„Aasta puitehitis 2014” võistluse võitis tänavu Eikla klubi Saaremaalt Kaarma vallast – autor Sten Ader. Arcwoodi liimpuidu eriauhinna pälvis Tondiraba jäähall (Kadarik Tüür Arhitektid ja inseneribüroo Streng). UPMi vineeri parima kasutamise eriauhind läks Tartu Elleri muusikakooli kontserdisaalile (arhitektuuribüroo Järve & Tuulik). Raitwoodi fassaadipreemia vääriliseks tunnistati Rannapiiga eramu Harjumaal (Lembit Tork ja Liisa Maripuu). Delfi lemmikuks tunnistati Kasetuka suvemaja (Karmo Tõra). Ära märgiti ka Kiiu alevi uus lasteaed (Helen Rebane ja Egon Metusala) ning laululava Viljandis Valli tänaval (Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Tanel Trepp, Tõnu Peipman ja Viljar Sepp).
Tänavu toimus võistlus juba 12. korda, osales 30 tööd. Žürii koosseisu kuulusid arhitekt Indrek Allmann (Eesti Arhitektide Liit), õppejõud Karin Paulus (Eesti Kunstiakadeemia), professor Targo Kalamees (Tallinna Tehnikaülikool), insener Kaupo Koitla (Eesti Ehitusinseneride Liit), vabakutseline kunstnik Marju Pottisep ja Henrik Välja (Puuinfo, Eesti Metsa- ja Puidutööstuste Liit).
Nii nagu mitmed teisedki tänavusel puidukonverentsil, kõneles ka ehitusinsener ja arhitekt Matthew Wells (Techniker, Suurbritannia) ristkihtliimpuidust konstruktsioonide projekteerimisest. Valminud objektide seas on Londoni Stadthaus tal üks silmapaistvamaid – üks kõrgemaid puidust eluhooneid maailmas. „Kõrgeima” tiitli pretendente konverentsil jätkus: Fabrizio Rossi Prodi (Rossiprodi Associati) esitles Milano kortermajakvartalit, kus nelja üheksakorruselise kortermaja kandekonstruktsioon on maapealses osas küll kõik puidust, aga viimistluses kahetsusväärselt teiste ehitusmaterjalidega tuleohutuse jm nõuete tõttu kinni kaetud.
Sandra Frank (Folkhem) Rootsist tutvustas Strandparkeni korterelamukompleksi saamislugu, mille kaks kaheksakorruselist torni on – kui vundament ja maa-alune parkla välja jätta – samuti üleni puidust, nii et puitu on sees ja väljas ka võimalikult palju eksponeeritud. Frank on kinnisvaraarendaja Folkhem turundusjuht, kes jättis sümpaatse mulje ka sellega, et tema ettevõte on suutnud paljude väga heade Rootsi arhitektidega, nt Gert Wingårdh, Bolle Tham ja Martin Videgård, tõhusat koostööd teha. Need tunnustatud arhitektid on Tallinnaski kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas loengut pidanud.
Kui seni loetakse maailma kõrgeimaks ristkihtliimpuidust kortermajaks kümnekorruselist Forte elumaja Melbourne’is, siis puidukonverentsil esinenud Rune Abrahamsen (Sweco) Norrast võib juba mõne kuu pärast julgelt väita, et maailma kõrgeim kortermaja Puu (Treet) asub Bergenis,1 kus selle valmimisel on abiks ka Eesti ettevõtte Kodumaja toodang. Abrahamsen selgitas, et puidust kõrghooneid uurides on tema töörühm jõudnud järeldusele, et insenertehnilises mõttes tasuvad sellised hooned end ära, neid on hea linnakeskkonnas püstitada – isegi kui hoone maksumus on suurem kui terasest või betoonist ehitiste puhul, siis ehitus võtab vähem aega, „süsiniku jalajälg” on väiksem, majad on ilusad ja paljud soovivad neis elada.
