New Yorgis ei saa mööda tuledesäras Broadwayst. Broadhursti teatris vaatasin lavastust „Õnnega koos” („Lucky Guy”, autor Nora Ephron, lavastaja George C. Wolfe), kus peaosas mängis superstaar Tom Hanks. Hanksi teatrilaval nägemine oli küll tore, ent lavastus jättis pigem külmaks. Väga New Yorgi keskne lugu, mille tegelased ei jõua kiirete stseenivahetuste keskel kordagi minna, jäi pärast etendust pealt kuuldud vestluskatkete põhjal kaugeks isegi kohalikele. Meelelahutus küll, aga natuke igav ja üldmuljet ei päästnud ka publikuga häbematult flirtivad, kahtlemata karismaatilised näitlejad.
Õppeasutuses The New School for Drama toimus festival, mis oli mõeldud magistriõpinguid lõpetavate näitekirjanike, lavastajate ja näitlejate tutvustamiseks. Vaatasin lavastust „Nüüdisaegne tunne” („The Modern Feeling”, autor Jason Kim, lavastaja Kai-Hsiang Tu), mis osutus püüdlikult tempokaks, fragmentaarsete stseenide abil edasi antud looks. Ülikooli väga korralik black box oli varustatud võimalustega, mis jääb meie kõrgemale lavakunstikoolile kardetavasti veel aastateks vaid unistuseks. Seevastu nähtu kunstiline tase tundus siinsete diplomilavastustega võrreldes isegi nõrgem. Lavastus oli kuidagi mittemidagiütlev, minimalistlike lavakujunduselementide ja lihtsamate valgusefektide vahel räägiti (homoseksuaalset) armastuslugu, millest meelde jäi, paraku, väga vähe.
Teine festival, kuhu sattusin, oli üheteistkümnendat korda toimuv uudisdramaturgiat tutvustav DUTF (Downtown Urban Theatre Festival), mille kõlav nimetus tekitas üsna kõrgeid ootusi. Ühel õhtul toodi lavale kaks uut teatriteksti: „Valitud” („Chosen”, autor D. L. Siegel, lavastaja Melissa Crespo) ja „Sild” („The Bridge”, autor Kate McCamy, lavastaja Richard Mover). Esimeses räägiti lugu juudi perekonnast, kes ei taha kuidagi aktsepteerida tütre mustanahalist armastatut. Lihtsas keeles räägitud lugu jättis külmaks ning laval tundusid mitmeplaaniliste karakterite asemel olevat stereotüüpsed tüübid. Võimalik, et teemade ring lihtsalt ei puudutanud mind, sest ülejäänud publik võttis lavastuse vastu äärmiselt soojalt. Lavastuses „Sild” kohtusid ühiskonna äärealad: rikas pankurineiu, kes meeleheites enesetappu haub, ning kodutu kaltsakas, kes neiu elule uue perspektiivi välja filosofeerib. Siingi oli tegemist suhteliselt lihtsa looga, kuid juba näitlejate, eriti kaltsaka rollis olnud Stuart Rudini mäng (ta on, muuhulgas, teinud kaasa filmis „Voonakeste vaikimine”) ning universaalsem teemapüstitus tegi selle lavastuse nauditavaks.
Legendaarses La Mama teatris õnnestus mul näha The Faux-Real Theatre Company lavastust „Oedipus Rex XX/XY” (põhineb Sophoklese „Kuningas Oidipusel”, lavastaja Mark Greenfield), mis meenutas oma eksperimenteerivas ja julges vormis eelkõige saksa teatrit. Antiiktragöödia oli püütud tegijate sõnul tuua lavale nii originaalilähedaselt kui võimalik, s.t mängida samas stiilis, nagu oleks võidud mängida Sophoklese kaasajal (nt pakuti enne etenduse algust publikule „veini” ja viinamarju). Seejuures oli aga peaosas naine, mis oleks antiikteatris olnud, teadupärast, võimatu. Ülisuure energiaga ette kantud vana tekst ei saanud noorte ja vihaste teatritegijate esituses siiski uut hingamist, pigem väsitas pidev poolkarjuv kõne ja trummipõrin varsti ära. Tollel etendusel sain õigupoolest lõpuni aru süsteemist, kuidas toimivad väga paljud New Yorgi tuntud teatrid, nende hulgas eestlastele oluline La Mama (seal on mängitud mitmeid eesti algupärandeid, esimesena 1971. aastal Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu”): püsitruppi ei ole ning saal renditakse eri teatrilaade viljelevatele soovijatele välja. Kuigi kahtlemata toimib mingi kunstiline sõel, võivad püünele pääseda ka legendaarse teatrimajaga seotud ootustele mitte vastavad lavastused.
Off-Broadway teatris Cherry Lane mängiti lavastust „Läbivaataja” („The Revisionist”, autor Jesse Eisenberg, lavastaja Kip Fagan), peaosades tuntud briti näitleja ja poliitiline aktivist Vanessa Redgrave ning noor ameerika filmistaar Jesse Eisenberg. Tegemist oli minu New Yorgi teatrielamuste koorekihiga, sest tihe ja emotsionaalselt puudutav lugu omadega pahuksis kirjanikust, kes põgeneb inspiratsiooni otsima Poola vanatädi juurde, oli vaimustav oma komöödia ja draama piirimail mängiva teksti ning suurepäraste näitlejatöödega. „Läbivaataja” oli tegelikult ainuke New Yorgis nähtud lavastus, mida vaadates jooksid külmavärinad mööda selga ning tekkis tunne, et olen suure teatrisündmuse tunnistajaks. Puudusid küll uuenduslikud vormivõtted, ent täiuseni viidud detailne režii ja lavakujundus ning ökonoomne, tabav dialoog koos sarmikate ja varbaotsani usutavate näitlejatega tõestasid suurepärase klassikalise draamalavastuse võimalikkust ja elujõudu XXI sajandil igati.
Kokkuvõtteks võib öelda, et suurele eeltööle vaatamata tundsin pärast New Yorgi külastamist, et oleksin pidanud veelgi rohkem maad kuulama, sest nähtud lavastustest tekitasid vaimustust vaid kaks („Läbivaataja” ja „rogerjatom”). Kuigi, maailma kultuuripealinnaks kutsutud üle kaheksa miljoni elanikuga megacity’st ongi ehk neid pärle raskem üles leida, aga seda säravamad need siis ka on.
Kristiina Jalasto on Tallinna Linnateatri dramaturg.
