Olles põhjustanud kliimakriisi ja seistes silmitsi selle tagajärgedega otsib inimkond nüüd kiireid ja efektiivseid lahendusi, mis aitaksid liikuda jätku­suutlikuma eluviisi poole. On teada, et loomakasvatus põhjustab 14,5%¹ kuni koguni 51%² kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest ja aastaks 2050 ennustatakse selle kahekordistumist.³

Ühe populaarse lahendusena loomade tarbimisega seotud eetilistele ja keskkonnaprobleemidele nähakse üleminekut tehislihale. Tehisliha (kasutusel on ka nimetused kunstliha, labori­liha, kultiveeritud liha) all peetakse silmas eelkõige liha, mis on toodetud loomsetest rakkudest.⁴ Seega ei ole tehisliha näol tegu juba ammu kaubandusvõrgus saadaolevate taimsete liha alternatiividega.

Esmapilgul tundub tehisliha atraktiivse võimalusena, kuna lubab jätkata loomade tarbimist, aga ilma sellega kaasnevate eetiliste ja ökoloogiliste tagajärgedeta. Ka Eestis on tehisliha hiljuti riiklikul tasandil toetust leidnud: riigikogu juures asuv sõltumatu mõttekoda Arenguseire Keskus näeb selle tootmist Eestile tähtsa majandusliku võimalusena.⁵

Tehisliha idee ja arengud selles vallas ütlevad nii mõndagi selle kohta, kes me inimestena oleme, millised on meie tulevikuvisioonid ning mida teised loomad ja nendega kooseksisteerimine meie jaoks tähendavad. Vastukaaluks valdavalt tehnooptimistlikele tehisliha käsitlustele peavoolumeedias, vaatleme järgnevalt tehisliha küsimust ja selle hiljutisi arenguid kriitiliselt, lähtudes peamiselt loomaõiguslikust ja sotsiaalse õigluse perspektiividest.

Pidurdunud revolutsioon?

Maailma esimene tehislihast (täpsemalt, lehma rakkudest) burger valmis juba kümme aastat tagasi 2013. aastal ja maksis 325 000 dollarit. Tol ajal domineerisid (tehno)optimistlikud hinnangud, mille kohaselt saab tehisliha peagi laialdaselt ja taskukohaselt kättesaadavaks ning asendab järk-järgult „päris“ liha, kaotades seeläbi vajaduse loomade ekspluateerimiseks ja tapmiseks inimese toiduks.⁶ Paraku ei ole 2023. aastaks selles vallas oodatud revolutsiooni toimunud: laboriliha on jäänud tarbijatele kättesaamatuks, kuna ei ole välja arendatud tehnoloogiat ja infrastruktuuri, mis võimaldaks seda laialdaselt ja tapetud loomade lihaga sarnase või odavama hinna eest toota.⁷ Ometigi on sellesse tehnoloogiasse nüüdseks tehtud juba üle kolme miljardi dollari ulatuses investeeringuid, kuid loodetud paradigmamuutus toidutootmises ja tarbimisharjumustes on jäänud toimumata.⁸ Seega ei saa seniste arengute valguses loota, et laboriliha asendab konventsionaalse lihatootmise või vähemalt mitte kliimamuutuse leevendamiseks vajaliku kiirusega.

Tehisliha masstootmisest

Selleks, et toota laboriliha hulgal, mis rahuldab inimkonna praegusi soove ja vajadusi, on vajalik tehnoloogia ja tootmiskomplekside massiline skaleerimine. Praegu puuduvad veenvad tõendid selle kohta, kas laboriliha on võimalik massiliselt ja odavalt toota. Pigem osutavad senised kogemused, et see on äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu ülesanne.⁹

Kuigi laboriliha tootmist ja lõpp-produkti peetakse tavapärasest lihatootmisest ja lihast tervislikumaks (tehislihas on võimalik reguleerida rasvaprotsenti jne), ei tähenda see, et tehisliha on haigustekitajatest puutumata.¹⁰ Kuna rakukultuuril pole immuunsüsteemi, tähendab see, et viirused ja bakterid võivad rakke nakatada ning rakukultuuri sattunud bakterid kasvavad kiiremini kui tehisliha rakud. Seega on tarvis äärmiselt steriilset kasvukeskkonda, mis muudab tehisliha tootmise kulukaks. Keeruline või isegi võimatu on ehitada suuri tootmiskomplekse ja hoida neid täiesti steriilsena.¹¹

