Kuna autor ütleb Brooki kuulsat tühja ruumi kujundit kasutades  ausalt, et „käeoleva raamatu seisukohalt on oluline, et see, kes vaatab, maksaks sellele, kes jalutab läbi ruumi” (lk 847), on tema rõhuasetused arusaadavad, kuid kohati ometi silmatorkavalt pinnapealsed. Kunstielu seosed ühiskondlike protsessidega on konteksti mõttes hõlmavad, kuid aeg-ajalt läheb autor sellest johtuvate tõlgendustega liiale.

Massikultuurile keskendumise hariv külg on kahtlemata see, et teatriajalugu pole ju olnud üksnes murranguliste avangardvoolude ajalugu. Revolutsiooniliste plahvatuste ajal pole nende kõrvalt kuhugi kadunud ka igapäevane institutsionaalne tegevus, kuigi osast ajalookäsitlustest võib ka just selline mulje  jääda. Samuti pole need nähtused eksisteerinud teineteisest lahus, ikka on see toimunud vastastikuse mõjutamise ja sulandumise teel. Selles mõttes on kiiduväärne, et ruuminappusele vaatamata on autor suutnud igale epohhile olulise vähemalt ära mainida, kuigi protsesse mõtestades on ta lähtunud ennekõike dramaturgiast (täpsemini teatrite repertuaaripoliitikast) ning seetõttu on ka näiteks lavastajateatri esiletõusu tõlgendused ja seletused kohati ühekülgsed ja lihtsustavad.

Näiteks kommentaarid teemal, kuidas sajandivahetusel sai teatri üheks ülesandeks  see, et „varustada romaanikirjanikke lisarahaga” (lk 583). Natuke paranoiliselt kõlab ka alamklasside teatri tõlgendamine eliidi huvidest lähtuvana (lk 849), kuigi on aru saada, et seda laadi väljaütlemised tulenevad ruumi vähesusest ning võimatusest protsesse laiemalt lahti kirjutada. Kuna autori huvikeskmes ongi teatritegemise ja teatris käimise finantskülg, on ehk põhjendatud ka XIX sajandi melodraamade ja Eugène Scribe’i osatähtsuse rõhutamine, kuid muude käsitletud teemadega võrreldes mõjub see siiski ebaproportsionaalselt.

Üldse mõjub pisut häirivana teatrinähtuste valgustamine  üksnes dramaturgia vaatepunktist. Nii suudetakse suhteliselt kontekstivaba näide tuua isegi Moskva Kammerteatri repertuaarist, seejuures teatrit ennast ühegi suuna või nimega seostamata (lk 851). Omaette meistritöö on mahutada ühte lõiku – pealegi käsitleb see samuti näitekirjanduse eripära – kogu 1960ndate murranguline režiiepohh koos sedavõrd eripalgeliste lavastajatega nagu Grotowski, Brook, Bergman, Ljubimov, Strehler jt. Raamat on kirjutatud kadestamisväärse üldistusjõuga ja nii leiab sealt igal juhul ühiskondlikke ja kultuurilisi protsesse vastastikuses seoses mõtestava tervikpildi. Kohati näitaks veelgi suuremat üldistusjõudu aga vähem oluliste seoste rõhutamata jätmine