Juliette Binoche’is, keda võib ühena vähestest Euroopa näitlejatest nimetada kõhklemata staariks, on aristokraatlikku graatsiat, mis käib käsikäes tähelepanelikkusega ümbritseva suhtes. Ta võib endale lubada olla armastusväärne ilma ühegi tagamõtteta. Binoche jäi mulle meelde juba meie esimesel kohtumisel 2010. aastal. Eks ta selline ühepoolne kohtumine oli, sest tema oli Euroopa filmiakadeemia auhinnatseremoonial laval ja vaevalt ta mind märkas seal kõige kõrgemal rõdul, aga loota ju võib. Mulle särises mällu see, kuidas ta hetkega ja ülimalt loomulikult loobus rambivalgusest võitja kasuks, kelle oli just välja kuulutanud: samm tagasi, suunav käeliigutus, naeratus. See oli nagu mingi võitluskunsti-kata – täpne ja võimas.
Tema uus film „Päike südames“1 oli huvitav proovikivi nii talle kui ka lavastajale Claire Denis’le. Denis pole veel kunagi varem teinud nii normaalset ja sooja filmi, Binoche kehastab aga Isabelle’i, lahutatud Pariisi kunstnikku, kes otsib armastust ja on nõrgem ja lihtsameelsem tegelane, kui tema mängitud karakterid tavaliselt.
Te saite tänavu Unifrance’i prestiižse prantsuse filmikunsti auhinna. Kas selline tunnustus paneb ka mõtlema, kuhu latt enda tarvis seada?
Pean ütlema, et mõnes mõttes küll. Mulle tundub, et olen praegu justkui lõpetamas mingit tsüklit ega tea, kuhu edasi minna. Mul on veel teha üks film, aga tunnen, et see on minu elus millegi lõpp. Vähemalt sooviksin ma, et see oleks nii.
Ei tahaks ju end kunagi korrata, ega ju? Kordamine on ebamugav ja toob justkui surma lähemale. Minu eesmärk on pidevalt teiseneda – loomingu mõtegi on ju seista silmitsi millegi tundmatu ja uuega. Tuleb liikuda selle tundmatu suunas. Hetkel on mul vaid hämar tunne, et midagi on tulemas, ilma et oskaksin seda veel sõnastada.
Olete varem öelnud, et üks väljakutseist on otsida tõde – nii kunstilist kui ka sisemist tõde. Milline on teie suhe tõega praegu?
Praegu tahan ennekõike leida midagi uut, mida ma pole varem teinud ja mis lubaks mul liikuda mõnele tasandile, mida ma pole seni kogenud ja kus ma pole varem käinud. Mulle meeldib end seada erinevatesse olukordadesse. Rutiin tapab. Elu pakub mulle asju ja kohtumisi ning ma pean need vastu võtma või neist ära ütlema. Kui pakkumine tuleb Abbas Kiarostamilt või Bruno Dumont’ilt, siis nendega koostööst olin unistanud.
Te olete ka avaldanud soovi töötada koos Béla Tarriga. Kas arvate, et suudate teda veenda filmitegemise juurde naasma?
Mul pole ta numbrit, aga oleme suhelnud Viberis! Tal on Viber, uskuge või mitte.
Tarr on keeruline juhtum: ta ei taha kohe üldse praegu filmi teha. Ta saatis mulle oma intervjuu, kus ta räägib oma filmimise ja lavastamise meetoditest ning sellest, kui oluline see kõik talle on. Tarrile on filmimine elu ja surma küsimus, nii et tuleb tõsiselt võtta mõtteavaldust, et ta lihtsalt ei suuda seda hetkel teha. Selline käitumine pole tingitud huvi üleskruttimisest, vaid selgelt vajadusest end praegu filmilavastamisest eemal hoida.
Mille üle te üldse oma karjääris kõige rohkem uhke olete? Kas kahetsete ka midagi?
Ma olen oleviku-inimene ja mulle meeldib elada praeguses hetkes. See on ka näitlemise essents: olla võimeline keskenduma kogu olemusega käesolevale hetkele kaamera ees. Tekib selline lendamise tunne, omamoodi kaif. Oled justkui alasti, aga see alastus on õpetanud mulle nii mõndagi. See näitab mulle kätte midagi intiimset ja isiklikku, mille jahil ma rolli tehes ka alati olen. Juhul kui seda hetke õnnestub jagada lavastaja või operaatoriga, on veelgi parem, sest siis ei tunne ma end nii üksi. Eriline nauding sellest kõrghetkest on see, mispärast maksab näitlejaametit pidada.
Kahetsus valdab mind siis, kui ma vahel neid hetki kellegagi jagada ei saa.
Teie viimases filmis „Päike südames“ mängib Gérard Depardieu selgeltnägijat. 2010. aastal esines ta mõtteavaldusega, et ei mõista Juliette Binoche’i fenomeni, sest temas pole ju „absoluutselt mitte midagi“. Kas ta nende sõnade eest nüüd võtteplatsil vabandust ka palus?
