„Peamine mõte, mida tahan edasi anda, on see, et masin on inimesest väga erinev,“ ütleb Rain Rannu, kelle mängufilm „Lapsmasin“ jõuab sel nädalal kinno.

„Lapsmasinas“ veedab üheksa-aastane tüdruk vanematega puhkust, aga eksib rabas ära ja jääb lõksu maa-alusesse punkrisse, kus salajane idufirma arendab inimesest targemat tehisintellekti. See on Rannu kolmas täispikk mängufilm pärast „Ameerika suve“ (2016) ja „Ükssarvikut“ (2019). Kõigi nende puhul on ta nii stsenarist, lavastaja, (kaas)produtsent kui ka (kaas)mon­teerija.

Joseph Mankiewicz on öelnud, et stsenarist on maailma kõige kõrgepalgalisem sekretär. Kui ajakiri Cahiers du Cinéma tutvustas autorifilmi teooriat, läks võim stuudiotelt lavastajate kätte ja tunnustama hakati rohkem ka stsenaristide tööd. Rannu pole aga tavaline stsenarist: ta sai tuntuks mobiili­maksefirmaga Fortumo, mille müüs kaas­asutajate ja investoritega ligi 40 miljoni euroga, 2018. aastal asutas ta aga koos Tõnu Hiielaiuga produktsioonifirma Tallifornia.

Kui mainisin, et plaanin teha inter­vjuu teie kui stsenaristiga, öeldi, et see pole aus: te olete ärimees ja lavastaja, teie stsenaarium ei jää tegemata. Ütlesin, et peate stsenaariumiga samamoodi vaeva nägema nagu teised.

Tõsi. Kirjutamine on filmitegemise kõige primaarsem alusplokk ja ühtlasi üks raskemaid osi. Kuna kirjutamine pole mulle loomulik tegevus, siis olen üritanud paika panna mingi korra. Näiteks üritan iga päev kirjutada vähemalt ühe lehekülje stsenaariumi. Vahet pole, mis filmi, vahet pole, kas see lõpuks kuhugi jõuab või mitte. See on osa igapäevastest toimetustest, umbes nagu hammaste pesemine või kätekõverdused. Ajapikku on sellest saanud minu kõige lemmikum harjumus, aga see on ikka raske.

Kas olete valmis andma oma stsenaariumi teisele inimesele lavastada?

Film valmib ikkagi montaažiruumis ja mulle kui autorile on oluline, et montaažist tuleks välja just selline film, nagu mina tahan. Seejuures on montaaž protsess, nii ise monteerides kui ka koos monteerijaga töötades – mulle filmitegemise üks kõige nauditavamaid osi. Võib isegi öelda, et lavastan filme ise sellepärast, et oleks, mida monteerida, ja kirjutan filme sellepärast, et oleks, mida lavastada.

Ma ei kujuta praegu väga ette, et kirjutan ainult stsenaariumi ja annan selle kellelegi teisele lavastada ja kokku panna. Kirjutamine on küll filmitegemise kõige raskem ja olulisem faas, aga mulle meeldib olla filmitegijana vastutav ka teiste faaside eest.

Paul Schrader ütleb, et stsenaariumi kirjutamine on nagu jahimehejutt: lugu tuleb rääkida järjest pikemalt ja vaadata, kaua kannatatakse kuulata.

Mulle vist ainult vestlusest ei piisa. See on nagu rohkem mingisse teise maailma elama minek mingiks ajaks, nagu reis teisele planeedile. Lood maailma ja siis hakkab see oma elu elama, aga et sellest stsenaarium saaks, pead ka ise sinna mõneks ajaks elama minema koos nende tegelaste ja nende muredega. Isegi sel määral, et see väljamõeldud maailm muutub ajutiselt päris maa­ilmast tähtsamaks.

Ta ütleb ka, et tegu on pikamaajooksuga, kus on mõned vahe-eesmärgid enda jaoks.

Jaa, stsenaariumi kirjutamine on nagu suure pusle kokkupanek, kusjuures ka kõik pusletükid tuleb ise luua. Sageli ei sobi need kokku. Mõni ei sobi üldse ja tuleb teha uus. Minu puhul pole kirjutamine lineaarne protsess. Kõigepealt võib tekkida tükk filmi keskpaigast või lõpust. Sageli läheb kaua aega, enne kui esimene stseen üldse kirja saab. Tühi paber, see, et võid kirjutada ükskõik mida, on mingil määral äärmiselt vabastav, aga teisest küljest nõuab raskete otsuste tegemist: milline on see maailm, kus ma tahan järgmised kaks või kolm aastat elada?

