Heidelbergi ülikooli filosoofiaajaloo professor Jens Halfwassen suri ootamatult kaks aastat tagasi 61aastasena (16. XI 1958 – 14. II 2020). Sakslased jäid ilma oma parimast metafüüsika tundjast, aga meie jäime juba pool aastat varem ilma oma ainsast uusplatonismi uurijast, 57aastasena lahkunud Marju Lepajõest (28. X 1962 –4. VII 2019).

Meie gnoosise ja hilisantiigi spetsialist Jaan Lahe on tõlkinud eesti keelde ning varustanud põhjalike kommentaaridega Halfwasseni teose „Plotinos ja uusplatonism“. Tõlke saatesõna on Lahe pühendanud Lepajõele, kes oli talle vaimne õpetaja, innustaja ja eeskuju – nagu paljudele. Marju töö jätkub ka pärast ta minekut: postuumselt ilmus trükist tema tõlgitud ja pikkade saatesõnadega varustatud Innocentius VII „Inim­olu viletsusest“.¹

Marju Lepajõe minek oli märgiline. Kui läheb keegi, kelle elutöö on tehtud ning jaks otsas, on see midagi muud kui variseda kokku parimas tööeas. Matemaatikud teevad enamasti oma peadpööritavad avastused kahe-kolmekümneaastaselt, aga filoloogid ja ajaloolased peavad tegema aastakümneid intensiivset tööd, et rohked faktid oleksid oma peas olemas. Siis on see vaade kõrgelt, kotkapilguga, mis märkab kõike, nii mustreid kui ka detaile.

Inimkultuur on kumulatiivne. Kellelgi ei ole kohustust ega võimalustki ise otsast alata. Plotinos tugineb Platoni tehtule, mida ta tõlgendab sajandeid vana tõlgendamistraditsiooni valguses. See ulatub Platoni enda õpilasteni ning integreerib tema filosoofiasse Aristote­lese tähtsamad arusaamad.

Halfwasseni raamatu järelsõnas sedastab Jaan Lahe, et Eesti on väike ja seetõttu on meil juba kaua aega valitsenud olukord, kus üks inimene on ainus terve valdkonna uurija: „Mõtleme näiteks egüptoloog Sergei Stadnikovile (1956–2015) või sufismi uurijale Haljand Udamile. Kumbki suurmees ei ole leidnud endale järeltulijat, kes valdkonda edasi viiks. Koos Marju Lepajõe varase lahkumisega lahkus Eestist ka uusplatonismi uurimine.“ Lahe on kummatigi optimistlik: „Jääb siiski loota, et mõni tema arvukatest õpilastest jätkab tema tööd. On oluline, et ka meie väikesel maal oleks igal olulisel vaimuelu teemal vähemalt üks uurija ja nagu eelpool öeldud ning ka käesolevas raamatus näidatud, ei ole uusplatonismi mõju inimkonna mõtteloos võimalik alahinnata“ (lk 312).

Plotinos suri kevadel või suvel 270. aastal 66aastasena. Tänu biograafiale, mille koostas 301. aastal ta õpilane ja sõber Porphyrios, oleme ta elust antiiksete olude kohta silmapaistvalt hästi informeeritud. Porphyrios lisas eluloo Plotinose teoste väljaande algusesse, nagu see oli antiikajal tavaline. Tema andmeid peetakse usaldusväärseks – antiiksete biograafiate puhul ei ole see alati nii. Seejuures järgib Porphyrios Plotinose-biograafias kindlat eesmärki: ta esitab meile Plotinost kui täiuslikku filosoofi, kui targa ideaali.

Ka Jens Halfwasseni teos ei ole tavaline monograafia mingil teemal, vaid autor ütleb, et tahab „näidata ajalooliselt distantsilt ühe mõtleja atraktiivsust, mõjujõudu ja varjunditerikkust, mis võiks veel paeluda tänapäevalgi“ (lk 14). See on lugedes väga ilmne, et Halfwassen oli ise tulihingeline neoplatonist.

Nimi Plotinos ei ole kreekalik, vaid on roomapärane, tuletatud Plautinusest. Plotinos sündis keiser Septimus Severuse kolmeteistkümnendal valitsusaastal, s.t pärast 9. aprilli 204. Aeg oli rahutu: kuueteistkümnest keisrist, kes valitsesid Plotinose eluajal, mõrvati neliteist ning vaid kolm olid võimul kauem kui kümme aastat.

Plotinos alustas oma kirjutiste koostamisega, kui ta oli juba 49aastane ning suuliselt õpetanud kümme aastat. Niisiis algas tema filosoofiline kirjatöö rohkem kui kakskümmend aastat pärast ta pöördumist filosoofia poole. Selleks ajaks oli tal kõik läbi mõeldud ja kirjatöödes ei ole võimalik leida arengut. Kõik Plotinose teosed tekkisid kuueteistkümne aasta jooksul, ajavahemikus 253/254 kuni 269/270, viimased natukene enne ta surma.