Ei, aga polnud ka enam põhjust. Umbes kolm kuud pärast tema arvamusavaldust nägin ma teda juhuslikult turul. Läksin tema juurde, krabasin tast kinni ja küsisin otse: „Gérard, miks sa minu vastu nii õel oled? Mida ma sulle teinud olen?“ Ja tema vastas umbes midagi sellist, et ma ei tea ja ma teen vahel rumalusi ja kõike ei peaks uskuma. Ja siis ütles ta: „Mul on kõrini sellest, et sa töötad perverssete lavastajatega.“ Kui ma palusin täpsustada, kellega siis, nimetas ta Leos Caraxi, Haneket … Aga lõpuks leebus ja ütles, et „Valge pael“2 on tegelikult hea film. Läksime oma teed ja pärast mõtlesin, et ta on ju teinud filme Maurice Pialat’ ja Bertrand Blier’ ja kes teab, kellega veel!
Esimest korda sattusin filmivõttele keskkooli ajal ja filmiks oli „Danton“3 Depardieu’ga nimiosas. Olin 18aastane, mu sõbra isa töötas selle filmi peal ja kutsus ka meid vaatama. Põnev, muidugi. Gérard tuli minu juurde, oli väga avatud ja küsis minult, mis ma seal teen. Ma vastasin, et olen näitlejanna või vähemalt tahan selleks saada. Ta oli väga kena ja lahke. Seetõttu mõjusid tema negatiivsed sõnad mulle tõelise šokina.
Miks Isabelle’il seal filmis armastusega nii viltu veab?
Ma arvan, et asi on selles, et ta üritab leida oma probleemidele lahendust väljastpoolt iseend. Seda teeme me ikka: püüame leida mõne päästja, kes aitaks meid üle armastuse vajadusest või selle puudumisest, millega me ei suuda toime tulla. Inimesed haaravad alkoholi ja narkootikumide järele, mõni matab end töösse või satub armastuse- või pigem seksisõltuvusse. Mulle tundub selle põhjal, mida olen elust läbi minnes õppinud, et tuleb endas leida mingi paik, kus valitseb rahu, ja alles siis mõelda suhtele. See nõuab aga julgust ja samuti aega.
Ma arvan, et väljastpoolt pole sisemistele probleemidele võimalik lahendust leida. Ma ei usu, et kõik mured lahenevad ühtäkki siis, kui satutakse paarisuhtesse. Nüüd tundub mulle, et suhtes olles tuleb üritada see toimima panna, isegi kui osa asju pole täiuslikud. Noore armastajana valitses tundmus, et kuskil on mu alter ego, tuleb kohtuda teise poolega iseendast. Kedagi seesugust pole siiski minu arvates üldse olemas. Tuleb lihtsalt tööd teha ja mitte olla nii nõudlik. (Naerab.) Võib-olla.
Kuidas oli töötada koos Claire Denis’ga?
Suurepärane. Mulle meeldis väga vaadata, kuidas ta töötab, nagu maalikunstnik. Tema valitud tee ei tundunud alati kõige loogilisem, aga ta läks edasi kaader kaadri ja stseen stseeni haaval, liikudes pigem üksikute väikeste sammudega, võtmata igal hetkel arvesse üldisemat plaani. Seda filmi tehti paljuski hetkest hetkesse. Ja see meeldis mulle väga, sest õppisin nägema, kuidas tema näeb. Ta austab väga teisi inimesi, inimolendeid, ja suheldes leidis ta kontakti millegagi inimeste sees. Ta armastab kõiki oma tegelaskujusid ilma eelistusteta ja liigub läbi filmi väga liigutaval moel.
Kas plaanite temaga koos veel midagi teha?
Juba tegimegi! Tegime ühe aastaga kaks filmi, sellist asja pole minuga veel varem juhtunud. Uus on ulmefilm „Kõrgem elu“4 ja seal mängib üheksa väga erineva taustaga näitlejat. Film on inglise keeles.
Kas olete mõelnud ka näitlemise lõpetamise peale?
Ikka-ikka. Hetkedel, kui ma ei leidnud eneses enam kirge. Umbes aasta-poolteist enne „Peidetut“5 tahtsin väga lõpetada.
Mida arvate Catherine Deneuve’i ja tema mõttekaaslaste kriitilisest avaldusest #MeToo liikumise aadressil?
Olen sellest juba pikemalt rääkinud Le Monde’is.6 Andsin pika intervjuu, märksa pikema kui need kolm lauset, mis on olnud meedias kontekstist väljarebituna kasutuses.7 Lugege see intervjuu läbi, muidu jääb mu sõnadest vale mulje. Me ei rääkinud loomulikust flirdist mehe ja naise vahel, vaid meeste lugupidamatusest naiste vastu, aga ka jõupositsioonil naiste lugupidamatusest meeste vastu.
1 „Un beau soleil intérieur“, Claire Denis, 2017.
2 „Das weiße Band – Eine deutsche Kindergeschichte“, Michael Haneke, 2009.
3 „Danton“, Andrzej Wajda, 1983.
4 „High Life“ on praegu järeltootmises Claire Denis’ ulmefilm, mille peaosas on Binoche ja Robert Pattinson ning mis peaks valmima sel aastal.
5 „Caché“, Michael Haneke, 2005.
6 Juliette Binoche: „La femme est facilement moquée, ridiculisée, on a besoin de la diminuer“. – Le Monde 23. X 2017.
7 Binoche sattus kriitika alla, kui ütles intervjuus, et pääses Hervey Weinsteini lähenemiskatsetest, kuna oli „õppinud varakult käituma vastutustundlikult“.