Pikamaajooksu metafoor on täpne aga ka sellepärast, et kui jooksed maratoni ja oled kuskil 35. kilomeetri peal, siis on lõpuspurditunne väga võimas –eriti viimased nädal või kaks enne esimese versiooni valmimist. Kogu filmitegemisprotsessi juures see üks kõige rohkem rahuldust pakkuvaid hetki, isegi rohkem kui filmi enda valmimine.

Kuivõrd on mõjutanud „Lapsmasinat“ „M3gan“ või „200-aastane mees“ või Spielbergi „A.I.“¹?

Olin rohkem inspireeritud teadlaste tehisaru kohta kirjutatust kui filmidest. Paljud AI-filmid räägivad AIst, aga sellele on antud inimlaadsed omadused. Minu soov oli teha film, kus tehisintellekt käitub nagu masin, ja näidata vaatepunkti, et inimesest targem olend ei pea olema meiega sarnane. Sest päriselt ta ei olegi. Kogu see AI-õõv tuleb sellest, et lähikümnenditel on reaalne võimalus, et meist targemaks saab olend, kes pole absoluutselt meiesarnane.

Selles mõttes on siiamaani üks täpsemaid AI-filme Stanley Kubricku 1968. aastal välja tulnud „2001. Kosmoseodüsseia“², kus superarvuti HAL 9000 käitub just nagu masin ja mitte nagu inimene.

Kuivõrd võtab Chat GPT leiva käest?

Pigem ei võta. Pigem on see abimees või keegi, kellega Paul Schrader saab mõnusasti oma jahimehejuttu ajada. See on kindlasti stsenaariumi kirjutamisel abiks. Ma ise põrgatan uut stsenaariumi kirjutades ka paljud olukorrad Chat GPTga läbi ja palun tal pakkuda mingile olukorrale 10 või 20 lahendust. Sageli juhtub, et üks või paar tükki on täitsa lootustandvad ja nende pinnalt saab midagi edasi arendada.

Seda, et Chat GPT suudab täiesti ise midagi ülemäära huvitavat valmis kirjutada, hetkel veel karta pole. Tehisaru puhul puudub oma nägemus, aga mulle stsenaristi ja filmitegijana ongi kõige huvitavam just filmitegija subjektiivne visioon, millest üldse filmi teha, millise nurga alt asjadele läheneda. Oluline on see, mis tuleb autori isiklikust kogemusest ja tunnetusest.

Mille poolest erines viimase filmi stsenaariumi kirjutamine eelmistest kordadest?

Iga film on erinev. Olen pärast „Lapsmasinat“ kirjutanud stsenaariumi veel kahele filmile: „Vaba raha“ jõuab ka loodetavasti sel aastal kinodesse ja arvutimängusõltuvusest jutustavale „Mängule“ otsime praegu rahastus- ja teostusvõimalusi. Iga film on mingis mõttes reaktsioon eelmisele, katsetus teha midagi uut- ja teistmoodi, mitte ennast korrata.

„Lapsmasin“ eristub ehk sellega, et soovisin teha filmi, mis kõlbaks vaadata nii teismelistele kui ka täiskasvanutele. See on kirjutamise, lavastamise ja montaaži mõttes päris keeruline ülesanne. Ainult täiskasvanutele või ainult lastele on lihtsam filmi teha.

Kas uue filmi tegelaste kohta on öelda midagi sellist, mida soovite, et see välja tuleks, kuna seda ei olnud kerge näidata?

„Lapsmasinas“ oli võib-olla keeruline näidata masintegelaste käitumist, sest aastatepikkune AI-filmide vaatamine on meid pisut nagu ära rikkunud. Neis filmides ollakse harjunud nägema kurja tehisintellekti, robotit, kes tahab kõik inimesed hävitada, sest ta on õel, aga masinad ei ole sellised. Kui masin meid hävitama peaks, võib põhjus olla üsna triviaalne, näiteks see, et inimene tahab masinat välja lülitada, või siis, kui konkureerime samade ressursside pärast.

