Olukorras, kus Eesti hinnatase moodustab Euroopa Liidu vanade liikmesriikide omast vaevu 60 protsenti ning meie majandus- ja tulude kasv ületab oluliselt nende oma, mahub Eesti, nagu enamik ühenduse uusliikmeid, avatud turu oludes kurikuulsasse inflatsioonikriteeriumisse lähikümnendil vaid juhuslike kokkusattumuste korral, s.t “õiget” hetke tabades või siis omapoolse aktiivsuse eest kõrget hinda makstes.
Illusioone luues ei maksa unustada, et kolmest protsendist allapoole on Eesti aastane inflatsioonimäär langenud seni vaid korra: 2003. aastal, kui maailma toormehinnad olid madalseisus ja dollar odavnes krooni suhtes aastaarvestuses tervelt 16 protsenti.
Raha on vahel liiga palju
Aastad pole kahjuks vennad. Dollari langusele järgnes mõõdukas tõus. Kas viimaste nädalate dollari odavnemine tähistab uut trendi, on vara öelda. Toorme- ja energiahinnad on kerkinud aga lausa plahvatuslikult. See peegeldub ka meie 3,9-protsendilises keskmises importhindade kasvus 2005. aastal. Ehk teisiti öeldes, välissurve Eesti siseturuhindadele on viimastel aastatel märgatavalt tugevnenud.
Kuigi praegusest hinnatõusust langeb pool kallinenud energia arvele, on Maastrichti inflatsioonikriteeriumi mittetäitmise olulisemad põhjused pikas perspektiivis siiski kodused. Inflatsiooni genereeritakse teadupärast nii kulude kui nõudluse poolt. Kui kulude poolelt seostub see eelkõige imporditavate tootmissisendite ja tarbekaupade hinnatõusuga, siis nõudluspoolelt on selleks oma rahva ostujõu kiire kasv, mis on õnneks toimunud enam-vähem sünkroonselt tööviljakuse kasvuga. See on protsess, mida Euroopa Liidu kontekstis tähistatakse mõistetega nominaalne ja reaalne konvergents. Tõsi, Eesti on jõudnud või jõudmas olemuslikult täishõiveni, s.t olukorrani, kus tööhõive on tasemel, mida on võimalik pidevalt tagada ilma inflatsioonilist hinnatõusu esile kutsumata.
Ainult võhik võib mitte näha 2005. aasta väljamakstud palkade kogusumma 16-protsendilises kasvus survet tarbijahindade kasvule. Kiirelt kasvanud palkade ja kergelt kätte tuleva laenuraha eest ostetakse kõike, kusjuures hind näib olevat sageli ostjale teisejärguline asi. Lubatakse endale seda, millest veel mõni aasta tagasi ei osatud unistadagi. Selles kõiges pole midagi Eestile ainuomast, niisuguse olukorraga puutusid 1950.-60. aastatel kokku paljud sõjahaavu lakkunud riigid, eriti Lääne-Saksamaa. Saksakeelses majanduskirjanduses on sunnitult edasi lükatud nõudluse tähistamiseks muide väga õnnestunud mõiste – Nachholbedarf.
Kiirenev majanduskasv ei pruugi veel endaga kaasa tuua tõusvat inflatsiooni, kuigi positiivne seos majanduskasvu ja inflatsiooni vahel on kõrgkonjunktuuri korral tavaline. Maailma kontekstis tunnistavad Euroopa suurimad majanduseksperdid üksmeelselt ülemaailmse majanduskasvu kiirenemise olulist mõju naftahindade tõusule, kuid näpuga mööda Maastrichti inflatsioonikriteeriumi järge ajades seost majanduskasvuga eiratakse ja otsitakse seda kõige õigemat referentsväärtust inflatsioonile hoopis deflatsioonipiiril balansseerivatest riikidest. Muide, äsja avaldatud Saksamaa kuue juhtiva majandusinstituudi prognoosi kohaselt peaks Euroopa Liidu uute liikmesriikide majanduskasv ulatuma tänavu 5,1 protsendini, seda eurotsooni 2,1 protsendi taustal.