See, mis kehtib Platoni kohta, käib teatud määral ka Plotinose kohta: filosoofiline süsteem asub n-ö kirjutiste taga. Plotinose kirjutamisviis on täiesti ebasüstemaatiline, teemasid ja probleeme käsitletakse ilma kindlaks määratud korrata – nii, nagu need õpetamise käigus ette tulid. Ükski Plotinose kirjutistest ei arenda tema filosoofiat kui tervikut selle süstemaatilises seoses, kuid kõik ta kirjutised viitavad kokkukuuluvale mõttesüsteemile, millele on iseloomulik Halfwasseni hinnangul „imetlusväärne järjepidevus ja suletus, mida tänapäeva lugejal tuleb rekonstrueerida erinevate teoste koosvaatluse tulemusena, samas kui Plotinose õpilased said selle tema loengutest“ (lk 38j).

Plotinose teoste koguväljaanne kannab kummalist pealkirja „Enne­aadid“ („Üheksasused“), kuna Porphyrios paigutas kirjutised kuude rühma, millest igaüks sisaldab üheksa traktaati. Porphyrios kehtestas „täiusliku arvu“ 54 (kuus korda üheksa) kunstlikult, jaotades pikemad kirjutised paljudeks eri raamatuteks.

Plotinos on Platoni ja Aristotelese kõrval antiikaja suurim ja mõjuvõimsaim mõtleja. Tema rajatud uusplatonism mõjutas antiikfilosoofia viimast perioodi, kuid tema mõju ulatus sellest kaugemale ning puudutas kogu hilisemat filosoofia ja teoloogia ajalugu. Half­wassen kirjutab: „Teda seob sisemine sugulus Saksa spekulatiivse idealismiga, seega Fichte, Hegeli ja Schellingi mõtlemisega. Kus iganes pärast Plotinost ka metafüüsiliselt mõeldud ei oleks, kohtab uusplatonistliku päritoluga motiive ja mõttevorme. Iga tõlgendus tõelisuse ühtsusest jääb seotuks platonismiga ja viitab sellele juba ainuüksi ühtsuse primaarsuse tunnistamisega“ (lk 13).

Paraku, mis minusse puutub, siis pean tunnistama oma hariduse suuri lünki. Novalis, Fichte ja Schelling on mulle õigupoolest tundmatud tegelased, tean vaid nimesid, ja Hegelist tean üksnes seda, et Marx keeras oma õpetusega ta pea pealt jalgadele (või oli see vastupidi). Häbi küll, aga ma ei saa ennast pidada päriselt eurooplaseks. Plotinose kohta teadsin pisut rohkem: Lepajõe kogumikus „Roomlaste taltsutamine“ on pühendatud seitse kirjutist uusplatonismile.²

Metafüüsikavaenulikul valgustusajal langes uusplatonism täielikult põlu alla. Uusplatoonikuid peeti usuindlejateks ja müstikuteks ning Platoni mõistmise takistajateks. See, mis Plotinose taas ellu äratas, oli esmalt vararomantikute opositsioonivaim. Novalis õppis 1798. aastal Plotinost tundma materjalirohke Dieterich Tiedemanni käsitluse järgi ning süttis sellest.

Romantikute liikumisega oli tihedalt seotud Heidelbergi kreeka filoloog Friedrich Creuzer. Ta tõlkis 1805. aastal esmakordselt saksa keelde ühe Plotinose teose (III 8: „Loodusest, vaatlemisest ja Ühest“). Sellel ei olnud suur mõju mitte ainult Goethele ja romantikutele, vaid ka Saksa idealistlikule filosoofiale. Halfwasseni hinnangul: „Viimase esindajatest oli Hegel see, kes rehabiliteeris uusplatonismi kui antiikfilosoofia kolmanda vormi pärast Platonit ja Aristotelest ning oskas vääriliselt hinnata uusplatonismi kui spekulatiivse metafüüsika ületamatu lõppvormi tähendust“ (lk 228).

Kuna Eesti kultuuriruumis on uusplatonism üsna efemeerne (üpris lühidalt käsitletud entsüklopeediates ja filosoofia üldajalugudes), on teose tõlkija ning kommenteerija Jaan Lahe ära nimetanud kõik kirjatööd, kus esineb uusplatonismi „mainimist või sellest pärinevaid motiive ilukirjanduses“ (lk 305). Ta alustab algupärase eesti kirjandusega. Selgub, et on vaid kaks eesti kirjanikku, kes on puudutanud uusplatonismi: Leo Metsar oma tetraloogias ja Leo Anvelt romaanis „Viirastusi valges öös“. Tõlkekirjandusest on leida uuskreeka luuletajad Konstantinos Kavafis ja Odisseas Elitis, kes mainivad Plotinost. Pikem lõik on prantsuse kirjanikult Anatole France’ilt, kelle romaanist „Kuningatar Hanejala praeköök“ võib leida vihje Plotinose viimastele sõnadele. Itaalia kirjanik Leonardo Sciascia romaani „Igati“ moto on Proklose teoloogiast mõjutatud Pseudo-Dionysios Areopagita „Müstilisest teoloogiast“. Ja ongi kõik.