Paneeldiskussioonis tõi Abrahamsen välja, et näiteks Kanadas soovitab riik ehituses esmalt kaaluda puidu kasutamist teiste materjalide ees. Ja see haakub hästi sooviga, mille andis oma tervituskõnes edasi meie puidu usku president Toomas Hendrik Ilves: „Näiteks Tallinna sadamapiirkonna uusehitiste projekteerimisel võiks olla üheks tingimuseks kodumaise puidu kasutamine arhitektuuris.” Siia võiks lisada, et poliitika kujundajana on avalikul sektoril võimaluste looja, teenäitaja ja teadliku tellija roll, kui eelistab ise ja aitab ka eraettevõtjast arendajal puitu ehituses järjest enam kasutada. Sellega haakub ka ehituse „süsiniku jalajälje” arvutamine – Sandra Franki sõnul peaks Rootsis tänu valitsuse poliitikale 2020. aastaks olema pooled uued majad puidust.
Kuigi meil ei ole ette näidata osavat riiklikku poliitikat puidu osakaalu suurendamiseks ehituses või maailma kõrgeimat puidust kortermaja, esindasid Eestit konverentsil mitmed tuntud ja armastatud insenerid-arhitektid, sh arhitekt Emil Urbel ja insenerid Tõnu Peipman ning Laur Lõvi. Lõvi esitles augustis avatud Tondiraba jäähalli liimpuidust ferme – tegemist on Eesti pikima puidust kandekonstruktsiooniga sillatud avaga ning tõenäoliselt ka massiivseima puitkonstruktsiooniga (projekteeritud koos insener Ragnar Pabortiga). Need liimpuitfermid on tootnud Eesti ettevõte Arcwood, kes andis fermide autoritele, Kadarik Tüür Arhitektidele ja Strengi inseneridele üle ka eriauhinna liimpuidu uuendusliku kasutamise eest.
„Aasta puitehitis 2014” tiitli pälvis Saaremaal, Kaarma vallas asuv Eikla klubi, mida rahvas tunneb Eikla küla seltsimaja kaudu, autoriks Sten Ader. „Nõukogudeaegse proportsioonitu koolihoone lammutamise järel kerkis samasse täiesti uus ehitis, maast laeni puust. Hoone kolm, taevast vaadatuna tähte meenutavat tiiba on igaüks oma värvi, vormi ja sisuga, külakeskkonnaga harmoneeruv kogukonna süda on öige asi öiges kohas,” kommenteeris otsust võistluse „Aasta puitehitis” projektijuht ja tulihingeline puitarhitektuuri edendaja Erik Konze.
Tõnu Peipman ja Viljar Sepp.
Tänavune konverents ja võistlus näitasid taas, et eesti arhitektide, inseneride ja puidutööstuse huvi puidu järjest oskuslikumaks ja ulatuslikumaks kasutuselevõtuks ehituses – nii elamute kui ka avalike hoonete puhul – on ilmne. Ometi on puidu kasutamise nõue ühiskondlike hoonete rajamise või renoveerimise riigihangetel pigem erand kui reegel.2 Nn tehasemajad ehk puidust moodulmajatooted lähevad (Kodumaja puhul lausa 90% ulatuses) ekspordiks, sest meie seaduste tõttu olevat Eestis keeruline rohkem kui kahekorruselisi maju ehitada. Ja veel: puidusektoriga seotud 50 000 töökohast paikneb Eestis väidetavalt üle 80% väljaspool suuremaid linnu, seega aitab puidutööstus kaasa ka maaelu elavdamisele ja maal töökohtade loomisele-hoidmisele. Riigi huvi asja vastu võiks olla ilmsem.
1 Ehituse käigu veebikaamera pilti vt http://www.sweco.no/no/Norway/Nyheter/2014/Webcam_Treet
2 Ain Alvela, „Ehitushanked lähevad puidust kaarega mööda”. Äripäev 27. VI 2014.