Kui palju on teie käsikirjades teid ennast?

Väga palju. Mul on väga raske – ja see pole ka eriti huvitav – kirjutada stsenaariumi, mis ei põhine mu enda ühel või teisel kogemusel ega ole teemadel, mis mulle korda lähevad.

Kuivõrd kirjutate konkreetsetele näitlejatele või kindlale muusikale?

Vahel ikka. „Lapsmasinas“ näiteks oli Marloni roll kirjutatud Johann Urbile, kuna töötasin temaga „Ükssarvikus“. Mul oli hea meel, kui ta oli nõus ka „Lapsmasinas“ kaasa lööma. IT-arendaja Tauno rolli kirjutasin „Lapsmasinas“ Priit Piusele mõeldes, kuigi polnud temaga varem koos töötanud, ja läks samuti õnneks.

„Vabas rahas“ kirjutasin jälle rollid Johannile ja Priidule, aga erinevatel põhjustel juhtus niimoodi, et Johanni rolli sattus mängima tema hea sõber, Ungari-Ameerika näitleja Miklós Bányai ja Priidu rolli tema vend Märt. Nii et ma pole ka kinni selles, et kui soovitud näitlejat ei saa, siis filmi üldse ei sünni.

Mida olete käsikirjas filmimisel muutnud?

Ma ei tea, kes seda ütles, et filmi kirjutatakse neli korda: kui kirja paned, kui filmid, siis montaažis ja lõpuks, kui publik seda näeb. Mina muudan filmi igas faasis ja väga palju.

Mu stiil platsil on suhteliselt vaba: lasen näitlejatel palju ise avastada ja ammutan palju ka võttepaigast. Samuti toimub montaažis üksjagu „kirjutamist“: igas minu filmis on mitu stseeni, mida stsenaariumis pole ja mida ka ei filmitud, vaid mis leiutati koos monteerijaga montaažiruumis.

Samuti meeldib mulle poolikute filmiridade katsetamine mitmete inimeste peal. Stsenaristi ja lavastajana võin ju arvata, et vaataja saab kõigest samamoodi aru nagu mina, aga liiga palju asja sees olles kaob igasugune objektiivsus. Asjad, mis tunduvad kirjutajale huvitavad, ei pruugi seda üldse olla vaatajale. Hea oleks seda teada enne filmi esilinastust ja selle pinnalt otsustada, kas midagi muuta või mitte.

Kas mõtlete kirjutades, et miski võib olla skandaalne, ja jätate selle seetõttu välja või just sisse? Kuidas on näiteks vandesõnadega?

Üldiselt ma midagi skandaalset kunagi skandaali pärast sisse ei pane ega välja ei võta. Mind huvitab ehedus, see, mis võib päriselt ses olukorras juhtuda ja kuidas seda võimalikult huvitavalt näidata. „Lapsmasina“ puhul oli vande­sõnad välja jätta tõesti teadlik otsus. „Ükssarvikus“ jälle on väga palju vandesõnu karakterite tõttu, kuid see on sellest hoolimata osutunud koolides väga nõutud materjaliks: kord nädala-kahe jooksul küsib mõni klass seda vaadata, suuresti õppe-eesmärgil.

Kui teie filmis mängib selline kirjutaja nagu Rain Tolk, siis kui palju tema teksti lisa toob?

Tema puhul ma ei oska öelda, sest ta oli „Ükssarvikus“ väikeses rollis, aga kui üldiselt rääkida, siis muidugi näitlejad panustavad ja mulle see meeldib. Näiteks Henrik Kalmet on ise ka väga hea tekstilooja. Mul on komme peale stsenaariumis kirjutatud stseeni lõppu kaamera käima jätta, mitte hõigata „cut!“ –ja üsna tihti tegi Henrik just siis mõne väga hea nalja, mis sageli ka filmi sisse läks.

Lavastajana olen ma pigem paindlik. Ma tean, kuhu ma jõuda tahan, aga tee sinna võib olla väga erinev. Näitleja võib võtta mingi suure asfalttee ja minna otse, aga võib ka minna sinka-vonka mööda metsaradu. Mis tahes tundub kõige huvitavam ja ehedam lahendus, läheb filmi, sõltumata sellest, kelle kirjutatud see on.

Kuidas kirjutada nii, et dialoog tunduks loomulik?

