Eestis on stsenariste rohkem kui kunagi varem, kuid ometi on inimesi, kes erialalt lahkuvad, kõrgkooli lõpetajaid, kelle karjäär ei alga ning suur hulk kirjutajaid, kes end stsenaristiks ei nimeta. Kui üha rohkem kasvab nõudlus lugude ja sisu järele, siis kes selle loovad?
Jutt stsenaristide puudusest on Eestis kestnud aastakümneid. 2002. aastal korraldati Eestis järjekordne stsenaariumivõistlus, mille eesmärk oli leida „dramaturgiliselt kõrgetasemelisi algupäraseid käsikirju“. Sel puhul avaldas Tarmo Teder intervjuu Jaak Lõhmusega, kus ta nendib, et „stsenaristikat on nimetatud eesti kunsti heitlapseks. Mida talt ikka oodata?“ ning Lõhmus kirjeldab vajadust värskete filmiideede järele.1
Mõned aastad hiljem ilmus Sirbis stsenarist Peeter Sauteri ja režissöör Jaan Kolbergi mõttevahetus, kus nad muu hulgas sõnastasid ootused üksteise suhtes. Kolberg kirjutab stsenaristi kohta, et „tal peab olema tahtmine ja vajadus kirjutada. Kirjutada, kirjutada ja kirjutada.“ Ja stsenaariumi kohta, et see on „jah, arvatavasti üks kõige olulisemaid instrumente, millest kõik saab alguse, aga siiski vaid vahend lavastaja ideede realiseerimiseks. Sellepärast on väga oluline stsenaristi võime kohaneda lavastaja mõttemaailmaga, stiiliga, arusaamistega. Mingis mõttes tuleb stsenaristil, aga ka kõigil teistel lavastaja abilistel leida eneses piisavalt empaatiat ja soovi alluda, soovi teenida suuremat ideed. Mingil muul moel pole filmimaailmas koostöö võimalik“ ning kui „toota aastas näiteks 20 filmi, siis sellisel juhul oleks meil ju vaja aastas 20 stsenaariumi! Hea kirjutaja võiks teha aastas ühe loo, sellega saaks ta palju ka praktilisi kogemusi, ta näeks oma töö tulemust ekraanil, ta õpiks ja areneks selle protsessiga.“ Kolberg arvab ka, et kuna stsenaristina ei ole võimalik ära elada, siis „meil ei saa kunagi tekkida sellist eriala nagu filmistsenarist“.2
Tuleb välja, et stsenaristil peab olema pidurdamatu kirjutamise tung, aga ta peab olema kellegi abiline; eriala meil ei teki, aga aastas on vaja 20 stsenaariumi. Siin hakkab kooruma vastuolu stsenaristi minapildi ja kuvandi vahel – stsenarist kui midagi loov autor, keda teised peavad abiliseks. Vahe on oluline, sest sellest sõltub koostöö olemus ja suhtumine.
Filmiprojekt võib alguse saada mitmel erineval moel: stsenarist võib loo iseseisvalt kirjutada (ingl on spec), pakkumine võib tulla produtsendilt või lavastajalt, kes tulevad idee või loo kondikavaga. Tellimustööd on erinevad: näiteks tellimused, kus antakse ainult teema ja ülejäänus on vabad käed kuni projektideni, kus on juba eksisteeriv maailm ja tegelased (näiteks filmide sari), kus peab manööverdama piiride sees, kuid siiski looma midagi uut, et moodustuks uus terviklik lugu. Olenemata sellest, kas tegemist on oma idee või tellimusega, on see loominguline töö, mille teostamisel on vaja teadmisi stsenaristikast ja dramaturgiast, kuid side on ka sügavam – stsenarist paneb sellesse materjali iseennast. Igal loovisikul on vaja loomingulist vabadust, sest ei ole võimalik tegelda loominguga, kui keegi vaatab üle õla ja kontrollib iga sõna. Range kontroll halvab loomingulisuse. Jah, stsenaristil on kirjutamise sundus. Kas keegi hakkab stsenaristiks, sest tal on tung otsida kedagi teist, kelle nägemust kirja panna? Kas kõik stsenaristid peaksid igaüks ootama oma ülemust, kellele abiliseks olla? See ei tundu loogiline. Loomistung tuleb looja seest. Kellegi teise loomingu trükkimine ei ole looming.
