Ma arvan, et Jaan nimetas selle loo muinasjutuks sellepärast, et inimesed võtavad muinasjuttu palju vahetumalt vastu. Kui öelda, et see on draama, hakatakse kohe otsima põhjuseid, miks see või teine asi just nii on, aga muinasjutu puhul ei teki imeliste sündmuste puhul küsimust, kas see on võimalik või ei ole. Mina isiklikult usun kõiki muinasjutte.

Milline oli koostöö autoriga, kas suhtlesite lavastuse tegemise ajal või hoidis Tätte distantsi?

Koostöö autoriga on väga hea. Jaan on terve prooviperioodi meie kõrval olnud ja mitte kui autor, vaid sisuliselt kui kaaslavastaja. Kui distantsist rääkida, siis Tätte tegi üsna alguses selgeks, et kui tegemist on elava autoriga ja on esmaettekanne, siis tuleb minna autorile võimalikult lähedale. Kui autor on juba klassik, siis võib tõlgendada. Ta teab väga hästi, mida ta ise on mõelnud, ja meil on olnud väga viljakas vastastikune koostöö.

Näidend on dramaturgiliselt keeruline, ebatraditsiooniline, lugedes mõjus kui mina-novell. Millise ülesande see lavastaja ette seadis, kas otsingud näidendile lavalise ekvivalendi leidmiseks olid rasked?

See ongi mina-lugu. Aga mitte novell, pigem mononäidend väikeste lisandustega. Tegelikult oli kõige keerulisem leida mitte isegi lavastuslikku, vaid lavakujunduslikku ekvivalenti. See, et lavastus hakkab välja nägema mina-jutustusena, kus näitleja on laval ja räägib oma lugu, oli kohe alguses selge. Näidend on niimoodi kirjutatud ja meie praegusel teatrimaastikul on see väga tervitatav nähtus, kui üks inimene tuleb lavale ja hakkab siiralt vaatajaga suhtlema. Kui lavakujundusest rääkida (kunstnik on Aime Unt), siis alustasime tühjast ruumist, vahepeal tekkisid mitmed ideed ja nüüd oleme jõudnud jälle sisuliselt tühja ruumini tagasi ning seda koostöös autori ja kunstnikuga. Raskeim asi selle tüki puhul on usaldada seda, et kõige keerulisemad asjad on kõige lihtsamad. Ja siin me oleme otsinud tõelist lihtsust, oleme läinud väga minimalistlikku rada. Nii nagu me lavakujunduslikult jõudsime nullist nulli, püüdsime jõuda ka lavastusliku joonise puhul. Me ei ole tegelenud sellega, kuidas muuta pikki tekstiühikuid visuaalselt vastuvõetavaks, otsinud ?õuelemente või trikke.

Minategelast mängib lavastuses Rain Simmul. Kuidas koostööd kommenteerid? Kas peaosaline on rolli loomise jooksul muutunud?

See tükk ei olegi niivõrd suur väljakutse lavastajale kui just näitlejale, minategelasele. Olla kaks ja pool tundi laval ja suhelda publikuga ? neid siiralt armastada ja rääkida neile oma lugu täiesti avatult. ?Meeletu? on Rainile kirjutatud ja Rain on selle väga hästi vastu võtnud, omastanud need mõtted, isegi kui need võib-olla tema enda mõtetega päriselt ei kattu. Rain on uskumatult hea näitleja. Meil ei ole olnud ühtegi proovi, kus näitleja tuleb proovi ja midagi ei sünni. Ma ei oska öelda, kui palju ta on muutunud, võib-olla on. Sest ma usun, et kõik on muutunud ja ma siiralt loodan, et ka inimesed, kes seda vaatama tulevad, muutuvad. Sest päris elus sa ei mõtle mingeid mõtteid lõpuni. Selle tüki puhul on võimalik inimesel saalis mõelda. Ja kuna ?anrimääratlus on muinasjutt, siis nad mõtlevad võib-olla palju parema meelega kaasa.