Konverentsidel käsitletud teemad on liikunud ajas edasi: alustati kolm aastat tagasi Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi muuseumist, nüüd ollakse oma kaasajas. ERM i juubeliaasta konverentsil oli vaatluse all pikk periood alates okupatsioonide ajast kuni meie muuseumide suundumisteni XX I sajandi alguses. See, ligi 60 aastat hõlmav periood on olnud muuseumidele vägagi muutusterohke, toonud kaasa liitmisi-lahutamisi ja kogude jagamisi. Ometi on muuseumid selle ajaga edenenud aina tugevamaks ja nende arv on kasvanud ligi 200 võrra. 1930ndate lõpuks oli Eesti Vabariigis 39 muuseumi, praeguseks on neid umbkaudu 240.
Konverentsi ettekanded jagunesid laias laastus kahte. Esimeses teemaplokis käsitleti sündmusi okupatsioonide ajal nii korralduslikuseadusandliku poole pealt kui analüüsiti muuseumide ellujäämisstrateegiat. Tartu ülikooli kunstimuuseumi direktor Inge Kukk ja Eesti Rahva Muuseumi peavarahoidja Eevi Astel rääkisid muuseumikogude saatusest Vene ja Saksa okupatsiooni ajal.
Juttu oli sellest, kuidas ja milliste seadustega samm sammu haaval lammutati kodanlikku pärandit ning püüti ehitada üles sotsialistlikku ja nõukogulikku töörahvale mõeldud kultuuriasutust, kus ei tohtinud olla kohta kodanlikel iganditel ega vaenulikel elementidel. 1940. aasta lõpuks olid likvideeritud 13 ja riigistatud kõik eramuuseumid. Natsionaliseeritud ja riigistatud muuseumide varad jaotati riiklike muuseumide vahel. Sellelt taustalt tõusis ka arutelu muuseumitöötaja missioonitunde üle, mis pole kõigi nende aastate jooksul muutunud. Saksa okupatsiooni lõpuaegadel evakueeriti ERM i ja ka teiste muuseumide esemeid mitmele poole Eestimaal. Rasketes tingimustes ja ärevatel aegadel hoolitsesid nende eest sellised meie kultuurilukku läinud inimesed nagu Helmi Üprus, Virve Hinnov, Cara Vilberg jt, tollal veel noored naised, kes andsid endast kõik ja tänu kellele säilis oluline osa meie kultuuripärandist.
Legendaarse ajaloomuuseumi peavarahoidja Eve Peetsi ettekanne oli haarav jutustus aegadest, kui ajaloomuuseum pidi täitma ka revolutsioonimuuseumi funktsiooni. Nõukogude Liidus oli Eesti NSV ainuke liiduvabariik, kus puudusid nii Lenini kui revolutsioonimuuseum. Seitsmekümnendatel aastatel oli muuseum kahepalgeline mõnus paik, kus täideti kõrgemalt poolt tulnud korraldusi ja püüti ometi ajada ka tõsist muuseumiasja.
ERM i teadussekretär Agnes Aljas analüüsis Eesti Rahva Muuseumi kajastamist meedias läbi mitme aastakümne kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni, olles oma ettekandes väga konstruktiivne. Tulemus oli mõneti üllatav, sest, meeldib see meile või mitte, ERM i kuvand on olnud seotud ikka eelkõige just käpikute ja õllekannudega. Loomulikult oli see vajalik ja iseloomulik ajale, kuid siiski suhteliselt ühekülgne. Samuti on see omamoodi kinnitus, et eesti asi on ikka kindlalt kusagil hoiul ja rahval ei maksa muretseda.
Sisuliselt teise ploki moodustasid kaks ettekannet juba enam-vähem praegusest ajast. Endine EKMi peadirektor Marika Valk analüüsis Eesti Kunstimuuseumi karmi ja keerulist teed praeguses Eesti Vabariigis, tuues taustaks vaimukate viidetena eesti kunsti tuntud töid. Ta võrdles kultuurisituatsiooni, kui EKM alustas Kumu ideega, ERM i omaga, kui ehitamisel oma uus hoone. Neil aegadel on palju sarnast ja üks suur erinevus. Kultuur ei ole enam rahva jaoks nii innustav tegur, pigem on see omandanud paljude silmis raharaiskaja maine. Sellest tõsisest ja ausast ettekandest oli kindlasti abi ERM i töötajatele, kellel seisavad ees paljud samad probleemid. Alati on hea, kui tead, et keegi on juba võiduka lõpuni jõudnud, ning parem on õppida teiste kui oma vigadest.
Konverentsi tõi tänasesse päeva ja sealt edasigi Peeter Mauer, kellel endise kultuuriministeeriumi muuseuminõunikuna on kindlasti kõige parem ülevaade meie muuseumide seisust. Mida siis tõi Eesti muuseumidele Euroopa Liit? Rohkem mõtteid? Rohkem võimalusi? Rohkem raha? Rohkem bürokraatiat? Täiesti hämmastaval kombel oskas ta kõik vastused esitada tabelite kujul. Tabelite postid olid aga kõik tõusmas, nii et vastus on ilmselt see, et eks ta seda kõike tõigi. Täiesti kindlasti on Eesti muuseumielu praegu elavam kui kunagi varem ja ka meie muuseumide edulood on muljetavaldavad. Kõige selle krooniks on Kumule eelmisel aastal antud Euroopa muuseumide auhind.
Kokkuvõttes läks konverents ilmselt korda. Hoolimata sellest, et kohe varsti ongi ERM i juubel ja need konverentsid peaksid sellega lõppenud olema, oli kuluaarides juttu, et meil on veel nii palju, millest rääkida, ja kus siis veel, kui mitte Eesti Rahva Muuseumis.
