Tammsaare ?Tõde ja õigus? on kõnekas materjal. Seda tavaliselt ruumitäiteks ei lavastata. Mis on lavastamise tõukeks peale selle, et palju nn ?Marmortahvlite?-poisse on Linnateatris?

Kui meil oli teada, et tuleb üks naistelugu kavva, siis mõtlesime, et selle kõrvale sobiks hästi ?Tõe ja õiguse? teine osa, seal on ju suures osas meeste rollid. Ma pole eesti dramaturgiaga eriti tihti kokku puutunud, kuid suvepuhkuse ajal olen ?Tõe ja õiguse? ühe või teise köite kätte võtnud. Ja olen siis avastanud, et ammu pole midagi nii hinge läinud.

Iga uus Tammsaare asetub tahes-tahtmata seni loodud konteksti. Kuidas Linnateatri uuslavastus vanade Mauruse kooli lavastustega suhestub?

Ega mul pole olnud eesmärki astuda dialoogi eelmiste lavastustega, tahan lihtsalt ise Tammsaarest aru saada ja tahan jagada oma arusaamist nendega, kes saali tulevad. Dramatiseeringu kirjutasin ise ja seal on päris palju stseene, mis tavaliselt välja jäävad. Põhjus on väga lihtne: ma ei raatsinud konspekti teha, nii et võtame põhisündmused, kaks ja pool tundi ning ongi lugu räägitud. Kui ma juba teen, las tuleb siis pikem, las tulevad juurde need teemad, mis on raamatus sees, aga lühemasse lavastusse ei mahu.

Niisiis uus dramatiseering?

Me alustasime proove, kui dramatiseering polnud veel valmis (esimene vaatus oli vist kirjutatud), kuna polnud nii palju aega. Kui me tegime esimese vaatusega proovi, kirjutasin teist vaatust, siis hakkasime teise vaatusega proove tegema ja kirjutasin kolmandat vaatust. Sellel on omad plussid ja miinused. Plussiks on see, et on võimalik seda ehedat või tõelist, mis proovis tegelases välja tuleb, edasi arendada ja sisse kirjutada. Teiselt poolt on näitlejatel muidugi raske, sest pole kohe kõik kaante vahel.