Mare Saare ja Tiina Sarapu ühisnäitus esitab nii klaasikunstnike dialoogi kui soolosid. Saare graveeritud klaastahvlid seintel ning vaagen postamendil moodustavad omaette terviku, samuti Sarapu kolm erineva laenguga tööd. Kuid midagi ühiselt ümmargust leidub mõlema töödes: Mare Saare mustast klaasist vaagen “Ringtants” ja Tiina Sarapu kirgas “Pendel”. See viimane, väike, aga tublisti ruumi haarav, on võimas esmatähelepanu püüdja, mis lülitab mõtteis sisse seosterea. Improvisatsioon saab alguse. See jätkub poeetiliselt tihedas rütmis Mare Saare põhjalikult läbi töötatud graveeringutes. Graveerimine ühendab joont ja vormi, joonistamist ja modelleerimist. Mare Saare tööd on ühtaegu ruumilised, graafilised ja maalilised. Tehniliste võtete küllus on sulatatud loomulikuks tervikuks, milles vaataja mõte võib vabalt liikuda, ka uperpallitada, kui heaks arvab. Tulemust mõjutab paljuski see, kuidas ja millise klaasipinna ning -massiga kohtub valgus. “Kuulajad” näivad kiirgavat neisse koonduvat valgust, sügavus ja rõhuasetused asetuvad töödes “Jälgijad” ja “Maagilised alad” oma kohtadele just nii, kuidas klaas valgust neelab või peegeldab.
Mare Saare on võrrelnud graveerimist loitsimisega. Esemesse, millega pikalt ja süvenenult tegeletakse, jäävad käiajälgede kõrval ka mõtete ja tunnete jäljed, mis tööd saatnud. Mare Saare sõnad: “Teekond on niisama oluline kui tulemus.” Klaastahvlite formaadi ja põhikompositsiooni kordumine toob välja iga töö kordumatu iseloomu. Samad näojooned antakse edasi erinevates seisundites. Graveerimisjälg on nagu käekiri: loetava sõnumi kõrval on selles kaasas kirjutamise kulg. Ka siis, kui vaatajal ei ole töid ajendanud lugudest otseselt aimu, käivitavad need vaatajas oma lood: “Kuulajaid” vaadates võib mõelda infoküllusele või hoopis lummavate helide maastikule, kus tuleb jäägitult keskenduda, et mitte midagi kaotsi lasta.
Tiina Sarapu lähenemine on ideekeskne, tema detailid ei vaja alati isiklikku puudutust, vaid pigem läbimõeldud valikut. Tähendusmängudes on oluline materjali läbipaistvus: kõik selle näituse tööd on värvusetust klaasist. Läbipaistvad ajalooraamatud viivad mõtte lugudele, mida pole kirjas, aga mis ometi on mõjutanud tänast olemist ja maailmanägemist, läbi selle sattumuste kuhila, mida nimetatakse ajalooks. Sarapu noodipuldid olid esimest korda eksponeeritud tänavu Riias rahvusvahelisel näitusel “Glass Voice”. Kunstnik ütleb oma kodulehel: “Klaas tähistab minu töödes maailma läbipaistmatu ja läbipaistva, nähtava ja nähtamatu, materiaalse ja immateriaalse, reaalse ja irreaalse vahel. ”
Sarapu “Hääled” ja Saare “Kuulajad” on kaunis kooslus. Klaasi saab poolnähtamatus olekus kujutleda hääle ja muusika metafoorina.
Merle Bukovec
Tiina Sarapu on öelnud, et näituse tööd peavad kandma positiivset märki ega tohi mõjuda painavalt. Tema klaasist noodilehed noodipultidel mõjuvad siiski veidi painavalt, isegi kurvameelselt. Vahest aitab sellise tunde tekkimisele kaasa ka mustade seintega ruum. Noodilehed on tühjad, aga võib-olla see ongi muusika, mida igaüks peab endas ise kuulma – kes kurba, kes lõbusat. Veidi kurvameelselt mõjub ka Sarapu töö “Kirjutamata ajalooraamatud”, seostudes teise võimaliku pealkirjaga “Elamata elu”. See on nagu miski, mis oleks võinud olla, aga mida ometi kunagi ei juhtunud.
“Pendel” on ainus töö, mis veidi näituse üldisest ilmest kõrvale kipub kalduma. Kui teistest töödest õhkub vaikust ja sunnitud rahu, siis liikuv pendel nagu tekitaks müra. Sarapu viimase aja loomingus on valdavaks sulatustehnikad. Teda paelub, kuidas kahemõõtmelisest klaaslehest saab kerge liigutusega kolmemõõtmeline vorm.
Mare Saare vaikivad, avatud silmade, kuid suletud suudega näod justkui kuulaksid Sarapu vaikivat muusikat ja loeksid olematuid ajalooraamatuid. Neil nägudel tundub olevat omi mõtteid, mis on graveeritud klaasplaatidele ja mõjuvad mantratena, ühesugused, aga samas ometi kordumatud ja ajatud.
Saare ja Sarapu näituselt õhkub rahu ja vaikust. See on hea võimalus, et korrakski kiirustamise ja kohustuste tulvas aeg maha võtta.
Anneli Paloveer
Sügavmust ruum tekitab vaatajas soovi kuulata vaikust ning lasta oma mõtetel ja tunnetel lennata. Staatilisse vaikusse lõikub Tiina Sarapu “Pendel”, trossi küljes rippuva klaaskuuli vari meenutab tuksuvat südant. Mare Saare suur armastus on klaasi graveerimine ja pâte de verre tehnika. Seekord on ta teosed valminud sulatustehnikas ja lõpetatud graveeringuga. Tema emotsionaalsetes graveeringutes on palju esmapilgul märkamatuks jäävaid detaile ja varjatud tähendusi. Saare innovatiivse käsitlusega graveerimistehnika on saavutanud rahvusvahelise tunnustuse, nüüd on seda näha ka graveeringuna mustal klaasil. Nii on teostatud taldrik “Ringtants”. Kunstnik ise on öelnud, et ta käsitleb taldriku vormi ja pinda kui skulptuuri. Tihedalt graveeritud pinnad, millel puhtast klaasist vastuvõtlikud “Kuulajad” on paigutatud otsekui keset müra. “Kuulajatega” loovad koosluse ka “Jälgijad”, “Vaikiv tunnistaja” aga eraldub massist, mõjub kui tähelepanu tõmbav ning vaikiv ohumärk. Valgel seinal on eksponeeritud kahed “Mõtted”: ühed neist, läbipaistvast klaasist, on just kui iseendale hoitud mõtted; teised aga oleksid nagu avalikult väljaöeldud mõtted.
Jõulistel postamentidel seisavad Tiina Sarapu suured ja tühjad “Kirjutamata ajalooraamatud”. Peaaegu nähtamatud raamatud alles ootavad kirjutajat või on teadlikult jäetud tühjaks, et teatud mälestusi ei säilikski. Kunstniku sooviks on saavutada oma töödes kergus ja tundlikkus ning hetkel pakub selleks parimaid võimalusi koolutustehnika. Sarapu on öelnud, et paus on väga tähtis, et heli saaks esile tulla. Aga kelle järgi joondub orkester tema tühjade noodipultidega installatsioonis “Hääled“? Kas dirigendi? Kui on orkester, aga puuduvad juht ja noodid, siis milline on muusika, mida suudetakse mängida? Ja kui pole ettemääratust, siis on võimalus improviseerida materiaalse ja mittemateriaalse piirimail. Klaas tähistab nähtava ja nähtamatu vahefaasi.