Supermoodsat kõrgtehnoloogilist lahingutehnikat Eestil ei ole ning, olgem ausad, seda ei ole võimalik kunagi ka võrdsetel alustel mõne superriigiga hankida ja ülal pidada. Küll on aga meie sõdurid võimalik varustada parimate kiiluvestide ja individuaalsete käsirelvade, modernsete side- ja tulejuhtimisvahendite, soomustransportööride, kaasaegse õhutõrje ja tankitõrjerelvastusega ning tuletoetusrelvadega, mis on operatiivstruktuuri koondatuna koostöövõimelised meie liitlastega. Tendentse, mille kohaselt ?kolleegid paljudes NATO riikides? on võtnud suuna kutselisele armeele, ma Saksa kaitseministri väljaöeldus ei leia. Huviline võib ise Peter Strucki kõnet Saksa kaitseministeeriumi koduleheküljelt lugeda. 2004. aasta 25. mail on ta Berliinis muu hulgas öelnud: ?Ma astun rõhutatult sõjaväekohustuse säilimise eest välja, kuna olen sügavalt veendunud, et see on Saksamaale parim sõjaväeteenistuse vorm. Ja mida kauem ma vastutava ministrina selle temaatikaga tegelen, seda enam tugevneb minu veendumus ja otsus rääkida sõjaväekohustuse poolt ja võidelda selle säilitamise eest.?

Kui tuleb jutuks hüpoteetiline sõjaline konflikt tänase Vene armeega, siis teavad kõik, et ega me ikka dessantnik?ute ja strateegiliste tuumarelvade  vastu saa. Ainus, mis päästab, on palgalise komponendi suurendamine ajateenistuse arvel ja kõrgtehnoloogia. Unistatakse isegi, et me ei ole enam üksi. Kui retooriliselt on vaja, siis vähendame ohtu (S. Kallase ja M. Mihkelsoni toetus ?armeereformile?), ja kui vaja, hindame valitsevat ohtu üle (Kallase ja Mihkelsoni hoiatused Vene ohu eest). Drastilisem näide libateadmistest on värskes ?Riigikaitse? lisas pealkiri ?Murrangulised muutused sõjapidamise põhimõtetes?. Aasta pärast Soome Maakaitsekõrgkooli vanemstaabiohvitseri kursuse lõpetamist otsisin, millised sõjapidamise põhimõtted on siis minulegi üllatuseks kaotanud oma aktuaalsuse. Artiklis aga ei räägita sõjapidamise põhimõtetest, vaid antakse ülevaade rahvusvahelise olukorra muutumisest tingitud probleemidest sõjalise jõu kasutamisel ja sõjaliste operatsioonide laialdasest spektrist. Seda viimastki väga lihtsustatud kujul.

Sõjapidamise põhimõtted korduvad enamiku arenenud riikide määrustikus üsnagi sarnaselt. Toon sõjapidamise põhimõtted välja nii nagu Trevor N. Dupuy oma põhjalikus uurimuses ?Understanding War: History and Theory of Combat?. Need põhimõtted on tema arvates üllatavalt identsed nii 1921. aasta Briti välimäärustikus kui Ühendriikide armees aastani 2001 ametlikult kasutusel välimäärustikus FM 100-1 ?The Army?: Eesmärk (Objective), jõudude koondamine (Mass), rünnak (Offensive), üllatus (Surprise), julgeolek (Security), sõjalise jõu otstarbekas kasutamine (Economy of Force), lisaks manööver (Movement) ehk liikuvus (Mobility), koostöö (Cooperation) ehk juhtimise ühtsus (Unity of Command) ning 2001. aasta määrustikus lisandunud lihtsus (Simplicity).

Need printsiibid on samad ka 2001. aastal välja antud Ühendriikide ühendoperatsioonide doktriinis (?Doctrine for Joint Operations?), mis on ametlikult kinnitatud ja kasutusel. Need põhimõtted on samad ka Balti Kaitsekolled?is kasutusel operatsioonide käsiraamatus.

