Esmalt tahan veidi vaielda. Kershaw väidab, et saatuslikud otsused Teise maailmasõja seisukohalt langesid 1940. ja 1941. aastal. Jah, kuid selle sõja katalüsaatoriks said Müncheni leping 1938. ja ennekõike Molotovi-Ribbentropi pakt 1939. aastal. Ent kui lähtuda sellest, missugused olid saatuslikemad otsused juba sõja ajal, võib Kershaw’l õigus olla. Esimesed kaks Kershaw’ valikus tunduvad olulisemad kui ülejäänud (Suurbritannia otsus 1940. aastal üksi edasi võidelda ja Hitleri otsus rünnata Nõukogude Liitu). Ja ehk ka viimane, Hitleri otsus tappa 1941. aasta suvel ja sügisel kõik juudid.
Esimesed kaks otsust on omavahel seotud ja sõja edasisele käigule enim mõju avaldanud. Kui Suurbritannia poleks edasi võidelnud, poleks Hitleril olnud tungivat vajadust rünnata Nõukogude Liitu, sest rünnak Moskva vastu pidi just Londonile tõestama vastupanu mõttetust ja sundima britte rahu paluma. Kuid see on „oleks” – teisipidi mõeldes oleks Hitler võib-olla Suurbritannia alistamisega rünnanud Nõukogude Liitu kiireminigi. Seotud on need otsused siiski, sest Suurbritannia allumatus tähendas Saksamaale Esimese maailmasõja strateegilise luupainaja kordumist – võitlust kahel rindel.
Iga ajaloolase tänamatu ülesanne on ümber lükata kehtivad arusaamad ja tõed mõne ajaloolise sündmuse kohta. Kuid seda ikkagi faktidele ja analüüsile tuginedes, mitte ideoloogiast lähtudes. Suur osa meist elab teadmises, et Suurbritannia ei kõhelnud Saksamaaga üksi silmitsi jäädes. Churchilli kõnet verest, higist ja pisaratest teab peaaegu igaüks. Ent tuleb välja, et 1940. aasta suvel käis Briti valitsusest läbi alternatiiv katsuda saada Itaalia rahukõneluste vahendajaks (Kas see avastus kuulub Kershaw’le, seda ei julge väita – E. B.). Siiski jäi peale brittide traditsiooniline ratsionaalsus (mitte tulipäisus, nagu võiks arvata): rahu Saksamaaga oleks Suurbritanniat lihtsalt nii palju nõrgendanud, et London poleks pärast seda olnud rahvusvahelises elus tõsiseltvõetav.
Eesti seisukohalt huvipakkuvaim on Hitleri 1940. aasta otsus rünnata Nõukogude Liitu. Miks? Sest ehkki Kershaw’ arvates määras rünnaku itta Hitleri ideoloogia, leidus siiski ka alternatiive, millest peamine tuli mereväest, kes pooldas Vahemere oma kontrolli alla saamist. Seda on oluline teada kahes mõttes: esmalt, mis on seotud ühtlasi ka järgmise punktiga – ajalugu ei saa kirjutada tagantjärele tarkusena, s.o ajaloos esinevad inimesed ei saanud teada, mis juhtub järgmisel päeval, saati mõne aasta pärast. Sestap, tulles tagasi Kershaw’ raamatu juurde, ei saanud Nõukogude Liit ikkagi 1939. aastal MRPd sõlmides teada, et Saksamaa teda kaks aastat hiljem ründab. Hitler ei olnud teinud ei 1939. ega 1940. aastal sajaprotsendilist otsust itta sõjateele asuda.
Siit omakorda järeldub, mida oleme tegelikult teadnud kogu aeg, et MRP pole vabandatav Nõukogude Liidu Saksamaa-vastaseks sõjaks valmistumisega. See oli kuritegelik akt, mis röövis vabaduse miljonitelt inimestelt. Hea ettekujutuse sõjaks „valmisolekust” annavadki 1941. aasta suvel aset leidnud sündmused, kus Nõukogude Liit polnud lääne poole nihkunud piiril teinud suurt midagi kaitserajatiste tugevdamiseks (kui valmistuti sõjaks, nagu väidavad mõned Vene ajaloolased, siis kas ei tulnuks kaitserajatisi tugevdada?).
Viimane otsus Kershaw’ reas – Hitleri otsus tappa 1941. aastal kõik juudid – mõjutas muidugi ka sõja käiku, kuid sellel on laiem tähendus sõjajärgsele maailmale. Holokausti tähendus ja koht tänapäeva maailmapoliitikas on jätkuvalt oluline, mõjutades paljude riikide otsuseid ja käitumist. Kui poleks olnud holokausti, oleks Teine maailmasõda olnud laias laastus samasugune kui Esimene maailmasõda, lihtsalt suuremate purustustega. Holokaust sundis läänemaailma sügavalt ümber hindama senise tehnokraatliku progressiusu ja pani teatud mööndustega aluse ka universaalsetele inimõigustele.
On ka üks otsus, tundub, mis pärineb küll 1945. aastast, kuid mis mõjutas tugevalt nii sõja käiku kui ka maailma pärast seda. See on ameeriklaste otsus kasutada Jaapani vastu aatomipommi. Ja tegelikult on pommi leiutamine juba varasema töö tulemus. Pärast aatomi- ja tuumarelva teket pole rahvusvahelised suhted enam endised – sõda ei saa olla poliitika teiste vahenditega, sest sõda iseenesest on enesehävitus.
Nentigem niisiis, et Teisest maailmasõjast raamatute ja ülevaadete lugemine on ikka oluline. Need, kes tahavad mõista praegust Euroopa Liidu võlakriisi, demokraatia olemust Euroopas ja üldse rahvusvahelisi suhteid, ei saa täit pilti, kui nad ei ole kursis Teise maailmasõja põhjuste ja tagajärgedega. Euroopa liidrite käitumist ei ole lihtsalt võimalik mõista, kui ei teata Teise maailmasõja põhisündmusi. Ses mõttes osutab Ian Kershaw’ raamatu eestikeelne versioon hindamatu teene meie avalikkusele, pakkudes sügavama vaate igapäevaste raportite, intresside ja võlakirjade kõrval.