Kivirähk on Valge Daami tegelaskuju kaheks jaganud, toonud vana ja ajatu vaimu kõrvale nüüdisajast pärit paarilise. Kes nüüd mõtleb  „miks?”, võib leppida kõige lihtsama seletusega või siis mõtlema jäädagi. Erinevalt noorest koosneb Vana Daam rohkem hinnangutest ja hoiakutest, olles pigem meie toreda kaasaja retooriline eitus kui täismahus tegelane. Talle võiks isegi igavust ette heita, kui see ei tunduks vaimu puhul kohatu. Üks, millega Vana Daam (Katrin Saukas) aga vaatajaid üllatab, on hüüatus „Labane!”. Seda ülbet hinnangut korratakse etenduse ajal aina uuesti ja uuesti, kuid iga  korraga jääb selle tähendus väiksemaks, kuni kaob lõpuks sootuks. Tundub, et selle tekstilahenduse ajal on autor ja lavastaja möödunud üksteisest nagu võõrad vaimud müürikäigus. „Labane!” jääb vaid kalgiks sõnaks, mänguvõimalusi sellest ei teki.    

Ma ei salga, et ootasin etenduselt rohkem fantaasiat ja leidlikkust. Daamid alustavad küll naiselikult ootuspärase mõõduvõtmisega sõnaja salvamisosavuses, kuid üsna ruttu meenutab see tuttavlikku mõisapreili ja talutüdruku nääklemist, kus üks heidab ette labasust, teine aga  eluvõõrust – ja publik niheleb tüdimuse ning igavuse käes. Tõsi, kuigi näidendi mänguväli on pikk ja kitsas nagu aken kirikuseinas, püüavad näitlejad leida võimalusi selle avardamiseks. On aega mõõtev tornikell, on ahistav ja külm paekivi, on isegi mehed kui naiste tragöödia põhjustajad – kuid kõik need vihjed jäävad varjudeks seina peal.   

Haapsalu suve- ja teatritraditsioonis on  Valge Daami legendil ja selle etendamisel kindel koht. Kuna vanal daamil on kombeks alati tagasi tulla, tahaksin jätta lossiseinale paar sõna neile, kes peaksid seda tükki tuleval suvel vaatama minema: „Ettevaatust, kummitab!”.