Lisan omalt poolt, et ka vene-juudi religioonifilosoof Lev Šestov on kõigis oma kolmes eesti keelde tõlgitud teoses kümneid kordi viidanud Plotinosele, mõnel puhul päris pikalt, pühendades talle kümneid lehekülgi, vahel nõustudes ja puhuti olles kriitiline. Kaldun olema Šestovi seisukohtadega sama meelt.³

Aga, ausalt öeldes, küllap käib uusplatonism mulle üle jõu. Nõustusin Half­wasseni teost retsenseerima lootuses, et see aitab Plotinost mõista. Kahtlemata aitabki – teist korda üle lugedes sain juba natukene rohkem aru.

Püüan selleks, et anda lugejale maitset metafüüsikast, refereerida paari lõiku, kus käsitletakse absoluutselt erineva ÜHE suhet – mida ju justkui ei tohikski olla! – meie kogetava fenomenaalse maailma kirevusega.

Kui üle olemiskülluse täiusliku kehastuse tuleb jõuda kaugemale, absoluutse ÜHEni, mis ei sisalda enam mingit paljusust ja seega ka mingit positiivset mõeldavat sisu, ilmneb paradoks, et absoluuti ennast, mis on aluseks kõigele, saab mõelda vaid kui eimiskit. Plotinos ei varja seda paradoksi mingil viisil. „Negatiivne teoloogia“⁴ tähendab absoluudi kui printsiibi ja alge eraldamist kui sellist, eitades kõiki selle positiivseid määratlusi. Sellega ei ole implitseeritud, et transtsendentset absoluuti, ÜHTE ennast, mõeldaks kui Jumalat – ta ei ole üldse mingi isikuline Jumal. ÜKS ise on pigem „rohkem kui Jumal“.

Negatiivne teoloogia on katse mõelda absoluudist kui absoluutsest transtsendentsusest. Lähteidee on, et absoluudist tuleb mõelda kui puhtast ühtsusest. Kui puhtast ühtsusest mõeldakse aga konsekventselt, tõrjutakse rangelt tagasi igasugune määratlus, kuna iga mõeldav määratlus tõmbaks ta kaasa paljususse. Plotinos rõhutab ikka ja jälle: kogu paljususest ja kogu määratlematusest eraldatuna on ÜKS puhas transtsendentsus sealpool kõike (epekeina pantōn).

Absoluut on absoluutselt lihtne (pantēhaploun). Kõik mitte iseenesest lihtne, seega iga ühtsus, mis sisaldab mingil viisil veel paljusust, eeldab absoluutselt lihtsat kui oma ürgalust, millest ta on sõltuv, kuna iga paljususega piiratud ühtsus on üldse ühtsus ainult tänu absoluutselt puhtale ühtsusele. Puhas lihtsus ise ei ole seepärast absoluudi määratlus, vaid on õigesti mõistetuna kõigi määratluste absoluutne eitus.

Vaimne kaemus on müstilise kogemuse spetsiifiliselt filosoofiline vorm. See on kõikehõlmava ühtsuse kogemus, milles mina teab end samastuvat vaimu kõik-üksusega. See ei ole seotud millegi irratsionaalsega, sest tema struktuur ja tema paratamatus lasevad ennast argumenteeritult tõestada, kui ta ka ise ennast enam argumenteerivalt ja järeldavalt teoks ei tee, vaid teeb end teoks väljaastumisena diskursiivsusest ja seega ka meie hariliku teadvuse ja teadliku mõtlemise ajalikkusest ning keelelisusest. Ta on meie eneseteadvuse alus, sest üksnes temas on mina tõeliselt ja vahetult teadlik endast kui ühtsusest.

Vaimse kaemuse ühtsusekogemus, ärkamine iseenda juurde, on „vaikne olemine jumalikus“, nimelt absoluutses vaimus, sest ta ei ole enam otsimise liikumine, vaid ajast välja astunud, seega igavene olemise külluse leitus ja igavene üksolek temaga. See ei ole Plotinosele veel absoluudi kogemine. Plotinos nõuab absoluudi mõtlemiselt või nägemiselt, et see ületaks ka vaimu vaimse kaemuse piirid.

