Poliitilise moesõnavara järgi püüab riigikogus tööle hakata koalitsiooni teerull, mida äärmusliku meeleheiteni viidud vähemus soovib end masina teele takistuseks pikali heites peatada või koguni tagurdama sundida. Metafoor on Eesti võimukeeles kasutusel juba aastast 1995 ning selle on kordamööda huulile võtnud kõik erakonnad, kes on parasjagu mõnest valitsusliidust välja jäänud. Iseenesest on tegu äpardunud võrdluse ja teerulli solvamisega: teeb see ju sihipäraselt tarvitamisel kasulikku tööd, mille tagajärjel tekib kõigile tasuta kättesaadav avalik hüve korras ja sõidetava, kvaliteetse ja sileda pinnakattega sõidutee näol. Kasuliku riista töö takistamine põhjustab aga transporditaristu lagunemise ja iga sõidukiomaniku remondiarvete suurenemise. Liikuma ei pääse kaup, mille müük tooks eksporditulu. Ühesõnaga, kulu kõigile.
Multifilmides juhtub alatihti, et kui keegi jääb teerulli alla (või lüüakse mingi muu raske esemega lapikuks), siis on ta mõnda aega kõigest vaikiv pinnalaotus, kuni käib plumps! ja kangelane saab taas endise kuju tagasi ning hakkab häälekalt tegutsema. Riigikogus on asi teisiti: enda arvates teerulli alla jäänute jutuvada ei katke hetkekski ka lapikus olekus (kui keegi seal end tõemeeli Tomi ja Jerryga samastab ning riigikogu istungeid animasarjaks peab, oleks vaja psühhiaatrite kiiret sekkumist).
Nende lootus näib olevat hetkeseisu muutmine alaliseks ja pealiskaudsel vaatlusel võibki jääda mulje, et riigikogu kodu- ja töökorra seadus võimaldab kasutada trikke, mille tõttu ei ole võimalik kinnitada ühegi istungi päevakorda tuleva märtsini. Kinnitamata jääb järgmise aasta riigieelarve, parlament peab sisulist tööd tegemata laiali minema, vähemus saavutab erakorralistel valimistel mäekõrguse võidu ning asub Kalevipoja kombel õnne tooma ja eesti rahvast uueks looma.
Nii lihtne see muidugi ei ole. Keegi on juba jõudnud lendu lasta sõnapaari „täiemahuline obstruktsioon“, mis paratamatult tekitab paralleeli Venemaa täiemahulise sõjaga Ukrainas, kus täiemahuliselt tegutseja kannab ise ka kõige suuremaid ja aina kasvavaid kaotusi. See on enesehävituse tee ja paralleel seega sobiv. Opositsioon seda võib-olla veel ise ei tea, sest täiemahulise obstruktsiooni, nagu ka ridamisi riigikogule menetlemiseks antud eelnõude mõjuanalüüs on tal tegemata.
„Mõjuanalüüs“ on „teerulli“ kõrval riigikogus üks sagedamini kasutatavaid sõnu. Teen siis selle ka obstruktsiooni kohta. Riigikogu istungi päevakorra kinnitamise takistamiseks esitavad opositsioonilised saadikud nii seaduseelnõusid kui ka arupärimisi kodu- ja töökorra seaduse § 91 ja § 139 alusel. Nende paragrahvide tõlgendamise üle on käinud ka lõviosa nn protseduurilistest vaidlustest, millega opositsiooni harrastus- ja pärisjuristid end nädala alguses tundide kaupa lõbustasid, tagajärgedele mõtlemata. Vaatasin huvi pärast järele: kahe sisutu istungipäeva jooksul tekitas riigikogu ligi pool miljonit tähemärki toimetamata teksti, mille avaldamiseks kuluks koos fotodega kaks Sirbi numbrit –aga kes seda küll loeks?
Sõltumata sellest, kui hea või halb on esitatu kvaliteet, kas kõik arupärimised vastavad seatud tingimustele või mitte, näeb seadus vastamise tähtajaks ette 20 istungipäeva. Arupärijad on kõnepuldist korduvalt rõhutanud, et neid ajendab sügav mure ja esitatud probleemid vajavad ülikiiret lahendust, valitsuse jõulist tegevust, olgu küsimus perede, koolivõrgu või teede lagunemises. Seega nad justkui ootaksid põhjalikke vastuseid ning välklahendusi.
Küllap on ministrid valmis vastuseid ette kandma ning ametnikud ministeeriumides on juba asunud selleks materjali kokku kuhjama. Vastata saab ainult juhul, kui riigikogu juhatus on vastamise istungi päevakorda pannud ning päevakord kinnitatud. Seega hiljemalt juuni teiseks nädalaks peavad arupärijad endale selgeks tegema, kas nad tahavad vastuseid kuulda ja juurde küsida või mitte. Arupärimisele vastamine käib kindla korra järgi, mis võimaldab tundide kaupa sõnavõtte ja muud venitamist ning peaks niiviisi olema lisavesi obstruktsiooniveskile.