Isegi 1932. aasta Eesti ?Lahingueeskiri? sisaldab enamiku sõjalisi põhimõtteid. Lisan igale tolleaegses kirjakeeles väljendatud põhimõttele ka ingliskeelse vaste. ?Pealetung koondatud jõududega (Offensive, Mass) peab tabama vastast niisugusel ajal ja kohal, kust talt on võetud soodsad võimalused kasutada oma üleolevaid jõude./?/ On olulise tähtsusega, et oskaksime manööverdada (Movement), igas olukorras julgelt ja kiiresti ning julgestada (Security) oma tegevust võimalikult väheste jõududega (§7). Edu lahingus saavutatakse kõigi väeliikide koostööga (Cooperation) (§14). Kui juht on veendunud, et ülesanne ei vasta olukorrale, siis ta peab olema valmis teotsema iseseisvalt oma parima arusaamise järgi ja olukorra kohaselt, pidades silmas tegevuse üldist eesmärki (Objective) (§92). Otsus peab olema selgesti väljendatud juhi manöövri-idee ja jõudude jaotus selle teostamiseks. Ainult otsus, mille aluseks on lihtsad, selged ideed (Simplicity), võib anda tähtsaid tagajärgi (§97). Olla tugev kõikjal on võimatu. Juhtimise oskus seisab peamiselt selles, et saavutada ajutist jõudude ülekaalu õigel ajal ja kohas ning seda kasutada vastase ootamatuks hävitamiseks (§98). Vägede edasitoimetamine mehhaaniliste liikumisvahenditega ja hobusejõul tõstab tunduvalt nende liikuvust (Mobility). Ootamatus (Surprise) on tarvilik selleks, et tabada vastast olukorras, kus ta ei ole valmis tegevuseks (§ 226). Varud on juhi käes abinõuks, millega ta võib mõjutada lahingu käiku./…/Varude kasutamisel peab olema kokkuhoidlik (Economy of Force) (§231).?

Miks on sõjalised põhimõtted 1920ndatest saadik samasugused? 1921. aasta Briti välimäärustiku vaimne isa oli John Fuller, üks esimestest silmapaistvatest manööversõja teoreetikutest. Ta tugines sõjaajaloole ja I maailmasõja lahingukogemustele. Fulleri ideed on kaheldamatult mõjutanud hilisemaid Saksamaa ja Prantsusmaa sõjandusteoreetikuid  (Guderian, de Gaulle). Fulleri ideed olid paljuski mõjutatud Clausewitzist, kuigi oma varasemates töödes ta suurt preislast kritiseeris ja alahindas. Ja Eesti kaitseväele avaldas briti sõjaline mõtlemine kahtlematult mõju nii seitsekümmend aastat tagasi kui avaldab ka tänapäeval. Kuid nende sõjaliste põhimõtete järgi sõditi II maailmasõjas, Iisraeli-Araabia sõdades, Falklandi sõjas ja ma ei näe mingit takistust, miks neid põhimõtteid ei saa kasutada ka järgmises sõjas?

Kui vaadata ka viimast Iraagi sõjalist kampaaniat, siis meenutab liitlasvägede pealetung 2003. aastal sõjaliste põhimõtete rakendamiselt Saksa armeegruppide läbimurret Läänerindel 1940. aasta mais. Selge eesmärk, jõudude koondamine, rünnak vastasele üllatavast suunast ja ajal, mobiilsed üksused kiiresti kaugele vastase operatiivsügavusse, kogu operatsiooni lihtne ülesehitus ning sõjalise jõu otstarbekas ärakasutamine (läbimurde järel pead olema võimeline jätkama operatsiooni vastavalt olukorrale ja seatud ülesandele) iseloomustavad mõlemat kampaaniat.

Miks ülepea pöörata nii suurt tähelepanu ühe artikli pealkirja ja sisu lahknevusele? Põhjus on lihtne. Kui meedia tarbija jätkuvalt loeb ja kuuleb, et sõjategevuse põhimõtetes on toimunud ?murrangulised muudatused? ning seda võimendatakse veel igal võimalikul juhul käsitlustega laial rindel II maailmasõja stiilis võitlevast ?rahvaarmeest?, siis on tegemist libateadmise tahtliku kultiveerimisega. Ärgem unustagem, et massimeedia aitab luua ja ülal hoida mitmeid müüte. Kui selline ?kivi uuristamise? tendents meie meedias jätkub, on tõenäosus suur, et ajateenistus kaotatakse järgmise kaitsejõudude struktuuri ja arengukava koostamise käigus. Noored ja poliitikud, kes pole ajateenistuses käinud jätkavad oma ristisõda ajateenistuse vastu ja tuginevad seejuures samalaadsele kultiveeritud libateadmistele. Järjekindel eksitamine ajakirjanduses on seetõttu kahtlemata ohtlik riigi kaitsevõimele, sest kui ajateenistuse vähendamise või kaotamise otsus tehakse libateadmistele tuginedes, siis oleme taas valedele eelduste, valede järelduste ja valede otsuste nõiaringis.