Loomulikkus sõltub mitmest asjast. Üks on muidugi kirjutamine, aga lisaks sellele ka näitlejatöö, montaaž ja režii. Loomulikkus tekib sageli sõnade vahepeal, seda ei saa alati kirja panna.

Ise olen proovinud lasta oma tegelastel rääkida natuke rohkem, ka asjadest, mida pole tingimata eesmärgini jõudmiseks vaja, aga mis avavad karakterit või on lihtsalt ehedad. Vahel alustan kirjutamisfaasis dialoogi tunduvalt varem, kui peaks alustama, ja lasen ka rohkem lobiseda, sest tean, et montaažis saab selle soovi korral välja lõigata. Kui näitlejate keemia on suurepärane, võib vabalt lasta joosta kauem.

Millised on Eesti stsenaariumid, mida hindate?

Ehedad, mis tulevad kirjutajate seest. Rasmus Merivoo stsenaariumid on kindlasti sellised, näiteks „Kratt“ (2020) ja ka uus film tööpealkirjaga „Koer“, mille filmimise lõppfaasis oleme. Paljude noorte stsenaariumid on väga ehedad ja ägedad. Tallifornias töötame Meel Paliale ja Urmet Piilinguga, kes kirjutavad praegu oma teist täispikka mängufilmi, ning Raul ja Romet Eskoga, kelle esimene täispikk mängufilm „Mind on kaks“ läheb tootmisse suvel. Samuti on suurepärase stsenaariumiga Tõnis Pilli debüütmängufilm „Frank“, mis läheb võttesse suvel.

Rahastasite Tanel Toomi tänavust filmi „Viimane vahipost“, mille kohta arvavad Rotten Tomatoese kriitikud, et lavastus ja näitlejad on head, stsenaarium aga nõrk.

Mulle meeldis selle loo puhul visioon, mis sealt välja kumas ja mille meisterlik lavastaja, nagu Tanel Toom, suudab teha väga heaks filmiks. Mulle meeldis, et eesti režissöör üritab Eestis Eesti tiimiga teha filmi, mis ei näe mingit pidi üldsegi välja nagu eesti film.

Ma tahaksin väga, et Eesti stsenaristid ja lavastajad teeksid rohkem lugusid, mis pole tingimata mõeldud ainult Eesti publikule. Loomulikult on mitu viisi, kuidas teha mujalgi kõnetavaid filme. Kindlasti on vaja selliseid filme nagu „Savvusanna sõsarad“³, kus võetakse mingi ürgeestilik asi ja jutustatakse seejuures väga universaalne lugu, aga meil on vaja ka selliseid filme nagu „Viimane vahipost“, kus tehakse suurepäraselt seda, mida teeb muu maailm.

Mis tasemel huumorit olete valmis kirjutama?

Huumor on mulle filmis äärmiselt oluline, aga ma ei kirjuta peaaegu kunagi midagi lihtsalt sellepärast, et oleks naljakas. Mulle meeldib huumor, mis tuleb välja olukorrast. Slapstick-huumor näiteks on tihti kunstlikult tekitatud ja huvitab mind vähem.

Millised olid teie lemmikraamatud 13aastaselt?

Lugesin palju, lemmikud nagu ikka sel ajal: „Seiklusjutte maalt ja merelt“, „Krahv Monte-Cristo“, Asimovi „Asumi“ seeria. Põhimõtteliselt kõik need raamatud, mis vaata et kõigil tol ajal riiulis olid. Mäletan, et ilmus ka selline ajaleht nagu Jutuleht, kus olid järjejutuna igal nädalal mingisugused ägedad raamatud, Dumas’ „Must tulp“ ja mitmed teised. Binge’isime, nagu praegu telesarju binge’itakse⁴.

Millist raamatut tahaksite ekraniseerida?

Ma arvan, et see oleks mingi non-fiction, tõsielul põhinev ja ilmselt ka ühel või teisel kujul tehnoloogiaga seotud. Näiteks Elon Muski elulugu võiks olla päris huvitav.

Milline on mõni hea film stsenaristidest?

Mu lemmik on ilmselt David Fincheri „Mank“ (2020). Mulle meeldib, kuidas Fincher näitab, missuguseid nii loomingulisi kui ka muid keskkonnast tulenevaid piinu peab sageli taluma, et mingisugune teos ekraanile tuua, ja kui paljudel lugudel on seos mitte ainult päris eluga, vaid ka autori enda seosega selle päris eluga ehk siis sellega, kust tuleb mingi filmi vaatenurk.