Masstootmise edukuse määrab ka see, kas tehisliha osutub tarbijate seas populaarseks, mis on aga kaheldav. Paratamatult võrdlevad tarbijad tehisliha saadaolevate lihatoodetega, mida on väga palju ja erinevaid, nii tekstuurilt kui maitseomadustelt jne, kuna need on valmistatud eri liiki loomade erinevatest kehaosadest.¹² Seejuures on fookus olnud laborilihal kui päris liha asendusel, kuid tähelepanuta on jäänud muna ja lehmapiima asendamine – loomsed võetused, mille järgi on endiselt suur nõudlus. On vähetõenäoline, et lähitulevikus suudetakse neid tehistingimustes arendada.

Tehisliha eetilisusest

Pealtnäha lähtub tehisliha idee loomaõiguslikest kaalutlustest või vähemalt toetab neid. Paljude tehisliha pooldajate meelest lahendab tehisliha loomade tarbimisega seotud eetilised probleemid, kuna enam ei vangistata ega tapeta tundevõimelisi olendeid. Seetõttu on seda ka nimetatud „puhtaks“ lihaks. Siiski ei saa seda vähemalt praegu tehisliha kohta väita, kuna endiselt pole leitud taimset alternatiivi tapetud vasikalootest tehtud seerumile, mida tehisliha kasvuvedeliku tootmiseks kasutatakse. Seega hõlmab tehisliha tootmine praegu veel loomade ekspluateerimist, ehkki vähenenud mahus.

Ka sümboolsel tasandil ei eemaldu tehisliha kuidagi loomadest, kesksele kohale jääb loom, kelle rakkudest liha laboris toodetakse. Arendatakse ju spetsiifilisi loomalihaliike, millega tarbijad harjunud on. Kui küsimus oleks ainult kannatuste ja tapmise elimineerimises, võiksime ju laboris ka „eetilist“ inimliha toota, kuna ka see ei põhjustaks inimestele füüsilisi kannatusi. Ebamugavustunne, mida see mõte paljudes meist tõenäoliselt tekitab, osutabki probleemi tuumale – ka tehislihale üle minnes jääksid loomad inimeste tarbimisobjektideks.

Eelkõige eetilistel põhjustel ei ole tehisliha tootmise pooldajatel oodata ka suuremat toetust ülemaailmselt loomaõigusliikumiselt, kuigi mõned eelkõige efektiivsest altruismist ja utilitaristlikest ideedest kantud loomade eestkoste organisatsioonid pooldavad tehisliha arendamist.¹³ Tähelepanuta on jäänud fakt, et inimesed kasutavad loomi ka paljudel muudel otstarvetel peale toidu, mida tehisliha arendamine ei peata. Tehisliha tootmine ei mõjuta neid loomi, keda kasvatatakse karusloomafarmides, nahatootmiseks või keda kasutatakse meelelahutustööstuses. Ehkki on juttu olnud ka kultiveeritud liha kasutamisest laborites loomkatseteks, siis seisab sellele suurele muutusele vastu hiigelkasumeid teeniv katseloomatööstus, mis naljalt leiba käest ära ei anna. Teiste sotsiaalse õigusluse liikumistega juba lahutamatult seotud loomaõigusliikumine ei saa toetada üldse kellegi ärakasutamist, eriti kui alternatiivid on olemas.

Kas tehisliha on keskkonnasõbralik?

Laboriliha arendajad ja pooldajad reklaamivad seda kui keskkonnasõbralikku alternatiivi. Kuigi laboriliha tootmiseks kulub vähem vett ja maad kui traditsioonilises loomakasvatuses, on endiselt ebaselge, kas ja kui palju energiatõhusam ja kliimasõbralikum tehisliha tootmine on. Kriitikud on märkinud, et selle ökoloogiline jalajälg võib olla isegi suurem kui tavapärasel lihatootmisel.¹⁴

Laboris kasvatatud liharakud toituvad aminohapetest. Selleks, et tagada piisav hulk laboriliha, tuleb aminohapete tootmist maailmas märkimisväärselt suurendada ja ühe allikana võidakse toetuda sojavalgule, mida toodetakse maailmas juba praegu enamasti farmiloomade söödaks ning see toob kaasa suure keskkonnakahju ja tõukab tagant kliima muutumist.¹⁰

Kelle huve tehisliha arendamine toetab?

