Miks selline kava ja muusikavalik?
Tegelikult on see RAMil juba kolmas kava itaalia muusikast. Kogesin Euroopa koorimuusikaakadeemias veel kord, kui rikas on itaalia koorilooming ajastutelt, keelelt ja muusikalt. Seega on ka kontsertideks sobivaid teoseid palju. Aga materjali kättesaamine võttis aega – itaallaste käest saab kergemini lubadusi kui noote…
Kontserdil on kaks selgelt eristuvat osa: religioosne ja ilmalik. Nii kajastub esimeses itaallaste sügav religioossus ning teises nende kirglikkus, emotsionaalsus, temperament. Rahvaülestõusule kutsuvad laulud on sellele rahvusele väga omased, ka rahvalaulud on kohustuslik “itaalia brändi” osa. Teisest küljest vastanduvad Palestrina, Viadana, Lotti, Victoria – itaallaste muusikavaramu kihte on meeletu arv. Meie siin Eestis töötasime XVI sajandil veel üldse kivikirvega, või peaaegu nii.
Kas sinu elu läks pärast RAMi peadirigendi kohalt lahkumist lihtsamaks?
Mõnevõrra kindlasti. Aga üksikasju on juurde tulnud: mentorlus (alates 1. aprillist 2005 viib Ants Soots läbi mentorkoolitusi koorijuhtidele maakondades – K. T.), töö kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitalis ja üliõpilaslaulupeo “Gaudeamus” muusikatoimkonnas, Põhja- ja Baltimaade meeskooride festivali kunstilise juhi ülesanded ja nii edasi. RAMis jätkan külalisdirigendi staatuses: sel hooajal teen kaks kontserdikava ning juunis lõpetame neljanda Tormise plaadi salvestamise. Muusikaakadeemias õpetan endiselt kooridirigeerimist, kooritöö metoodikat ja dirigeerimise õpetamise aluseid ning sellega seoses on üks mõte ka.
???
Hea küll, ütlen selle siin välja, sunnib iseennast ka kokku võtma. Viimased dirigeerimisõppe-alased eestikeelsed materjalid on Ants Kiilaspea kooritöö õpik 1969. aastast ja Peeter Perensi koostatud materjalid 1982. aastast. Tegelikult peaks aga iga põlvkond erialaliselt midagi jäädvustama. Nii et oleks ülim kangelastegu, kui suudaksin ennast niipalju organiseerida, et midagi dirigeerimisõppe-teemalist eesti keeles kirja panna. Aga kogu aeg on ju tunne, et teen veel selle asja ära ja siis…
Kuidas sa oma interpreedi- ja pedagoogitööd tähtsuse järjekorda paned?
Ei panegi. See eriala on nii terviklik, et kaht poolust lahutada pole võimalik. Pedagoogilist tööd ilma interpretatsioonilise küljeta ei kujuta ette, vastupidi ka mitte. Aga see on minu isiklik seisukoht.
Kas kunagi tulevad RAMi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigendid taas Eestist?
Kui me suudame oma koolkonda säilitada, siis küll. Esilekerkivad tegelased tulevad lainetena: sama aastakäigu üliõpilaste seas tekib mingi vaimkond, kes aastate pärast hakkab (muusika)kultuuri pilti kujundama. Kui suudame hoida selliste koolkondade vaimsust, on meil tulevikus tegijaid küll. Aga muusikalisi erialasid peab õppima kriitiline mass inimesi – ei saa õpetada üht koorijuhti või üht tšellomängijat. Paraku on praegu õppijaid alla kriitilise massi.
Mis seob sind Jaapaniga? Üle-eelmisel aastal käisid seal kontserte andmas, eeloleval suvel on järgmised?
Seos on Chifuru Matsubara, kes kutsus mind töötama oma Tohkai meeskooriga Nagoyas. 2004. aastal esitasime Tormist, Saart, Mäge, Tubinat; nüüd on tulemas koori 60. aastapäeva kontsert ning ka esitatavate autorite nimekiri pikem: lisaks nimetatutele Ernesaks, Türnpu, Artur Kapp, Marguste. Jaapanlase innukus on imekspandav: kui iga teise rahvusest laulja aju liigub põhjenduste otsimise poole “miks ei saa just praegu just see lugu välja tulla”, siis jaapanlane mõtleb “kuidas ma sellega hakkama saaksin”.
* * *
Kui pidada 50 aasta peale arvestust, siis mahub Ants Sootsi tegude ritta lisaks RAMile, õppejõutööle muusika- ja teatriakadeemias, mentoritööle (ta on üks hinnatumaid koolitajaid) ning lugematutele kontsertidele nii Eestis kui väljaspool seda veel hulk muid asju. Nende hulgas laulupeod ja laulupäevad, kus ta on olnud nii dirigent kui kunstiline juht, töö kooriühingus ja kultuurkapitalis ning eesti muusika plaadistused, mille eest anti Eestile esimene Grammygi. Aga ka kõpitsemist tahtev suvemaja Järvakandis ja kolm ürgvana Moskvitši, millest üks saab asjaks ja ülejäänud kaks varuosadeks.