Majandusteooria järgi (nn Balassa-Samuelsoni efekt) ja ka paljude Euroopa juhtivate majandusekspertide hinnangul on iseäranis Eesti-laadsetes arenevates väikeriikides, kes on juba ammu oma vääringu kindlalt euroga sidunud, kõrgem inflatsioon vältimatu. Uuringute kohaselt on täiendav inflatsioonimarginaal kaks ja enamgi protsenti (vt näit Frankfurter Allgemeine Zeitung, 23. III 2006, Financial Times 3. V 2006).
Nii või teisiti, aga meie Vanast Euroopast mõneti kõrgem inflatsioon on paratamatu, mida annaks küll “likviidsuse likvideerimisega” takistada, ainult et sel juhul peaksime oma unistused Lääne-Euroopale järelejõudmisest maha matma. Küsimus on hoopis selles, milline on optimaalne tempo nominaalse konvergentsi staadiumi läbimiseks. Kindlasti eksivad aga need, kes näevad keyneslikus inflatsiooni tagantkütmises kasvueeldust ja usuvad, et inflatsiooni toel on võimalik majanduskasvu “üles kloppida”.
Praegune nelja protsendi piirimail liikuv inflatsioon on mitmete ja seejuures sugugi mitte üksnes ebasoovitavate nähtuste tagajärg, millega võitlusse astumine on küsitava väärtusega samm. Ja kui seda teha, siis kuidas? Klassikalisi keskpangameetmeid pole valuutanõukogu süsteemist johtuvalt võimalik rakendada. Siinne 13protsendine kohustusliku reservi nõue äripankadele on niigi Euroopa Liidu kõrgemaid. Puudub arvestatav võimalus takistada välisraha sissevoolu ja igasugune õigustus suurt eelarveülejääki veelgi suuremaks ajada. Seda eriti veel oludes, kus Eesti on kõige tervema riigirahandusega Euroopa Liidu liikmesriik niikuinii.
Euro on igatsemist väärt
Eurot vajame igal juhul. Mida varem ta tuleb, seda parem. Nii tavakodanikule, kes hoiab oma nappe sääste kroonides, kui ka majandusele. Õigupoolest on euro meie jätkusuutliku majandusarengu kõige olulisem tagatis. Mida oma “iseseisva” rahapoliitika ajamine võib maksma minna, näitab vahest kõige paremini Islandi äsjane ja veel lõputa juhtum. Nimelt on Islandi kroon viimase kolme ja poole kuuga devalveerunud euro suhtes (ja seejuures mitte islandlaste endi süül) veerandi võrra ehk teisiti öeldes, iga islandlane on oma eurodes mõõdetud rahavaradest kaotanud lühikese ajaga neljandiku, kusjuures inflatsioon on kerkinud kuue protsendi piirimaile.
Ja ikkagi. Ka Euroopa Liidu poolelt ootaks silmade avanemist. Hirmu Poola ees ei tohiks maandada usaldamatusega Eesti ja Leedu vastu, kes on usaldanud oma rahapoliitika teostamise Euroopa Keskpanga kätesse ja täidavad rahanduspoliitika osas edukalt Maastrichti kriteeriume. Nende kriteeriumide seadmise aegu oli taotluseks tulevaste euroriikide toomine võrdsele lähtepositsioonile. Ikka selleks, et eurot üldse “turule tuua”. Võrdsus võrdsuseks, kuid tegelikkuses oli kõige olulisem liiri inflatsiooni turjal liugu lasknud ja “püga-oma-naabrit” poliitikat ajanud Itaalia mis tahes hinnaga euroriigiks teha.
Millega see lõppes, on hästi teada. Eurole endale pole midagi ette heita, kuid vaid kaks eurotsooni 12 liikmesriigist, Holland ja Soome, täidavad praegu kõiki Maastrichti kriteeriume.