Ent kui mõnel istungil peaks jõutama päevakorra kinnitamiseni, saab valitsus enne seda menetlusse anda ka kõik oma „kuritegelikud“ seaduseelnõud. Selle ärahoidmiseks peaks opositsioon tervikuna ja iga arupärimise esitaja ühekaupa avalikult tunnistama, et ta sisulist vastust kuulda ei soovigi, see ei huvita, sest on ju lugemata ja kuulmatagi selge, et see valitsus saab anda ainult valesid vastuseid. Kui praegu naudib opositsioon populaarsusnäitajate kasvu õnnepäevi, siis kust tuleb veendumus, et reiting jätkab kestlikku kasvu ka pärast seda, kui opositsioon asub päevast päeva demonstreerima oma huvipuudust esitatud küsimuste vastuste suhtes?
Sama häda varitseb ka opositsiooni esitatud seaduseelnõude puhul. Paljud, näiteks need, mis puudutavad maksukoormuse langetamist, on vähimagi mõjuanalüüsita. Kuid olgu need head või halvad, menetleda ei ole neid võimalik. Alatiste komisjonide tööd täiskogu istungitega samal moel takistada ei saa ja võimuliidu enamusega komisjonid võivad kogu selle kraami, kui tahes jampsliku, täiskogu istungile hääletamiseks suunata. Ja jälle peavad opositsionäärid siis tunnistama, et nad ei ole oma väärt ideede seaduseks vormimisest huvitatud ja pigem keelduvad nende istungi päevakorda lubamisest.
Eriti traagiliselt mõjuks see EKRE-le. Erakonna juhtfiguurid ei ole ju loobunud unistamast sellest, et Eesti valimissüsteemist kõrvaldatakse elektroonilise hääletamise võimalus (pettus ja varastamine) ja seda juba enne Euroopa Parlamendi valimisi järgmisel kevadel. Selle saavutamine oleks võimalik ainult seadust muutes. Aga kuidas muuta riigikogus seadust, kui oma eelnõu ei saa päevakorda panna?
Obstruktsiooni mõne päeva järel on nii vastupanuliikumise juhtidele kui ka nende andunud toetajatele jäänud ekslik mulje, justkui annaks põhiseadus ja selle alusel loodud võimuorganite töökorraldus vähemusele rohkem mänguruumi ja -võimalusi kui enamusele. Kui see oleks nii, tekib küsimus, miks ei ole kolmekümne aasta jooksul õnnestunud ühelgi varasemal opositsioonil peente taktikaliste võtetega enamuse tahet pikaks ajaks halvata. Kõrvalepõikena, keskerakondlane Andre Hanimägi jõudis Postimehes hõisata, et „opositsiooni toetavad meediamajade juhtkirjad“! Kes oleks seda võinud arvata, et partei loobub oma aastatepikkusest „õukonnameedia“ käsitlusest ja reedab sel viisil Edgar Savisaare aegumatu pärandi?
Enamus saab lõpuks alati oma. Pole vaja palju fantaasiat opositsiooni kahvlisse panemiseks. Näiteks võib iga võimuliidu fraktsioon riigikogus enne päevakorrani jõudmist anda üle mõne eelnõu, mille ideestik ja sisu on maha kirjutatud opositsioonierakondade valimisprogrammist. Isamaad saab kiusata näiteks mõne peretoetuse suurendamise eelnõuga, Keskerakonda aga nn maksuküüru suurendamise algatusega jne. Silmakirjalik muidugi, aga koalitsioonil on vabad käed komisjonide kaudu eelnõud täiskogu päevakorda suunata ja siis teha suurt kära selle ümber, et vastasrind on reetnud oma valijad ja loobunud oma programmilistest seisukohtadest, eelistades sellele põhiseadusliku korra õõnestamist.
Obstruktsiooni mõjuanalüüsi kokkuvõtlik järeldus on, et lühiajaliselt ja kasutult (valimisi ei ole ju tulemas) annab see opositsioonile reitinguõnne, kuid Eesti poliitikas on rohkelt näiteid selle kohta, et obstruktsioon teeb võimuliidu ühtsemaks ja tugevamaks, vastupidiseid aga mitte. Enamuse soovitud seaduste jõustumist õnnestub ehk mõne kuu võrra edasi lükata, kuid mitte lõputult ning kui sel perioodil on riigile tuluga katmata kulu tekkinud rohkem, kui praegu välja arvutatud, kirjutatakse seadustesse ka praegu soovituga võrreldes suurem maksukoormuse tõus. Kuidas te, auväärt opositsionäärid, sellise tagajärje oma valijatele kavatsete ära seletada?