ka väga erinevate väärtushinnangute ja tõekspidamistega inimeste vahel ning võimaldab ühiskonnateemalistes aruteludes jõuda kaugemale värvikirevatest plakatitest ja 140 tähemärgiga säutsudest. Kui noor inimene on oma haridusteel jõudnud põhikooli lõpetamiseni, oskab väärtustada raamatutarkusi, tunneb endas soovi jätkata silmaringi laiendamist ja näeb, et laiapõhjaline gümnaasiumiharidus annab talle selleks parima võimaluse, siis ei saa seda olukorda käsitleda kui probleemi, mis „vajab lahendamist“. See on suurepärane ja kui vähegi võimalik, tuleb teda toetada. Ma saan aru nendest, kes muretsevad gümnaasiumihariduse kvaliteedi üle, ning mõistan, et kui gümnaasiumi pääsemise sõel laseb läbi ka need, kes ainult heal juhul hakkama saavad, siis tuleb ette ka seda, et osa ei saa. Muu hulgas silmas pidades asjaolu, et otsus gümnaasiumi pääsemise või mittepääsemise kohta langetatakse veel õrnas eas inimeste kohta, on õige pigem anda soovijatele võimalus end tõestada, ja vajadusel teinegi, siis juba jõukohasem, kui esimesena ette võetud teekond liiga raskeks osutub. Kui aga probleem, mida lahendada püütakse, seisneb hoopis selles, et paljudel gümnaasiumi lõpetanutel jääb erialane haridus omandamata, siis tuleks lahendust otsida mujalt. Riigi ülesanne olgu tagada see, et kõigil gümnaasiumi lõpetanutel oleks ligipääs sellisele erialasele haridusele, mis on neile nii võimete poolest kui ka rahaliselt jõukohane.

1 American Association for the Advancement of Science, AAAS.

2 Cary Funk, Lee Rainie, Aaron Smith, Kenneth Olmstead, Maeve Duggan, Dana Page; „Public and Scientistsʼ Views on Science and Society“ –29. I 2010 Pew Research Center. Küsitletute hulgas oli paljude valdkondade teadlasi; kliimateadlaste hulgas on toetus teooriale inimese põhjustatud kliimamuutustest märksa suurem.

Mathhias Kahk on Oxfordi ülikooli vilistlane, kes on omandanud materjaliteadustes doktorikraadi Londonis Imperial College’is (The Imperial College of Science, Technology and Medicine) ja töötab Singapuri riiklikus ülikoolis (National University of Singapore, NUS).