Valesti mõistmise vältimiseks lisan, et pean väga lugu ja hoolin meie nutikatest ja andekatest režissööridest ning hindan kõrgelt seda, et Eestis on hulk julgeid ja ettevõtlikke produtsente. Režii on kohutavalt keerukas, mitmetahuline ja pingeline töö – minu suurim austus nende ees, kes seda hingega teevad. Meil on hulk positiivseid näiteid koostööst, aga siiski esineb palju ka konflikte. Jätame välja juhtumid, kus projekt areneb räige sõimu saatel ja oletame, et tegemist on normaalsete arukate inimestega, kes ei ole lihtsalt ootusi sõnastanud. Konflikt tekib siis, kui osapooltel on erinev arusaam mõlema rollist. Ootuste sõnastamata jätmisel tekib pettumus, pahameel, koostöö muutub pingeliseks ja võib katkeda.
Stsenaristil kui autoril on õigused. See, mida Sauter ülalmainitud mõttevahetuses3 kirjeldab, on rida autoriõiguste rikkumisi ja halba käitumist: autori loata teose kasutamine, tellija kadumine koos tööga, nii et stsenarist peab teda taga ajama. Tekib ühesuunaline suhe: stsenaristilt nõutakse koostööd ehk allumist, aga vastu ei pakuta midagi. Liiga paljudele stsenaristidele on need rikkumised tuttavad ning nad peavad aega kulutama arvete klaarimisele, selle asemel, et loomingule keskenduda.
Stsenaristide üks suurimaid hirme on kaotada kontroll oma loomingu üle, ajast aega ja erinevates riikides. Igal autoril tekib oma materjaliga sügav side ja sageli ei tea, kas koostööpartnerit saab usaldada. Vahel juhtub, et materjali on autori teadmata moonutatud ja autor avastab selle siis, kui materjal on ekraanil – isegi, kui muutused olid õigustatud, on tegemist partneri petmisega; kui moonutused on halvad ja ekraanil on ainult üks nimi, on see eriti frustreeriv, sest see teos saab osaks stsenaristi resümeest.
See ei ole iseenesestmõistetav, et režissöör kirjutab stsenaariumi ise üle – see teeb temast kaasstsenaristi ja selline asi peaks olema varakult kokku lepitud ning ka tiitrites vastavalt märgitud. Ma ei räägi siin nihetest, mis toimuvad lavastamise käigus, vaid olulistest muutustest, mis mõjutavad tervikut. Kui teise autori tööd tema teadmata oluliselt muudetakse, on tegemist autoriõiguste rikkumisega. See ei ole koostöö, vaid ärakasutamine ja petmine. Asi ei ole ainult mingis paragrahvis, vaid käitumises, mis teeb töö ebameeldivaks ja lõhub usaldust. Need on asjad, mis panevad inimesi erialast loobuma. Teine variant on oma loomingu kaitsmiseks hakata ise lavastajaks. Hollywoodi stuudiosüsteemis olid esimesed stsenarist-režissöörid just pigem stsenaristid (näiteks Preston Sturges, Billy Wilder), kes ei olnud rahul sellega, mida režissöörid nende materjaliga tegid; lähemalt on üheks näiteks Ingmar Bergman.
Tekib küsimus, et kas stsenaristiametit on siis üldse vaja? Vahel tundub, et kaotakski eriala ära ja jätaks ühe hübriidameti, mis sisaldab nii loo välja mõtlemist kui ka selle lavastamist. Siin saame aru, et need on kaks erinevat tegevust ning vastavalt andele ja huvidele on filmitegijatel pädevust kas ühes või teises ametis ning mitte alati mõlemas korraga.
Autorite hirmud on peamiselt seotud autorluse ja loomingulise vabadusega, usalduse ja tunnustusega. Keegi ei taha karjääri, mis sisaldab teadmatust, usalduse puudumist, loomingulise vabaduse puudumist, ebaõiglast kohtlemist ning tunnustuse puudumist (autori seostamist oma tööga). Koostöö on üks suur tundlik, oluline ja käsitlemata teema, mis vajab suuremat tähelepanu.
