Uuringud on näidanud, et inimeste sallivust mõjutavad kõige rohkem vanus, usuline kuuluvus ja haridustase. Esimest kahte naljalt ei muuda, haridust parendada annab aga küll. Seetõttu on MTÜ Eesti Gei Noored ja Avatud Eesti Fondi koostöös välja antud esseekogumik „Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” ainult tervitatav. Eestis ilmunud LGBT-kirjanduse nimistu raamatu tagakaanel on masendavalt lühike ning kindlasti on „Kapiuksed valla” esimene teos, kus LGBT-inimeste probleeme käsitletakse nii laiaulatuslikult ja avalikku diskussiooni ärgitavalt. Seetõttu keskendungi siinkohal traditsioonilise arvustamise asemel eelkõige sellele, milliseid võimalusi LGBT-teemadel edasimõtlemiseks esseekogumik oma rohkete tugevuste ja üksikute puudustega pakub.
Üldjoontes võiks „Kapiuksi” nimetada akadeemilise kammertooniga geiarutelu kukeaabitsaks. Kolmeteistkümnes essees tutvustatakse LGBT-teema põhiküsimusi tänuväärselt eestikeskselt ja värvikate näidetega, ent seejuures on selgelt näha autorite tugev akadeemiline taust, isegi kui peale Judith Butleri teoreetikuid eriti ei mainita. Esseede vahele on pikitud kamaluga lugusid erineva tausta ja seksuaalsusega inimeste „kapist väljumisest”. Just siin tõuseb esile „Kapiuste” suurim tugevus: jõuliselt tuuakse esile stereotüüpsest homoseksuaalsusest eristuvad identiteedid. Nentigem, isegi positiivsetes meediakäsitlustes mõistetakse homoseksuaalsuse all konkreetselt kosmopoliitilist, urbaniseerunud ja meessoost homoseksuaalsust. Ometi on lühendis LGBT geid tähistava G kõrval veel kolm tähte, mis tähistavad vastavalt lesbilist, biseksuaalsest ja transseksuaalset identiteeti. Psühholoog Maali Käbin lisab neile veel üksteist võimalikku seksuaalset identiteeti (lk 58) ning seda nimekirja võib põhimõtteliselt lõputult jätkata.
Küsimus ei ole ju tegelikult selles, nagu nõuaks mingi marginaalne huvigrupp endale kuskil mingeid eriõigusi, vaid soovis, et inimese väärtust ei määraks tema seksuaalsed eelistused, kuniks need ei riku vastastikuse nõusoleku põhimõtet. Siit ka mõttekoht nii geiaktivistidele kui ka ajakirjanikele: ehk aitaks LGBT-õiguste asetamine üldisesse inimõiguslikku raamistikku suurendada avalikkuse mõistmist ning ühtlasi ka vähendada ohtu, selmet kohelda võrdselt kogu seksuaalsuse diapasooni, heteroseksuaalsusest aseksuaalsuseni, privilegeeritakse stereotüüpset homoseksuaalsust, mis pole ju lõppkokkuvõttes parem kui stereotüüpse heteroseksuaalsuse eelistamine.
