Mis need teised kaks olid?         

Üks oli – mis sündis bussis poole sõidu pealt – „Kaunitar, kes oli kõike juba näinud”, ja ka „Rokokoo tagasitulek”.         

Ahah, et siis see Ilmari … [Tõrva kirik-kammersaali juhilt Ilmar Kõverikult nime saanud kultuuriajaloo professor „Rokokoo tagasitulekus”] Aga miks sa üldse pärisnimesid kasutad?         

Aga sellepärast, et see muudab nagu asju reaalsemaks või loomulikumaks. Väga paljud reaalsed isikud on – kuidas öelda – filmogeensed. Endel Lippmaa [peategelane novellipõimikus „Endel Lippmaa lahkumine” ja „Endel Lippmaa tagasitulek”] on väga filmogeense välimusega ja et iga eestlane teda teab, see  muudab lood piltlikumaks.       

Sa jätkad selles metsikus laadis edasi, sest  ma vaatasin, et jaanuari Vikerkaares oli novell Röövel Ööbikust, mis mulle väga meeldis, võib-olla isegi rohkem kui auhinnatud.       

  Ta sündis väga valuliselt. Aga kannatustest sünnivad ikka paremad asjad, nii on juba loodus elu seadnud. Siis oli kannatusterikas periood ja sündis selline valuline jutt [„Tagasitulek”]. Sellega ma olen ise kah rahul, jah. Lõpeb helgelt. Ma portreteerisin vene hinge nagu rohkem.       

Kas see on nüüd üksik samalaadne edasiminek või sul on rohkem juba?       

Mulle sellised gooti stiilis asjad meeldivad, võib-olla kunagi annan raamatu välja, kus ei ole spetsiaalsed õudusjutud, aga mis on sellises helistikus. Kümne aastaga, ma arvan, koguneb niipalju, et näiteks 50. aasta juubeliks annan välja gooti juttude kogu ja siis vaatab, mis edasi.     

Uue luuleraamatuga sa plaanisid samamoodi, et järgmise paarikümne aasta jooksul tuleb järgmine. Kas tuleb niikaua oodata?     

16 on mu lemmiknumber, miks mitte iga 16 aasta tagant luulekogu välja anda.     

Miks 16 su lemmiknumber on?       

Algul, kui ma olin väike, oli mul neli lemmiknumber, aga siis mul tuli geniaalne mõte, et kui ma korrutan neli korda neli, siis ma saan 16. See on veel lahedam, siis on neli nelja  sees. Luulekogus on 16 aasta luule [„Sügaval elu hämaras” sisaldab luuletusi aastatest 1992–2008].     

Võib-olla tuleks su novellikogu lugeda novell novelli haaval: loed ühe loo, siis pead pausi ja siis loed järgmise, mitte et võtad kogu raamatu korraga ette. Mitmed  arvustajad on kaevanud, et palad hakkavad üksteist sööma – sellest oleks selle vastu rohtu ehk?     

Ei noh, mulle meeldib spordiarst [Mihkel] Mardna, tema õhtul loeb ühe novelli ja siis jääb magama, ta ei loe romaane. Minu oma  võiks ka lugeda nagu unejuturaamatut, erootilised unenäod on garanteeritud. Niivõrdkuivõrd. Muidugi see viimane Loomingu arvustus oli päris karm. Johanna Ross kirjutas, võib-olla päris pornograafia valda ei liigitanud seda, aga – [otsustavalt] no mulle meeldib, kui pannakse täiega. Jah!     

Kas sa juba eelmise [Nipernaadi] preemia puhul ka natukene seda hiilisid või jälgisid või teadsid?     

Ma jälgisin mängu. Kui ma lugesin Valdur Mikita juttu [„Jänesekapsa teoreem”, esimene Gailiti auhinna võitja 2009. aastal], mis mulle väga meeldis, siis ei tekkinud kadedust ega midagi. Asi läks õigetesse kätesse.     

Praegu tundub, et inspiratsiooniks on päris head ajad – kevade näol.     

On küll jah. Ma olen ikka üritanud seda pikemat  romaani kirjutada – „Unenäoarmuke”, plaanin seda paari, ütleme, kolme aastaga valmis saada. Ma olen ebausklik ja ei taha väga palju oma tuleviku asjadest rääkida. Eesti kultuuriruum on nii väike, et siin väga paljud tegelevad nii luule, näidendi kui lühiproosaga. Suurtes keeltes nii ei ole, näiteks Soomes, Ungaris igaüks teeb oma žanri. Jah, aga ma viljelen praktiliselt kõike.   

Kas on lisaks teisi loomingulisi plaane?   

On üks lasteraamat plaanis, „Krabati” meeleoluga natuke. Ma olen alati arvanud, et tegelikult meeldivad lastele natuke kõhedad jutud, mitte siuke ninnu-nännu. Saiast majake oli mu lemmikmuinasjutt oli väiksena „Hans ja Grete”.   

Ah, seda muinasjuttu ma tean küll, Grimmide oma. Ma mäletan näiteks, kuidas sõrm ära lõigati, et lukku lahti keerata. Väga hea Jaan Tammsaare illustratsioon selle kohta, kuidas sõrme nüsitakse noaga. Su viimane novellikogu tuli siiski suhteliselt ruttu – arvestades sinu viljakust.       

Liiga kiiresti, jah? Ma saan aru jah. Ma kirjutasin seda paralleelselt luulekoguga tegelikult, viimased neli aastat. Teine teise serva, eks ole, aga ometi nad sündisid paralleelselt. Üks ei sega teist tegelikult, mul on lihtsalt mitu mina olemas; see ei ole niimoodi, nagu kirjutas see Johanna Ross, poeedist peiariks, et hakkan nüüd anekdootide vestjaks. Tegelikult on minus nii anekdoodivestja, erootiliste juttude viljeleja kui ka sentimentaalne lüürik olemas, nad on lihtsalt paralleelselt. Armastatakse öelda, et nüüd ta areneb sealt sinnamaale – ei ole niimoodi, võib olla paralleelselt mitu arengukanalit.         

Anekdoodivestmise kaudu sa lased siis lüüriku auru välja?       

Täpselt. Võib ka nii öelda, jah. Ühe asja kaudu puhkan teisest asjast.       

Kas luuletaja ja anekdoodijutustaja sinus tülli ei lähe?       

Tegelikult ei lähe. Küsimus on selles, et loomingulise inimesena nagunii meeleolud lainetavad. Aga pigem on, et kui oled labiilse närviga või loomingulise natuuriga, tuleb igaks meeleoluastmeks leida oma nišš. Kui on väga halb meeleolu, siis võib kirjutada süngeid luuletusi ja laineharjal võib teha groteski, följetoni. Aga see, et kui ma hakkan mingit pilti endast looma, tõesti nagu „Vanameeste näppaja”,  vaat, ta kirjutab selliseid novelle – mind see enam ei huvitagi, mingit pilti või ikooni endast kellelegi kuskile jäädvustada. Pigem ma lõhun neid asju, mingu nad siis segadusse või vaadaku ise.     

Sina ei taha müüte luua, vaid pigem müüte  purustada?     

Mõlemat, mõlemat. Jah.       

Stilistiliselt on su novellid ikkagi jäänud kõik samaks, või suunitluselt.

Jah, suurim arm on ikkagi novell või jutustus. Sa võid olla mitmenaisepidaja, aga üks on lemmiknaine ka haaremis. On mitu žanri, aga on üks, romantiline novell, mis ei ole väga morbiidne. Tegelikult – lemmiknaine on olemas.