Stsenarist teeb sisuliselt sama tööd, mida teevad romaani- ja näitekirjanik: loob maailma, tegelased, sündmustiku, teemad ja vormib selle visuaalselt jutustatud looks. Seaduse järgi peetakse autoriks kedagi, kes loob midagi originaalset. Idee ei ole autoriõigusega kaitstav, kavand ja stsenaarium juba on. See on vastuolus suhtumisega, kus idee pakkujat peetakse peamiseks autoriks, aga stsenaariumi loojat „abiliseks“. Samuti defineeritakse autorit kui kedagi, kes omab autoriõigust, töid on avaldatud, pühendab teatud koguses aega loometööle, saab loometööst sissetulekut, tegutseb püsivalt oma erialal, on erialaorganisatsiooni liige, looming vastab teatud kvaliteedikriteeriumitele.4
Stsenaristikaguru Robert McKee väidab, et filmitegemine on koostöö, mis nõuab annet ja oskusi tervelt võttegrupilt, kuid stsenarist on ainus originaalne looja (original artist) ja kõik ülejäänud tegelevad tõlgendamisega, et äratada ellu maailm, sündmused ja tegelased, mille on stsenarist välja mõelnud.5 Austraalia teadlane Rosemary Kaye Ferrell uuris oma doktoritöös stsenaristi kui autori häält, kus ta nimetas autori hääle aspekte ja järeldas, et stsenaristi kui autori hääl seob stsenaariumi teksti üheks esteetiliseks tervikuks ning läbi oma hääle paneb stsenarist paika loodava filmi olemuse.6
Usun, et avalik kuvand mõjutab seda, kuidas uued tulijad eriala üles leiavad ja ka seda, milline on ettekujutus stsenaristi ametist filmitegijate hulgas. Arvestades seda, et stsenarist on filmi üks autoritest, leian, et avalikkus loob moonutatud kuvandi nii stsenaristi kui lavastaja ametist. Sageli on juba võtete ajal stsenarist ununenud. Pressiteadetes jäetakse liiga sageli stsenarist või stsenaristi roll nimetamata (kui stsenarist-režissöör on ühes isikus), võidakse isegi kirjutada „režissöör kirjutas“ (režissöör ei kirjuta. Stsenarist kirjutab.). Veebis on tuhandeid lehti pühendatud stsenaristikale, vähe leiab materjali stsenaristide kohta. Sama lugu on erialakirjandusega. Terves maailmas toimub tohutul hulgal stsenaristikakoolitusi. Kino- ja telekavades loo autoreid ei nimetata. Kino kutsub stsenaristi publikuga kohtuma siis, kui teised tegijad mingil põhjusel minna ei saa. Filmifestivalide ajal on tunne, et stsenariste ei eksisteeri – lood tekivad justkui iseenesest. Arvustustes mainitakse stsenaristi pigem siis, kui tegemist on juba tuntud proosa- või näitekirjanikuga. Kui arvustuses kirjeldatakse tegelasi ja süžeed (mida sageli tehakse), siis see on stsenaristi loodud. Filmikriitik peaks oskama omistada loomingu vastava eriala inimesele. Kui lavastaja ise väidaks, et kellegi teise looming on tema oma, leiaks ta end varsti kohtupingis – miks on siis arvustajatel sobilik ühe looming teise arvele kirjutada?
Kas oleks mõeldav, et teatri mängukavas või näidendi arvustuses jäetakse näidendi autor nimetamata või teatrifestivalil näitekirjanikke ei eksisteeriks? Paralleelselt töötavate stsenaristide ignoreerimisega räägitakse sellest, kuidas on vaja häid stsenariste ja tugevaid lugusid.
Moonutatud kuvandit näitavad ka levinud eksiarvamused stsenaristikast: stsenarist kirjutab loo mingist raamatust maha, kirjutab ainult dialoogi; minult on isegi küsitud, et kas ma vaatan filmi ja siis kirjutan dialoogi(!). Imestatakse, kui kuuldakse, et stsenarist mõtleb ise loo välja! Mehhiko stsenarist Guillermo Arriaga on kirjeldanud, kuidas üks valusamaid asju, mida ta on kogenud, on see, kui „21 grammi“7 kohta öeldi „suurepärane montaaž!“, kui ta tegi kolm aastat stsenaariumiga tööd, et iga stseen täpselt paika saada.8.