Tehisliha ja selle potentsiaali hindamisel on oluline küsida: kui tehisliha ei toeta loomade huve, siis kelle omi? Arvestades laboriliha tehnoloogia ja -tööstuse seniseid arenguid, sobitub tehisliha nagu valatult tehnokapitalistlikku süsteemi¹⁵ ja edendab seda.

Tehisliha arendamise valdkonnas liigub erakordselt palju raha.⁸ Senised investeeringud sellesse tööstusse on eelkõige rikastanud väheseid biotehnoloogia idufirmade eestvedajaid ja riskikapitaliste.⁶ Seejuures koondub kõrgtehnoloogiline laboriliha tootmine suurkorporatsioonide kätte ja toidutootmine eemaldub eelkõige vaesematest kogukondadest, kellel pole juurdepääsu nendele tehnoloogiatele¹⁶ ega ka toodetele. Samal ajal on tehisliha arendamisel juba mõeldud ka jõukate tarbijate nišimaitse rahuldamisele, juba praegu on tootevalikus või arendamisel „eksootilised“ tiigriliha­steigid ja mammuti­lihapallid.¹⁷

Laboriliha idee ja katsed seda teostada on soolistatud. Täpsemalt, tehisliha arendamine on lääne elitaarsete ärimeeste pärusmaa ja teenib eelkõige nende huve. Laboriliha tööstust veavad eest ja investeerivad peamiselt privilegeeritud valged lääne mehed ning nende tegevus laboriliha arendamisel peegeldab ja taasloob problemaatilisi maskuliinsuse ideaale. Rahvusvahelist ettevõtlus- ja ärieliiti veavad mehed, kes esindavad ökomodernse maskuliinsuse ideaale.¹⁸ Kuigi näiliselt püüeldakse keskkonnasäästlike tehnoloogiliste lahenduste poole, on need kantud tehnooptimismist ja maskuliinsest ratsionaalsusest ning pakuvad vaid pinnapealseid kõrgtehnoloogilisi lahendusi (technofixes) peamistele probleemidele, heaks näiteks on Elon Musk ja tema tegevus. Tehno- ja ärimaskuliinsuse keskmes on maskuliinse kangelaslikkuse ülistamine, hüperindividualism ja riskide võtmine.¹⁹ Laboriliha arendamine hõlmab märkimisväärset riskide võtmist, nii riskantsete investeeringute tegemise kui tehnoloogia ja infrastruktuuri arendamise näol, mille edukus on kõike muud kui garanteeritud.¹⁰

Ökomodernne tehnomaskuliinsus vastandub loomaõiguslikule ja ökofeministlikule mõtteviisile ning feministlikust hoolivuseetikast kantud lahendustele, mis püüavad esile tõsta rõhutud olendite ja kogukondade vaatepunke, kollektiivset ja rohujuuretasandi tegutsemist, kapitalismikriitikat, ekspluateerimise lõpetamist ning probleemide juurpõhjustega tegelemist, milleks on näiteks sotsiaalsed hierarhiad ja ebavõrdsus ning looduse ja loomade üle domineerimine.

Eetilisemate ja jätku­suutlikumate alternatiivide poole­

Ülalpool käsitletud probleemid tõstatavad eetilisi ja praktilisi küsimusi selle kohta, kas ja kui palju inimkonna rahalisi vahendeid, energiat ja aega peaks kulutama tehisliha arendamiseks, selle asemel et näiteks suunata vahendid veganaktivismi edendamisse, mis püüab loomsete toodete tarbimise täielikult lõpetada ja suunata inimesed tarbima olemasolevaid taimseid valke.⁶

Vaatamata näilisele progressikuvandile on tehisliha utoopia kantud piiratud kujutlusvõimest. See lähtub eeldusest ja ka edendab arusaama, et inimene peaks jätkama loomade tarbimist, kui mitte enam tapetud tundevõimeliste indiviidide kehasid, siis vähemalt nende rakke ja kudesid. Seega, tehisliha ei paku alternatiivi praegusele inimeste ja loomade vahelisele ekspluateerivale suhtele ega aita lahendada toidu tootmises ja tarbimises peituvaid sotsiaalse ebavõrdsuse probleeme, vaid vastupidi, hoopis süvendab neid.

