Tundub, et teeme lausa ajalugu Britteni ooperi „Kruvipööre” Eesti esiettekandega. Meie muusikateadlased olla juba mõnda aega arutanud ooperi eestikeelse pealkirja ümbernimetamist. Ja nüüd – seoses esimese elava ettekandega kerkis see pinnale. Mina olin selle juures, kui Britten ise käis Leningradis ja Moskvas oma ooperit esitlemas. Ja peaks ütlema, et tollases muusikamaailmas ta tõesti keeras vindi üle. Selline mõju oli nii teosel kui ka esitusel!
Ning kui siin on poolt- ja vastuarvamusi, siis mina olen selle poolt, et ooper ümber nimetada „Kruvikeerdeks”. Ammugi, et Henry Jamesi novell, millel ooper põhineb, on eesti keelde tõlgitud „Kruvikeerdena”. Aga põhiline argument on minu meelest see, et selle tugevalt psühholoogilise süžeega ooperi puhul pole tegemist lihtsalt kruvi pööramisega, vaid, nagu on eestikeelnegi ütlus vindi ülekeeramisega. Nõukogude ajast mäletame väljendit „keerati kruvid kinni”, et keelati midagi ära. Aga kui „keerati vint üle” – mindi üle piiri. Selles väljendis on psühholoogilist pinget. Ja just see pinge ongi ju süžee alus.
Guvernant kutsutakse ühte pealtnäha korralikku inglise mõisa lapsi hoidma. Seal aga selgub, et orvuks jäänud laste üle valitsevad vaimselt mingite surnud teenijate hinged. Uus guvernant püüab kogu hingest laste eest seista ja tahab nad vana mõisa halvava mõju alt vabastada, aga see kõik on lastele liiga kurnav. Ja selles võitluses uue guvernandi ning vana majateenija Peteri vaimu vahel saabki vint nii üle keeratud, et üks lastest – poiss – sureb guvernandi käte vahel.
Britteni ooper on kirjutatud juba 1954. aastal. Kuivõrd see meie kaasajas vastu kajab?
Vägagi. Nii muusika kui ka süžee poolest. Emil Gilels ütles kunagi, et kui tema jõuaks niikaugele, et suudaks käsitleda Britteni muusikat, oleks tema jaoks astutud suur samm kaasaegse muusika vallas. Minu meelest kehtib see ka praegu. Britten oli nii suur kuju muusikamaailmas, ja need on alati oma ajast ees. Peale selle, tema ooperite teemad pole tavaline tunnete möll, vaid need on sügavalt ühiskondliku sisuga. Võtke näiteks „Peter Grimes”, „Lucretia teotamine”, „Kruvikeere”, „Surm Veneetsias” – siin pole midagi lõbustuslikku. Meile näidatakse teravaid ühiskondlikke probleeme ja seda võimendatuna muusikas.
Olen kuulnud, et tehniline meeskond näeb kurja vaeva ja eesti teatripildis täiesti tavatute dekoratsioonide eelarve aina tõuseb. Kas pole risk sellist ooperit kavasse võtta ja ise toota?
Põnev risk on seda väärt! Birgitta festivali firmamärgiks on olnud mitmekesisus ja uudsus. Näiteks eelmisel aastal otsustasime lisada kavva balleti. Ja see eksperiment õigustas end! Nüüd lähevad balletietendused publikule kõige paremini, sel aastal juba tükk aega välja müüdud. Kui sel aastal näitame klassikalist ja romantilist balletti, siis järgmisel aastal on kavas tuua kaasaegsemat ja põnevamat balletirepertuaari. Aga ka tänavu lõpetab festivali lavastus „Don! Juan”, mis pole mitte Mozarti ooper, vaid flamenco-teatri etendus hispaania muusikute ja tantsijatega.
Aga ooperivallas – me ei taha uinutada publikut traditsiooniliste klassikaliste ooperite taasesitustega, vaid tuua ka muusikateatri kuulajateni kaasaegsemat helikeelt. Meil on igal aastal olnud mõni XX sajandi ooper: Honeggeri „Karmeliitide dialoogid”, Šostakovitši „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”, Piazzolla „Maria de Buenos Aires”, siia ritta sobib ka lavastatud oratoorium „Jeanne d’Arc tuleriidal”. Need on meie riigi ooperipildis olulised nähtused. Minu põhimõte on see, et laval peab olema põnevik. Ja meil on eesti tegijatelt ka juba ooper tellitud!
Birgitta festival on tuntud esietenduste poolest. Kas tõesti teeb Gidon Kremer Eestis esietenduse?
„Kino ja komöödia / Ühe muusiku tõus ja langus” Eesti etendusega algab maailmatuur. See on koomiline ja show-elementidega etendus, mida Gidon Kremer, meie aja loomingulisemaid isiksusi, on aastaid mõttes kandnud, ent nüüd meie festivalil saab see teoks. Koos väga leidlike ja professionaalsete muusikutest koomikute Aleksei Igudesmani ja Richard Hyung-Ki Jooga. Seda etendust ootan ma ise ka suurima põnevusega ja loodan südamest naerda.