Mittetunnustamise või segase kuvandi tagajärjed algavad uute tulijatega: eriala kas ei leita üles või tekivad konfliktid juba hariduses: tudengid on segaduses, sest nad ei saa aru, mis on kellegi tööülesanded ja kuidas koostööd teha. Stsenaristikaeriala tudengit ähvardab pidevalt projektidest välja jätmine ning ta ei saa teha õppetööd, et omandada erialaseid oskusi. Kõik tahavad stsenaariumi loomisel osaleda ja välja lükatakse see, kes ainsana peab sellel erialal diplomi saama. Juba õpingute ajal räägivad tudengid ametist loobumisest – mitte ameti enda pärast, vaid konfliktse koostöö tõttu.
Vajame reaalsusele vastavat kuvandit stsenaristi ametist. Inimene, kes selle töö ette võtab, peaks teadma, mida tähendab seista silmitsi tühja ekraaniga ja 120-leheküljelise dramaturgiliselt hoolikalt läbi mõeldud, kaasahaarava, selge loo algusest lõpuni välja mõtlemine. Tiitrites peaks olema selgelt kirjas igaühe panus (idee, loo või stsenaariumi autor), siis on ka avalikkuses lihtsam autorite panusest rääkida ja keegi ei tunne, et talle tehakse ülekohut.
Nii valdkonnas kui meedias on oluline ametite eristamine. Kui sama isik on nii stsenaristi kui lavastaja ametis, siis ka tema vajab stsenaristi rolli eest tunnustust, sest see on eraldi amet (nii nagu helilooja ja dirigent on eraldi ametid).
Miks öeldakse Eestis „režissöör-stsenarist“, kui ülejäänud maailmas on nimetus tööde tegemise järjekorras „stsenarist-režissöör“ (writer-director)? Tekib mulje, et häbenetakse stsenaristiks olemist. Kas see on abilise maine tõttu? Kas teatris öeldakse „lavastaja-autor“? Arvan, et siin on eneseanalüüsi koht – kas oled stsenarist või mitte? Kahes ametis olija võiks olla mõlemas piisavalt enesekindel, teha tööd uhkusega ja kanda ka ametinimetust uhkusega.
Selleks, et oleks nii uusi tulijaid kui ka selgem ettekujutus stsenaristi töö tegelikust olemusest, võiks olla rohkem erialale keskenduvaid kirjutisi ja intervjuusid.
Reaalsus on see, et stsenaristina töötav inimene peaks teadma, kuidas luua taotlustes vajaminevaid dokumente, olema loominguline, omama käsitööoskusi, olema tuttav erinevate žanrite olemusega, filmi, anima ja telesarjade erinevate formaatidega, tundma sihtgruppe, pidama kinni tähtaegadest jne. 10. aprillil Tallinnas toimunud stsenaristikakonverentsil võis märgata, et paljud stsenaristid töötavad mitmes ametis: stsenaristina, toimetaja-konsultandina, koolitajana, uueks valdkonnaks on mängudele sisu kirjutamine (narrative design), interaktiivsed lood ja muud uued vormid. Tundub, et üha vähem on stsenariste, kes tegelevad ainult ühe vormiga. Ühest küljest on see praktiline vajadus, kuna stsenaristina ei ela ära, teisest küljest saab samu oskusi sama valdkonna teises ametis kasutada, ning kolmandaks on muus rollis olemine ka stsenaristi oskusi arendav. Ühtlasi on näha, et audiovisuaalse loojutustamise oskuse vajadus kasvab.
Stsenaarium on oluline, sest projekt saab rahastust stsenaristi töö põhjal – vastutus on suur.
Stsenaristiks ei saa paaripäevase koolitusega, isegi mitte kaheaastase magistrikraadiga. Tipptegijaks arenemine võtab aastaid, kuid arenemise käigus paratamatult tehakse läbi vigu ja eneseotsinguid – sellega peab arvestama. Kasvamiseks on vaja kogemusi. Täispika mängufilmi stsenaarium on suurvorm, mis nõuab aega, ning autor peaks arenemiseks neid olema kirjutanud suurema hulga. Veel: stsenaariumi tekst ei pea olema nagu külmkapimanuaal. See peaks olema selge ja nauditav lugemine, mille lugemise ajal elad tegelastele kaasa ja pilt jookseb silme ees.
