Meie päevalehtede küllalt pahaendeline (või pahatahtlik?) Venemaa-teemaline uudistevalik oleks nagu unustanud, et ka selles riigis pole ühiskond sugugi homogeenne. On olemas ka see Venemaa, kes kutsus äsja „Uue draama” festivalile meie NO99 mängima lavastust „Totu Kuul” ja kes samal päeval (25. septembril) osales üsna arvukalt Mikk Mikiver mälestusõhtul. Ja on ka see Venemaa, kes püsti seistes tormiliselt aplodeeris Lev Dodini uuslavastuse „Elu ja saatus” Moskva etendustel.
Dodini viimast lavastust võib pidada vanameistri omamoodi kangelasteoks. Vassili Grossmani romaan, millel lavastus põhineb, oli nõukogude ajal üks keelatumaid teoseid. Seda teost lugesid julgeolekuorganid pikka aega lõplikult likvideerituks. Olid nad ju 1961. aastal (Hruštšovi sula kõrgajal, kui oli just ilmunud Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus”) hävitanud mitte ainult kõik käsikirja eksemplarid, vaid ka mustandid, kopeerpaberid ja isegi masinakirjalindi. Hruštšovile kirjutanud autor kutsuti vestlusele tollase ideoloogiajuhi Mihhail Susloviga, kes ütles, olemata ise teost lugenud, et „meil pole põhjust anda aatomipommiga juba relvastatud vaenlase käsutusse veel lisaks ka Grossmani romaani”. Üks tolleaegse kirjanike liidu juhte aga leidis, et selline teos võiks ilmuda mitte varem kui 250 aasta pärast.
1964. aastal surnud Grossmanile jäigi tema elutöö saatus teadmata. Kuid käsikirjad ei põle ja 1970ndail õnnestus poeet Semjon Lipkini käes siiski säilinud koopia toimetada mikrofilmina välismaale ja avaldada see 1980. aastal Šveitsis. Venemaal nägi raamat trükivalgust 17 aastat pärast valmimist – 1988. aastal ning eesti keeles 2003. aastal.
Esinedes paar aastat tagasi Eesti Teatriliidus, rääkis Dodin, et kui oli võtnud 2003. aastal Peterburi teatriakadeemias vastu näitlejakursuse, tegi ta otsuse töötada noortega neli aastat just Grossmani romaani kallal. Tema hämmastuseks selgus, et peaaegu kõigi tema õpilaste vanemad olid stalinistid, ja nii seisid õppejõul lisaks erialasele koolitusele ees ka kodanikukasvatuse aastad.
Nagu legendaarset lavastust „Vennad ja õed” luues, elati ka nüüd ühise perena ja käidi nii Gulagi kui Saksa koonduslaagrite kunagistes asupaikades. Töösse lülitusid ka Peterburi Väikse Draamateatri tippnäitlejad ning 2007. aasta 4. veebruaril jõuti Pariisis lavastuse maailma-esietenduseni. Paari päeva jooksul ilmusid Euroopa suuremais päevalehtedes vaimustunud retsensioonid, mis andsid märku, et maailma teatrilavale on jõudnud uus tippteos. Londoni Financial Timesis kirjutati: „Lavastaja on saavutanud ideaalse tasakaalu teaduslikke otsinguid, ideoloogilisi vaidlusi ja armastuse ning kohusetunde konflikti kujutavate stseenide vahel – see kõik sunnib vaatajat pidevalt kaasa mõtlema ega anna sekundikski võimalust igavleda. Tulemuseks on kaunis, ehmatav, puhastav ja jõuliselt tänapäevaselt kõlav etendus.” Selle arvamusega peab tõesti nõustuma, kuigi romaani tegevus toimub ju aastail 1942–1944. Parteilisi ideolooge ehmatas selles muidugi Nõukogude Liidus lokanud antisemitismi kujutamine võrdväärsena hitlerlaste antisemitismiga. Lavastuses on tugevalt võimendatud ka natsismi ning bolševismi samaväärsuse liini, mis kostub täna eriti ajakohasena. Üheks võtmestseeniks on seejuures pikem dialoog gestaapo ohvitseri ning 1898. aastal alanud parteistaažiga kommunisti vahel: gestaapolane nimetab bolševikku pidevalt enda õpetajaks ning ütleb, et sõltumata sellest, kumb pool võidab sõja, on peamised eesmärgid, milles Stalin ja Hitler kokku leppisid (antud juhul peetakse silmas Poola iseseisvuse kaotamist ja juutide hävitamist) ikkagi teostatud.
Dodin on taas demonstreerinud oma imepärast võimet luua instseneeringuid, mis ei lagune kordagi üksikstseenideks, vaid kulgevad ühes polüfoonilises voolus. Nii muutub hitlerlik koonduslaager sujuvalt stalinlikuks, mõlemas lauldakse samu laule, allutakse samadele käsklustele ning tapetakse inimesi, kellel on veel alles mingidki ideaalid (ka kommunistlikud). Kujundina toimubki kogu lavastuse tegevus suures koonduslaagris, kus ka teadlase triibuline pidžaama mõjub vangirüüna ning supi jagamine laagris läheb üle pajuki jagamiseks füüsikainstituudis. Kõrvuti peategelase silmaarstist ema (Tatjana Šestakova vapustav roll) hävitamisega Berditševo getos näeme me tema tuumafüüsikust poja (Sergei Kurõšev) eetilist vägistamist Moskva võimukoridorides.
Austuse märgiks Gulagis hukkunuile tehti lavastuse Venemaa esietendus Norilskis, kuid ometi ei räägi teos mitte kuuskümmend aastat tagasi tehtud kuritöödest, vaid kõneleb nii Venemaal kui Eestis praegu aktuaalseist asjust. Samal päeval Moskva etendusega avaldas Novaja Gazeta (selles lehes töötas Anna Politkovskaja) pikema ülevaate presidendi administratsiooni kureerimisel äsja valminud Vene uusima ajaloo õpikust, kus on sõnaselgelt öeldud, et Nõukogude Liit oli uue ja õiglasema ühiskonna eeskujuks paljudele miljonitele inimestele kogu maailmas ning Stalinit vaadeldakse kui NSVLi edukaimat juhti. Seda teades tekkis vaatesaalis tunne, mis on võrreldav kunagistel Taganka etendustel viibimisega. (Dodini seekordne esteetika ja sotsiaalne paatos ongi selgelt võrreldavad Ljubimovi paremate lavastustega.) Hinnatav on seejuures, et Moskva etendused juhatas Dodini kõrval sisse praegu vaieldamatult vene populaarseimaks kino- ja teatritäheks ja „venelaslikkuse” etaloniks kujunenud Jevgeni Mironov, kes nimetas lavastust oluliseks sündmuseks kõigi seda näinud inimeste elus.
Sestap annangi märku, et Peterburi sattunud teatrihuvilised teaksid, kuhu minna. Kui meie valitsus tahab aga tõepoolest midagi teha kohalike venelaste ajaloomõistmise lähendamiseks eestlaste omale, siis mõjuvamat võimalust kui see lavastus Tallinna kutsuda ja seda tasuta vene koolide pedagoogidele näidata pole ilmselt olemas.
Ja mõelgem ka sellele, kui palju me ise oleme 15 aasta jooksul teinud, et ka seda teist Venemaad endast eemale tõugata.