Nii nagu mõtlemine peab välja astuma selleks, et saavutada oma täitumine vaimus, oma välisest seotusest maailmaga, mis on vahendatud meelelisuse kaudu, nii peab ta selleks, et jõuda absoluudini tema puhtas trans­tsendentsuses, minema kaugemale ka vaimust ja seega transtsendeerima kõik mõeldava. Plotinose sõnul: „Nii nagu see, kes tahab kaeda intelligibiilset tõelisust (noētē physis), ei tohi kanda endas kujutlust millestki meelelisest, nii ka see, kes tahab kaeda, mis on sealpool intelligiiblit, saab seda kaeda vaid siis, kui ta hülgab kõik mõeldava“ (lk 69).

ÜHE absoluutne transtsendentsus nõuab mõtlemiselt kõige mõeldava hülgamist, nii nagu see toimub negatiivses teoloogias. Selles peitub aga üks fundamentaalne paradoks. Kuidas saab mõtlemine hüljata kõik mõeldava, hülgamata seejuures ka iseennast kui mõtlemist? Ja kui mõeldava hülgamine saab teostuda vaid mõtlemise enesehülgamisena, kuidas on siis võimalik enesehülgamine, mis ei ole enesehävitus, mõistuse enese­destruktsioon?

Plotinose ekstaasiteooria võrsub just sellest paradoksist: see on vastus sellele paradoksile. Absoluutse transtsendentsusena jääb absoluut mõtlemisele saavutamatult varjatuks. Mõtlemine saavutab absoluutse trans­tsendentsi ainult seeläbi, et ta hülgab iseenda iseendast kõrgemale tõustes, kus mõtlemine ennast ise ületades teoks saab ega hävi, kuna ta ei ole enam mõtlemine, vaid on mõtlemisest üle – „üle-mõtlemine“ (hypernoēsis). „Ekstaas“ tähendab seda mõtlemise enese­ületust. Plotinose ekstaas on seega absoluudi puhta transtsendentsuse tagajärg.

Ühinemine absoluudiga on samal ajal äärmise transtsendentsi kogemus: ta saavutab „kõike transtsendeerides (tōi hyperbanti panta) absoluutselt transtsendentse“. Algne, erinevusteta lihtne ühtsus meie mõtlemise põhjas, milles meie sealpoolne absoluut on kohalolev, ei ole sellisena olemine, vaid olemist ületav transtsendentsus. See on meie mina alus, mistõttu mina ületamine ei ole selle hävitamine, vaid teokstegemine. Mina, mis on kogu mõtlemise selgus ja on sellega trans­tsendeerinud ka olemise, astub endast välja, kuna ta ei ole erinevusteta puhta ühtsusena enam mina, vaid ei midagi muud kui puhas ühtsus ja just seetõttu üks ÜHEga. Selles absoluutse trans­tsendentsuse kogemuses saavutab transtsendeerimine oma sihi „üksnes ÜHE põgenemisena ÜHE juurde (phygēmonou pros monon)“, nagu kõlab kuulus vormel, millega Plotinos on lõpetanud oma programmkirjutise „Hüvest“.

Uusplatonism on mõjutanud kristlikku teoloogiat. Johannes Eriugena (u 810–877) on ilmselt kõige originaalsem ja radikaalsem kõigist kristlikest uusplatoonikutest. Tema mõtlemise alus ja kese on negatiivse teoloogia vorm, nagu selle on pärandanud Pseudo-Dionysios. Eriugena nimetab jumalikku ÜHTE konsekventselt „olemisest kõrgemal olevaks“ või „transtsendentseks eimiskiks“ (ld nihil per superessentialitatem, nihil per excellentiam). Kui Jumal loob kõik asjad, kaasa arvatud mateeria, eimillestki, siis on see eimiski Tema ise. Määratlematu ÜHE olemisest kõrgemal olev eimiski toob omaenda eimiskisuse üliküllusest esile kogu tegelikkuse; seejuures näib nii, et tõelisus on (ilma tolle transtsendentsi kaotamata) „mitteilmuva ilmumine, varjatu ilmutus, eitatava jaatamine“.

Jens Halfwasseni raamat ei ole lahja lektüür: kes suudab temaga kaasa minna, kerkib dialektika peadpööritavasse kõrgusse.

1 Vt Toomas Paul, Pilk pihipeeglisse. – Sirp 16. XII 2022. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pilk-pihipeeglisse/

2 Marju Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. Ilmamaa, 2020.

3 Lev Šestov, Hiiobi vaekaussidel. Toomas Pauli saatesõna. Ilmamaa, 2019; Lev Šestov, Potestas clavium. Ilmamaa, 2020; Lev Šestov, Ateena ja Jeruusalemm. Ilmamaa, 2021.

4 Mõiste „negatiivne teoloogia“ (apophatikē theologia) võttis kasutusele Proklose õpilane Pseudo-Dionysios Areopagita (u 500).