Homme esietendub Tallinna Linnateatris Sławomir Mrożeki 1965. aastal ilmunud näitemäng “Rätsep”, mida teadupoolest Eesti teatris pole lavastatudki. Kuidas näidendini jõudsite ja miks just “Rätsep”?

Leidsin selle näidendi lavakooli ajal ühest venekeelsest Mrożeki kogust ja selle luges mulle käigu pealt tõlkides ette minu hea kursavend Laur Kaunissaare. “Rätsep” on lihtsalt niivõrd hea näidend.

Kuivõrd haakub “Rätsepas” toimuv tänase päevaga, lavastuse kavalehel  tsiteeritud Baudrillard’i teooriaga, mille järgi elame ajastul, kus simulaakrumid – mudelid, koodid, digitaalsus – asendavad reaalsust ennast?

Mis Baudrillard’i puutub, siis tema määratletud simulaakrumitega haakub ta niivõrd, et lugu ongi sellest, kuidas reaalsus ära kaob või siis kaotatakse. Lääne kultuuris on teatud jõud, mis üritavad kogu maailma Disneylandiks muuta. Lavastamise otsene põhjus: ka Eesti on viimase kümne aastaga jõudnud Disneylandile kõvasti lähemale.

Kes on kaasaja rätsepad ja barbarid?

Rätsepluse ja barbarluse alged peituvad kõikide inimeste mõtlemises. Iga kultuur tekitab iseendale ka vastandi ehk barbarid. Barbarid teevad kõik selle nimel, et leida kultuur, mille vastu sõdida. Näidend räägibki sellest, kuhu selline dualistlik mõtlemine viib.