Kuidas vaatate ajale, kui stsenarist oli Hollywoodi suurim staar ja „Viimase skaudi“⁵ käsikiri maksis miljoneid?

Mulle tundub, et stsenaristid on jälle staarid, aga seda eelkõige voogedastuses, kus üldjuhul on kõige hinnatum loovisik showrunner ehk loovjuht, kes on tavaliselt ka stsenarist. Igal osal on oma režissöör ja keegi õieti ei teagi, kes on lavastanud mingisuguse „Troonide mängu“⁶ osa, aga kõik teavad, kes on selle showrunner’id.

Stsenarist on praegu suurim staar ka filmide puhul juhul, kui ta ise lavastab. Aaron Sorkin oli suur staar stsenaristina, aga viimased kolm filmi on ta ka ise lavastanud, kuna tunneb, et nii saab veel täpsemalt oma sõnad ekraanile tuua. Neid on kindlasti veel, kas või seesama Paul Schrader.

Kas oleksite valmis televisiooni või teatri jaoks kirjutama?

Filmikeel meeldib mulle rohkem kui teatrikeel. TV jaoks kindlasti, jookseksin kohe, kui mõne sellise seriaali nagu „Pärijad“ või Mike Judge’i „Silicon Valley“⁷ writers room’is (stsenaristide toas –toim) kutsutaks kaasa lööma.

Kuidas meeldib teile Uberi-sari „Super Pumped“⁸? Kuivõrd näete seal asju, millest Bolt võiks õppida?

Kohati on päris huvitav. Siiski jäädakse natuke alla „Väljalangejale“ või WeWorki seriaalile⁹ või „Silicon Valleyle“, mis on palju naljakamad ja huumori tõttu ka mingil määral valusamad.

Neid kõiki ühendab see, et jutt on firmadest, mille ettevõtmised mingil põhjusel ebaõnnestusid. Lähenemine on hästi ameerikalik: ehitame üles oma kangelased ja siis rebime nad kõrgustest alla. Minu arvates on palju huvitavam teha filme või seriaale edukatest tehnoloogiafirmadest, kes teevad asju õigesti ja tulevad kõigile raskustele vaatamata hästi toime. Selliseks seriaaliks võiks Bolt kindlasti väga tugevat ainest anda.

Kas voogedastusajastu sarjad on praegu õige pikkusega?

Vist vennad Coenid ütlesid, miks nad praegu seriaale ei tee: kui filmil on tavaliselt algus, keskpunkt ja lõpp, siis seriaalil on algus, keskpunkt, keskpunkt ja keskpunkt ehk lõpp jääb lahti, sest alati on vaja teha veel üks hooaeg, kui on vaatajaid. Hooaja esimesed osad on minu arvates üldjuhul tugevamad ja viimased ka, sest keskosa on vaja mingisuguse materjaliga ära täita.

Õige pikkusega kipuvad mu meelest olema eelkõige miniseriaalid ja need, mille on kirjutatud üks inimene, kes on vahel ka lavastaja, näiteks „Valge lootos“¹⁰.

Milline jutukirjanik te oleks?

Väga halb. Tunnen, et olen pildis tugevam kui sõnades. Kui ma poleks filmi­tegija, siis oleksin pigem fotograaf.

1 „M3gan“, Gerald Johnstone, 2022; „Bicentennial Man“, Chris Columbus, 1999; „A.I. Artificial Intelligence“, Steven Spielberg, 2001.

2 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.

3 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

4 Binge – umbes „saritarbimine“.

5 „The Last Boy Scout“, Tony Scott, 1991.

6 „Game of Thrones“, David Benioff, D. B. Weiss, 2011–2019.

7 „Succession“, Jesse Armstrong, 2018–2023; „Silicon Valley“, John Altschuler, Mike Judge, Dave Krinsky, 2014–2019.

8 „Super Pumped: The Battle for Uber“, Brian Koppelman, David Levien, 2022– ..

9 „The Dropout“, Elizabeth Meriwether, 2022; „WeCrashed“, Drew Crevello, Lee Eisenberg, 2022.

10 „The White Lotus“, Mike White, 2021–2023.