Eriline oli, et see, mida tavaolukorras plussiks pidada ei saa – et see pöördus meie kasuks. Tallinna Filharmoonikud on ju puhkpillide osas projektorkester. Aga just rutiini puudumine tõi kaasa tugeva kontsentratsiooni ja kõrgendatud valmisoleku. Ja kontsertidel kulmineerus see eriliseks loomingulisuseks ning värskuseks, mida ka üks Kölni muusikakriitik oma arvustuses esile tõstis. Kontsertidel oli nii erilisi hetki, mida igapäevatöös ei saavuta.
Ent nende Euroopa tippsaalide tõelises kunstilises õhkkonnas avanesid mängijatel ka erilised võimed. See tähendab tooni kvaliteeti, sügavust, mõtte edasikandmist. Õhtu Kölni Filharmoonias oli Eesti kultuuris ajalooline. Selline areen – 2000-kohaline saal suurte traditsioonide pesas, kus pidevalt astuvad üles maailma parimad kollektiivid. Ja et me mängisime Beethoveni VII sümfooniat, sakslaste enda muusikat, mis väga hästi vastu võeti – see on eriline saavutus. Esinesime sel turneel kokku nelja kavaga ja näitasime orkestri polaarsusi. Beethoveni sümfoonia ja Silvestrovi „Vaikse muusikaga” said ääred paika pandud – teravus ja pompoossus ning pehmus ja lüürilisus. Belgias „Europalia” festivalil esitasime just eesti ja läti muusikat: Pärdi „Te Deum’i”, Rudolf Tobiase, Pēteris Vasksi ja Artur Maskatsi teoseid. Vasksile sai osaks lausa erakordne vastuvõtt.
Juhatad Euroopas paljusid orkestreid. Kuidas TKO selles valguses paistab?
Kõlaline külg pole enam tikutopsis, hakkab juba välja jõudma. Üldse on orkestrite väljendusjõud enamasti suurem, kui meil sellega harjunud ollakse. Mitte detsibellid, vaid väljendusrikkus – kuidas see jõuab kuulajani.
Hortus Musicus saab järgmisel pühapäeval 35aastaseks. Mis sihid viimase kümne aastaga olete seadnud?
Me lihtsalt ei saa stagneeruda, sest loomingulisuse moment, improvisatsioonilisus on nii valdav. Praegu tegeleme kultuuride ristumise, kultuuride segunemise uurimisega. Vaatluse all on just juudi ja araabia muusika, ka XIII sajandi aeg. Käib järelduste tegemine, tajumine. Ja see vaimustus oma tegemistest hoiab meid värskena. Oleme lähedale jõudnud küsimustele, et mida muusika üldse, rütm, meloodia eri rahvastele eri aegadel on tähendanud.
Ja oluline on ka see, et pole ettekirjutatud materjali. Oleme rõõmuga loomingulises pinges, et mida sellest materjalist teha annab. Ning alati muidugi see puhas, värviline renessanss, Euroopa rahvaste tekkimise aeg: saksa, itaalia, prantsuse kultuur. Oluline valdkond on meie kavades uus muusika, see, mis spetsiaalselt meie ansamblile kirjutatud. Ning see pole mingi nišimuusika. Otsime sellist, mis oleks demokraatlik. Heliloojaid, kelle sõnum on üldinimlik: Kantšeli, Grigorjeva, Knaifel, Silvestrov.
Mis suunad maailma sümfoonilises muusikas silma paistavad ja kuhu ise sihid?
On tekkinud n-ö Kuhmo ilminguid – akadeemilises raamis festivalide kõrval vabade inimeste kokkusaamisi, suuremat loomingulisust programmide koostamisel, palju on uue ja vana muusika ühendamist. Ja neid uuelaadseid festivale on juba kümnete kaupa: Pablo Casalsi festival, „Amadeo”, „Eureade” festival jne.
Endal on mul parimad suhted Müncheni Kammerorkestriga – milline intonatsiooniline ja artikulatsiooniline täpsus, kõlaline võimsus! Kõigi muusikaliste väärtuste poolest väga hea orkester. Järgmisest hooajast olen Verona orkestri I Virtuosi di Italiani peadirigent. See on väga avatud kollektiiv – võib olla kord nii suur kui ka väike koosseis. Tõeline solistide ansambel. Ja see annab sümfooniaorkestriga võrreldes kavade koostamisel hoopis vabamad käed. Enne pühapäevast Tallinna kontserti esineme oma juubelikavaga Moskvas ja Jerevanis. Moskva konservatooriumi suur saal on juba ette välja müüdud, inimesed helistavad, otsivad pileteid. Aga meil tuleb võimas, kolme poolega kontsert: uus muusika, vanad kultuuride ristumiskohad ning renessanss.
