Rahvusvähemuste kuu, s.o oktoobri 20. päeval esitleti Euroopa Liidu infokeskuses rahvarohkelt vastvalminud „Eesti-rumeenia sõnaraamatut”, mille olete koostanud koos oma tütre Regina Palandiga. Miks see sõnaraamat nii laiapõhjalise seltskonna tähelepanu pälvis?

Olen sündinud Moldovas ning lõpetanud Chişinău ülikooli filoloogiateaduskonna, tegutsenud olen turismi- ja tõlkevallas. Eesti on mu kodumaa 1979. aastast. Kuna olin aastatel 1999–2007 Rumeenia aukonsul Eestis, andis see mulle võimaluse tihendada kahe riigi kultuuri- ja majandussuhteid. Äsja ilmavalgust näinud sõnaraamatu näol on tegemist aga esimese eesti-rumeenia sõnaraamatuga Eesti-Moldova ja Eesti-Rumeenia kultuurisuhete ajaloos. Seda võib piltlikult nimetada esimeseks pääsukeseks, kes toob kolme riigi vahelisse lävimisse uue kevade. Koostamist alustasime viis aastat tagasi, nii et selle raamatu ilmumine ei olnud otseselt rahvusvähemuste kuu tähistamisega seotud. Kirjandus on mulle väga lähedane valdkond ning sõnaraamat on juba viies minu koostatud trükis. 1987. aastast on ilmunud „Rumeenia-eesti-vene vestmik”, „Rumeenia-eesti-prantsuse-vene vestmik”, „80 aastat Rumeenia ja Eesti Vabariigi diplomaatilisi suhteid”, „Rahvusvähemuste informeeritus ja üksteisemõistmine läbi teadmiste” ja nüüd siis „Eesti-rumeenia sõnaraamat”.

Millist sõnavara raamat pakub? Kas vestmiku teemad on kaetud?

Sõnaraamatus on umbes 20 000 eestikeelset märksõna ja väljendit mitmetest eluvaldkondadest ning üle 60 000 rumeeniakeelse vaste. Sõnaraamat on abiks tõlkidele, ajakirjanikele, õppejõududele, üliõpilastele, õpilastele ning kõigile, kes tunnevad huvi rumeenia keele vastu.  Tänuväärt on see ka rumeenlastele ja moldovlastele, kes soovivad õppida eesti keelt, et mõista paremini Eestis toimuvat. Koos vestmikega on tegemist hea abimehega neile, kel tahtmist reisida Eestisse, Moldovasse või Rumeeniasse. 

Olete teinud mitut laadi raamatuid. Esitlusel tänasite väga suurt hulka abilisi-kaastöölisi. Millist abi sõnaraamatu tegemisel kõige rohkem tarvis läks?

Sõnaraamatu väljaandmisega oli seotud terve müriaad inimesi − kokku 24 (toimetajad, korrektorid Eestist, Moldovast ja Rumeeniast, arvutispetsialistid ja küljendaja), kellest igaühel oli täita oma osa.

Mis edasi? Kas hakkate sõnakogu täiendama või võtate ette midagi hoopis teisest vallast?

Kõigepealt tahan puhata, sest viie aasta jooksul tuli tihti ette, et reisimine ning muu meelepuhkus lükkus tagaplaanile, sest kogu energia läks sõnaraamatu peale. Mul on raske vastata, mida ma edasi teen, sest mulle on meelt mööda algul tööga valmis saada ning alles siis sellest kõneleda. Elan aga kindlasti edaspidigi ühe oma moto järgi: „Elus on kõik ajutine, aga raamat jääb”.