Camus on mulle korda läinud, aga muutus üha võõramaks. Mina kasvasin edasi, aga tema jäi ikka oma teksti tammuma, justkui hiiglaslik teismeline. Kui tobedalt enesekeskne ja lühinägelik tundub mulle nüüd tema „üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp”! Kutsumuslikud mõtlejad tunduvad mulle selletagi üha enam ja enam ühe spetsiifilise arengupeetusega organismidena, karu jõu ja varsa aruga poisikeste äraspidiste versioonidena ja nende „vaimu sootus” pole mehe kui normatiivse inimese sootus, vaid poisikese sootus, sülelapse suguvõimetus.

Mu enese lihalik surm on vaid aja küsimus ja selle aja mõnu ja vaev on enamikule, ja ka mulle, eelkõige materiaalset, mitte filosoofilist laadi. Elu metafüüsiline mõtestatus huvitab vähemust, seda habetunultki titelõugsesse takerdunut. Ma ei vaja elamiseks mingit vastust, metafüüsilist „elu mõtet”. Iga organism on olemuslikult enesetappuv, isesurev ja Camus’ põhiprobleem iselahenduv, mängida saab siin ainult ajaga ja nagu näiteks on põhjalikult piltlikustanud Emil Cioran, võib mõlgutamise mõnu ja vigisemise unesoe ringutus seda paratamatut eksistentsi teha sama tõhusalt viitmisvääriliseks kui häirimatu seedimine teleka ees. Või miks ka mitte vankris tapalavale. Surema ei ole vaja õppida.

Kui otsida kestmisele kui eksistentsiaalile Camus’ pakutuga analoogset formulatsiooni, siis filosoofiline põhiküsimus pole enesetapp, vaid jätkamine, kestmine, teisisõnu, mitte isikliku, niigi isekatkeva organismi elukulu kiirendatud katkestamine, vaid end läbiva liigivoo, kestmise isikliku haru katkestamine. Ja see küsimus on kõigest sedavõrd filosoofiline, kuivõrd filosoofiline tähendab korrastatud mõtlemist. See on liha küsimus, see on paine, koma võimalikkus igakuises punktis, tajumine, et su keha ongi liivakell ja seda ilma igasuguse Mehe pilguta. Kestmise ees ei ole mingit teist sugu, saati mingit fatale’i või fragile’i.

Milleks mu kosmosele kõrvad, kui ma ise olen kõrv? Kõrv küsimusele ja see ei tule väljast, õudtühjast tähistaevast, mida ahastusega piidleb mõtlev pilliroog, vaid kumisevast häälest, mis tuleb selja tagant, hiilides ja nõudlevalt su enda seest, see õudne undamine, mis tõuseb su enda sabaluust. Kestmine küsib sinult, sina oled kõrv ja sinu absurd on olla vastus. Ja et see on kõige üdimalt sinu, on see eksistentsialism.

Aga kas öelda jäädav ei selle eluvanuse voo läbivoolamisele endast? Kes võtaks punktijulguse ses müriaade kestvas komajadas? Kõik minu emad, kõige isiklikumalt minu emad ütlesid jaa, ütlesid kestmisele jaa. See küsimus on palju suurem kui „kas lapsesaamine väärib lapsesaamise ja üleskasvatamise vaeva?”. Ja erinevalt Camus’ omast pole see iselahenduv küsimus, organism on isetappuv, autosuitsiidne, aga mitte isepaljunev.

Kuid ajutinegi tummus võib maad anda intellektile ja hirmule, ning korraga tundub see jäine ja tülgastav, totaalselt võõras ja abjektiivne, see kauge muusika, mille „kuldne fallos surub end lõpuni su kuulmeisse” (lk 12), sa ei usalda enam seda häält, sest see pole mitte ürgne janu, põlvkondi vana rahuldumus, mis ihkab igavesti taastulla, see meeletu kevadine mahlajooks ja kugistamisind niudeis, vaid aastaaegadena aegade algusest kordunud vägistamise inerts, millele alles nüüd leitakse jõud vastu seista. Jalgu ei rebita enam valimatult laiali, on antibeebipillid, emantsipatsioon ja ajaloo pikim rahuperiood, ius primae noctis ja sõjakisa, kas kajab veel Aafrika Eevast saati mitokondreis? Ma kardan, et „sina pead valuga …”.

„Iga naise üsas istub laps tummalt, tardunult, sirutab käed valguse poole, tahab tulla välja. Mehe käes on võti – tehku siis uks lahti! Kes ei sigita, tapab,” undab üks deemon, kolgib uksele viimane kiusatus.

Kas mees on toru teine sein, kestmiskraavi teine kallas või pigem nagu võti uksele või midagi veel tühisemat, vältimatut, aga tühist, voolu enese seisukohalt midagi sama tühist nagu kuiv käsi, mis kraani keerab ja midagi ei tea märgusest, veel vähem survest, Kestmise survest ja undamisest torudes?

Eks ole see umbes samal põhjusel, miks Camus ja Sartre ei räägi toidust, kestmine ei vaja meest, aga sel pole vähimatki pistmist titelalinaga stiilis „naisel on meest sama palju vaja kui kalal jalgratast”. See on lihtsalt Kestmine, paralleelne ja ühismõõdutu. Aga nii nagu süües ei saa teadlikuks näljast, ei saa paljunedes teadlikuks kestmisest, ainult kinnine kraan võib aduda täit torude survet, miljonite edukate ema-aastate saatuslikku inertsi.

Ei Kristuse ega pärli puhul räägita tervisest, nii ei arvustanud ma seda teost, ei ajanud rinda kummi kukepoksiks autoriga, ei tahtnud proovida, kas suudan autori põlvili suruda, selja prügiseks teha, näidata, et minu vaimusarved on teravamad. Las isased arvustavad ja pullid pusklevad, kobavad biitsepsit ja mõõdavad valgujuga.

Ma tahtsin jääda sest tekstist rasedaks, segada seda endaga ja lasta endast läbi, lasta sel endaga segunenult kesta. Ja nii see sündis.