Toimetulek on endiselt väljakutse, sest kuigi toetused on suurenenud, siis kõigile seda ei jätku. Neid, kes toetust ei saa, on alati kordades rohkem kui toetuse saajaid. Eitava vastuse korral pead jätkama tööd või võtma ette uue loo ning järgmine toetus pole samuti garanteeritud. Sedasi võib stsenarist teha töid aastaid ilma sentigi töötasu saamata. Kui kõrvalt teenitakse elatist, siis on vähem aega kirjutamiseks, lood sünnivad aeglasemalt ja on vähem materjali, mis saab tootmiskõlbulikuks. Nagu paljudes teistes kultuurivaldkondades, on siin tasuta töö tegemist palju ja see on probleem.
Konverentsil pööras Iiri Kirjanike Gildi juhataja David Kavanagh Euroopa audiovisuaaltööstusest rääkides tähelepanu sellele, et ilma stsenaristideta ei eksisteeriks midagi: ei oleks filme, kinosid ega festivale. Stsenarist loob nii sisu kui ka töökohti. Üha rohkem tuleb juurde uusi tootjaid ja platvorme, mis vajavad sisu.8 Eestis on erialale pühendunud stsenariste, eriala eksisteerib. Eestis pole kunagi olnud nii palju koolitatud stsenariste kui praegu: kõrgharidusega stsenariste on ligi 40. Ajavahemikus 2016 – 2019. aasta märts on Eesti Filmi Instituudi taotlustes end stsenaristiks nimetanud 144 inimest, vähemalt üks edukas taotlus oli 50 kirjutajal, tootmisesse jõudsid vähemad. Kirjutajaid justkui on, aga kas on ka pädevust? Kui tulevad Elisa, Telia või Netflix, siis kas meil on oskused ja pädevus olemas? Arvan, et Netflixile ei loo sisu „abilised“. Selge on see, et lugusid ja nende kirjutajaid on vaja, aga mida teha selleks, et stsenaristid ei tunneks väljakannatamatut frustratsiooni, mis paneb neid ametist lahkuma? Me peame kokku leppima, kuidas me stsenaariumi loomise käigus koostööd teeme. Iga projekt on erinev ja iga inimene on erinev. Stsenaristidel on erinevad vajadused: mõni vajab autonoomiat, mõni vajab sparringupartnerit, mõned kirjutavad alati kahasse, mõned vajavad balanssi tellimustööde ja oma loomingu vahel. Püüame luua partnerluse, kus saab üksteist usaldada, kus igaüks tunneb end vajaliku ja väärtustatuna. Teadvustame, et eksisteerib mitmeid erinevaid koostöövorme. Filmi stsenaarium võib tekkida erineval moel, erinevates kooslustes. Oluline on see, et kõigil on ühine arusaam ja suhtluses ollakse avatud. Teadvustame, et stsenarist on samuti autor ja filmitegija. Stsenaristi tunnustamine autorina ei võta kuidagi sära ära filmi teistelt autoritelt ja siin ei ole eesmärk luua hierarhiat, vaid partnerlust ja selgemat vahet erialades, mis nõuavad erinevaid teadmisi ja oskusi.
Kui me ei võta stsenaristikat tõsiselt, ei saa stsenaristikavaldkond areneda. Meil kõigil on aeg tõsta latt kõrgemale. Stsenaristid teevad ise pingutusi, et taset tõsta, aga me ei saa valdkonda arendada üksi. Mõtleme koos, kuidas koos töötame ja kuhu me tahame edasi liikuda.
1 Tarmo Teder, Heitlapselt oodatakse uusi ideid, andeid, põnevaid tekste. – Sirp 11. I 2002.
2 Jaan Kolberg, Algajale stsenaristile, lavastaja pilguga. – Sirp 10. II 2011.
3 Peeter Sauter, Avalik kiri noorele stsenaristile. – Sirp 17. XII 2010.
4 Martin Kretschmer et al, UK Authors’ Earnngs and Contracts 2018. – Glasgow Ülikool, Glasgow 2019.
5 Robert McKee https://mckeestory.com/about
6 Ferrell, R. K, Voice in Screenwriting: Discovering/Recovering an Australian Voice. Edith Cowan University, Perth 2017. https://ro.ecu.edu.au/cgi/viewcontent.cgi?referer=https://www.google.com/&httpsredir=1&article=3006&context=theses
7 Mängufilm „21 grammi“ („21 Grams“, USA 2004, 124 min), režissöör Alejandro G. Iñárritu, stsenarist Guillermo Arriaga.
8 Elo Ellermaa, Elisa toob augustis klientideni esimese originaalsarja, sama lubab ka Telia. ERR 2. V.