„Kapiustes” on käsitletud põhjalikult bi- ja transseksuaalse identiteediga inimeste probleeme (lk 29–47), samuti ka heteroseksuaalset mehelikkust ja naiselikkust (lk 6–23), mis on samamoodi sageli piirav, ahistav ja ebaõiglane. Tsiteerin luulejat Nancy R. Smithi: „Iga naise kohta, kes on väsinud sellest, et teda üliemotsionaalseks peetakse, leidub mees, kes kardab oma tundeid näidata ja nutta”. Positiivne on ka esseekogumiku Eesti-kesksus. Sotsiaalteadused on liikunud aasta-aastalt üha suurema partikulaarsuse poole ning põhjusega. Siin käsitletakse muu hulgas ka seksuaalsust eesti talupojakultuuris, meedias, kunstis ja kirjanduses. Korduva probleemina kerkib esile soouuringute vähesus eesti ajalooteaduses. „Kapiustest” võib leida üksjagu probleemipüstitusi, mis loodetavasti viivad edasi mitmete magistri- ja doktoritöödeni. Näiteks juhib folklorist Andreas Kalkun tähelepanu tõsiasjale, et soome talupojakultuuris puudus traditsiooniline „mehelikkuse” ja „naiselikkuse” vastandus, kuna mõlema sugupoole panus perekonna majandamisse oli võrdväärselt tähtis (lk 20). Soorolle lõhkuvaid tavasid võib leida ka eesti talupojakultuurist, näiteks seto paabapraasniku näol, kus abielunaised võisid ühe päeva jooksul käituda agressiivselt ja ebatraditsiooniliselt (lk 22). Võib arvata, et põhjalikum uurimine avab teisigi vaatenurki, mis lõhuvad rahvusromantilise müüdi, kuidas „eesti mees läks hommikul põllule, õhtuks ei tulnudki tagasi”.
Kõige kaugemale on LGBT-temaatika uurimisel mindud ilmselt kunstiteaduses, kus on tegevad peaaegu kõik sooteadusele spetsialiseerunud eestlased. Ilmselt mäletavad paljud möödunud aastast Katrin Kivimaa ja Kädi Talvoja kureeritud Kumu näitust „Nõukogude naine eesti kunstis”. Just sellist, eesti kunstitraditsiooni soolist tõlgendamist tahaks rohkem näha lootuses, et ehk annab see mõista, et meie rahvuslik kaanon on palju laiemalt tõlgendatav ja mitmekülgsem kui keskkoolipingis ja isegi ülikooliauditooriumis tundub. Tuleb tõdeda, et klassikute interpreteerimine soolisuse või geisensibiilsuse kaudu ei ole mitte propagandistlik seksuaalsuse pealesurumine, vaid täiesti legitiimne, näiteks Karl Pärsimäe „Autoportree pärlitega” puhul isegi ilmselge tõlgendus (lk 120–122).
Lõpetuseks tahan rõhutada kogumiku avaessee olulisust. See annab omakorda võtme ka „Kapiuste” teiste, empiirilisemate tekstide mõistmiseks. Raili Põldsaar rõhutab, et normatiivsed terminid „mehelikkus” ja „naiselikkus” toimivad eelkõige traditsiooniliste võimusuhete põlistajatena (lk 6–11). Mehed ei nuta, naised hoiavad kodu jne. Minnes poliitilisemaks: mehed teenivad mehe palka, peavad sõda ja tegelevad äri ja poliitikaga. Ei ole raske näidata, et need stereotüübid ei ole mitte looduse poolt paika pandud, vaid ajalooliselt kujunenud ja teenivad väga konkreetseid huve. Kui aktsepteerime, et mehed ei ole loomupäraselt targemad, agressiivsemad ja edukamad kui naised, peame tõsiselt muret tundma ka selle üle, et meie uues parlamendis on vaid 20 naist ning meeste-naiste palgalõhe on Euroopa suuremaid. Ei ole juhus, et riikides, kus aktsepteeritakse alternatiivset seksuaalsust, on need näitajad paremad. Samuti ei ole juhus, et negatiivsed stereotüübid rõhutavad eeskätt geide erinemist „õigest eesti mehest”, lesbilisust esitatakse aga kui iga õige mehe lemmikfantaasiat (nt Raimo Käo tunnistus Õhtulehele, lk 93).
Seda seost on raske üle rõhutada: LGBT-õiguste eest seismine tähendab ühtlasi iga inimese individuaalsuse eest seismist, soost ja seksuaalsest identiteedist hoolimata. Ning vastupidi, homofoobia vastu võitlemine tähendab ühtlasi arbitraarsete ja allasuruvate võimusuhete vastu võitlemist üldisemalt. Kes vajab rohkem näiteid, kuidas need võimusuhted Eesti ühiskonnas toimivad ja kes sellepärast kannatab, ostku endale kiiresti „Kapiuksed valla”. Üks aabits peaks ju igas kodus olema.