Brett Dean.REPRO

Tallinna Kammerorkestri õhtu Estonias toimus Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ning kava kandnuks justkui tema enese otsiva vaimu pitserit: Erkki-Sven Tüüri “Rada ja jäljed”, Brett Deani lood ning kontserdi kulminatsioonina Carlo Gesualdo di Venosa kolm madrigali, mille orkestriseade on Tõnu Kaljustelt ja mis läksid vahetult üle Gesualdo muusikast ja saatusest inspireeritud Brett Deani teoseks “Carlo”.

Kontserdi eel sai pea tund aega tutvust teha “NYYDi”  ühe põhihelilooja, austraallase Brett Deaniga (1961) Erkki-Sven Tüüri vahendusel. Ingliskeelne vestlus andis nii mõndagi teada mõlema helilooja kohta. Vaatamata Tüüri mitmel korral kompositsioonitehnikale juhitud küsimustele, sukeldus vastaja ikka ja jälle tundelisematesse sfääridesse. Avanedes heliloojana, kes laseb end rohkem juhtida improvisatsioonilis-emotsionaalsest kui intellektuaalsest-konstruktiivsest algest. Jäi mulje, et Tüür päriselt teda rahuldavaid vastuseid ei saanudki, kuna Dean püsis rohkem populaarse jutu tasandil. Sellisena mõjus ta küll väga sümpaatselt, ent heliloojana on Brett Dean palju põnevam kui kõnelejana.

Erkki-Sven Tüüri “Rada ja jäljed” (2005) on helilooja oma kommentaari kohaselt inspireeritud Kreetal kuuldud suurejoonelise jumalateenistuse, iidse kreeka kiriku traditsionaalse laulu ülevast mõjust. Tsiteerin kavalehelt Tüüri sõnu: “Vioolade ja tšellode do-keelte ülemhelid moodustavad läbiva teljestiku, mille ümber keerdub kogu muu materjal. Kompositsioonimeetodina olen ka siin kasutanud paaril viimasel aastal mulle omaseks kujunenud vektoriaaltehnikat.” Võib vaid lisada, et ka teose loomise “tellingutega” tuttavaks saamisel ei kao selle muusika emotsionaalne toime: ei sellesse kätketud valu ja igavikutunne, ei otseselt kuuldav ilu kui asi iseeneses. See ongi Tüüri fenomen!

Kui pisut viriseda, siis ehk esituse mängutehnilise taseme üle. Teritanud kõrva ülemhelidele ja emotsionaalse pinge kasvamisele, mis toimus justkui üha hääbuva helikoega pöördsuhtes, heli hajumisele n-ö “teispoole piiri”, tekkis igatsus kuulda tõepoolest lõpuni täiuslikku… Siin, nagu edasi ka Deani teoste puhul, jäi orkester dirigendi ja heliloojate taotlustele mõneti alla, sest näiliselt palju lihtsust ja läbipaistvust kätkevad, aga ka kiiret rütmilist reaktsiooni nõudvad teosed eeldavad ülimeisterlikku pillivaldamist ja kõlakultuuri. Sõnaga: siin on noortest muusikutest koosneval orkestril veel palju arenguruumi.

Täiuslikku oma teose esitamist võisime aga nautida Brett Deanilt, kui ta mängis soolovioola pala “Intiimsed otsused” (1996). Austraalia Kammerorkestri tellimusel loodud viis pala “Lühikesed lood” keelpilliorkestrile (2005; “Hõõguvad söed”, “Komarovi viimased sõnad” jt) olid aforismilaadsed, igaüks oma pealkirjast lähtuva karakteriga ja nõudlikud iga pisima kui heli ja liikumiseni välja. Võib nõustuda või mitte, ent aeglased helitööd või nende osad kannavad endas helilooja isiklikku, intiimset ja vaimset poolust. Liikuvad, dramaatilised ja suurte kõlamassiividega opereerivad teosed (osad) on aga laiema maailmapildi ja maailmavalu peegeldus.

Brett Deani kui emotsionaalse muusiku dramaatiline pool sai väljundi teoses “Carlo” (1997), kus keelpilliorkestrile lisandus suurima pingearenduse momentidel koor (lauldud linti “Nargeni festivali” koori poolt). Eellooks “Carlole”, justkui Carlo Gesualdo di Venosa (1564 – 1619) isiksuse muusikaliseks portreeks mängis orkester kõigepealt tema kolm madrigali Tõnu Kaljuste orkestriseades. Need olid kaunid, puhtad ja üllatavad oma helikeele värskuselt. Vahetult madrigalidest edasi voolav “Carlo” sisaldas n-ö Deani võtmes ühe dramaatiliselt kulgenud inimelu ilu ja valu. Suurepärase vioolakunstnikuna on helilooja keelpilliorkestrile andnud aeg-ajalt suure kollektiivi massiivse kõlajõu ja ekspressiivsuse, tema pillitehniliste võtete arsenal on hämmastav, aga sama suurepärane on tema dramaturgi-psühholoogi taju nii suure kui väikese vormi kujundamisel. Dean mõistab Inimest! “Carlo” mõjujõud oli kõike seda, mida ikka ootame nii heliloojailt-klassikuilt kui romantikuilt ja hindame kõrgelt oma kaasaegsete puhul.

Ja siin tahangi öelda sõnakese kõigi nende kaitseks, kes on varmad otsima-leidma oma nišši ja käekirja, oma valemit või oma jumalat, ükskõik kas emotsioonidest või eksperimentidest lähtuvalt. On kummalinegi, et nüüdismuusika puhul valdab heliloojaid-mängijaid-arvustajaid suur tahe kõneleda: selgitada, lahata, põhjendada. Kas seda kõike analüüsimiseks nimetada võib, on kahtlane. Kas see kuulajaile alati kasuks tuleb, on samuti küsitav. Aga ei tahaks nõustuda pessimistliku väitega, et “teatud mõttes on mis tahes avangard, olgu siis hangunud või tõeline, surnud juba sünnihetkel” (vt Sirp, nr 39). Me elame juba pikemat aega maailmas, kus teadused samm-sammult ja vahel ka hullumeelsena näivate hüpetega liiguvad aina kaugemale ning sügavamale nii makro- kui mikrokosmose lõpmatusse.

Analoogne on protsess ka muusikas. On päris ootuspärane leida muusikat kõiges, mis meid ümbritseb. Sama ootuspärane on ka “heli sisse minek”, võimaluste kasutamine heli olemuse lahustamiseks, analüüsiks, muutmiseks-töötlemiseks. Avastused võivad olla subjektiivselt eemaletõukavad, samas ka hämmastavad – tulemuse määravad kunstis ikka loovus ja isiksus. Kordan Gérard Grisey sügavat mõtet: “Muusika pole mitte ainult kontrapunkt, vaid ka helid.”

Ehk oleme praegu lihtsalt teel. Kuhugi…