Tehisliha asemel võiksime arendada juba olemasolevaid lahendusi, mis arvestaksid nii keskkondlike, eetiliste kui ka sotsiaalse võrdsusega seotud aspektidega. Kõiki vajalikke aminohappeid sisaldavad taimsed valgud on inimese toidulaual juba ammu olemas. Näiteks võiks edendada lihtsate ja odavate taimsete valguallikate (sh herned, läätsed) kohalikku mahetootmist, lähtuvalt sellest, millistel on kõige väiksem ökoloogiline jalajälg ja mis sobiksid kohalikku kliimasse. Jätkusuutlik toit peab ühendama vähemalt järgmisi aspekte: olema võimalikult loomaeetiline, keskkonnasõbralik, tervislik, taskukohane kõigile tarbijatele ja edendama õiglasi töösuhteid toidutootmises.

1 Henning Steinfeld, Pierre Gerber, Tom Wassenaar, Vincent Castel, Mauricio Rosales, Cees de Haan, Livestock’s long shadow: Environmental issues and options. Food and Agriculture Organization 2006.

2 Robert Goodland, Jeff Anhang, Livestock and climate change: What if the key actors in climate change are cows, pigs, and chicken? World Watch 2009.

3 Danielle Nierenberg, Gowri Koneswaran, Global farm animal production and global warming: Impacting and mitigating climate change. – Environmental Health Perspectives 2008, 116(5), lk 578–582.

4 Vt ka Kadri Aavik, Kas laboriliha on mõistlik ja eetiline lahendus inimkonna toitmisele tulevikus? – Sirp 26. X 2018.

5 Kunstliha ja muud liha alternatiivid: hetkeseis ja väljavaated. Arenguseire Keskus 2023.

6 Elan Abrell, The Empty Promises of Cultured Meat. Carol J. Adams, Alice Crary, Lori Gruen (toim), The Good It Promises, the Harm it Does. Critical Essays on Effective Altruism. Oxford University Press 2023, lk 149–159.

7 Samas.

8 Samas. Vt ka Matt Reynolds, Joe Fassler, Insiders Reveal Major Problems at Lab-Grown-Meat Startup Upside Foods. – Wired 15. IX 2023.

9 Samas.

10 Joe Fassler, Lab-Grown Meat Is Supposed to Be Inevitable. The Science Tells a Different Story. – Counter 22. IX 2021.

11 Samas.

12 Sghaier Chriki, Jean-François Hocquette, The myth of cultured meat: a review. – Frontiers in nutrition 2020, 7, 7.

13 Carol J. Adams, Alice Crary, Lori Gruen (toim), The Good It Promises, the Harm it Does. Critical Essays on Effective Altruism. Oxford University Press 2023.

14 Derrick Risner, Yoonbin Kim, Cuong Nguyen, Justin B. Siegel, Edward S. Spang, Environmental impacts of cultured meat: A cradle-to-gate life cycle assessment. – bioRxiv 2023. Preprint.

15 Luiz Suarez-Villa, Technocapitalism: A critical perspective on technological innovation and corporatism. Temple University Press 2012.

16 John Miller, In Vitro Meat: Power, Authenticity and Vegetarianism. – Journal for Critical Animal Studies 2012 10(4), lk 41–63.

17 Jude Whiley, The bizarre new frontier for cell-cultivated meat: Lion burgers, tiger steaks, and mammoth meatballs. – Vox 24. IX 2023.

18 Martin Hultman, Paul M. Pulé, Ecological masculinities: Theoretical foundations and practical guidance. Routledge 2018.

19 Ulf Mellström, Dag Balkmar, Anne-Charlott Callerstig, Tracing the superheroes of our time. Contemporary and emergent masculinities in tech entrepreneurship. Jeff Hearn, Kadri Aavik, David L. Collinson, Anika Thym (toim), Routledge Handbook on Men, Masculinities and Organizations Theories, Practices and Futures of Organizing. Routledge 2023, lk 417–429.