16. – 19. III toimub 6. rahvusvaheline uue draama festival “F.I.N.D.” Festivali eraldi dramaturgiale ja näidendite kirjutamisele pühendatud projekti “Orient Express” on kaasatud teatrid Türgist, Bulgaariast, Rumeeniast ja Ungarist. Lähtutakse Euroopa Liidu võimalikust laienemisest 2007. aastal ja sellega seotud diskussioonist. Küsimuse all on kollektiivne identiteet ning kultuuri roll selles euroopalikus uuenemis- ja ühinemisprotsessis. Igalt maalt valitakse ettekandmiseks üks lähiajal kirjutatud näidendi draama lavastus. Valiku osas ei ole tehtud mingeid sisulisi ettekirjutusi, vaid jälgitakse, millised teemad eri maade näitekirjandusest ise välja kooruvad ning olulised on. Üritusel osalevad autorid kirjutavad stseene, lühimonolooge ja -draamasid, mis esitatakse ühise performance’ina. Arutelu tekstide autorite ja dramaturgidega keerleb teatri muutuste ja tendentside, samuti teatri aktuaalsuse ja tähenduse ümber.
Veebruaris ja märtsis on mitmed rahvusvahelised laste- ja noorteteatrite festivalid, kus saab hea ülevaate praeguse Euroopa lasteteatri mitmekesisusest. Nürnbergis ja Augsburgis 7. – 12. II toimuva festivali “Panoptikum” ürituste märksõnaks on “lastekultuur”, eesmärgiks on hariduse ja kunstilise tegevuse propageerimine. Nürnbergi Papiertheater üritab vaatajaid veenda selles, et “paberil on valge maitse”. Mänguruumis on suur, äsja kaetud söögilaud, mille taga on igale vaatajale oma koht. Võiks hakata sööma, kuid laud ja kõik esemed selle peal on eraldi valgesse paberisse pakitud. Kaks näitlejat hakkavad ükshaaval asju lahti pakkima, paberit rebides, murdes ja kokku kägardades ning jutustavad põhjamaisel muinasjutul põhineva loo kahest vennast, kes ei suutnud kunagi midagi ühel ja samal ajal teha. Lavastus pakub midagi nii kuulmis-, nägemis- kui maitsmismeelele. Lisaks lavastustele ja õpitubadele toimub Nürnbergis avalik arutelu ja loeng teemal “Kool ja religioon – väljakutse ka teatrile”. Religioossuse ja pluralismi teema on olnud aktuaalne ilmselt igas koolis, ent kas ja kuidas peaks teater sellele reageerima? Lavastaja Kristo Šagor: “Kas saab teha näidendi, mille teemaks jumal ja usk, maailma erinevad usundid? Mida me ise usume? Millesse me tahame lapsi uskuma panna?” Teema on muutunud eriti oluliseks pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi, mille kohta on prof Hans Küng öelnud: “Pole rahu maailmas ilma rahuta religioonide vahel.” Teater aitab siin orienteeruda ning tajuda piire ja võimalusi.
20. – 26. II tähistab Oulu lasteteatrite festival 25. sünnipäeva. Sel aastal näeb lisaks Soome lasteteatrite paremikule ka truppe Prantsusmaalt, Kanadast, Saksamaalt ja Venemaalt. Põhjamaade ASSITEJ festivali raames annavad Oulus etendusi ka teatrid Taanist, Norrast, Rootsist ja Islandilt. Baltimaid esindab VAT-teater lavastusega “Kalevipoeg”. Festivali programmist leiab kokku 21 lavastust publikule 3. eluaastast peale. Lisaks etendustele toimuvad seminarid, avatud on näitused ning igal õhtul on Oulu Linnateatri festivaliklubis võimalik osa saada aruteludest. Programmis on muinaslugude kõrval lavastusi, mille aluseks kreeka mütoloogia või ka Shakespeare’i “Macbeth”, samuti saavad lapsed osa tšellokontserdist ja balletist.
Hispaanias korraldatakse 4. – 26. III juba X rahvusvaheline laste- ja noorteteatrite festival “Teatralia”. Festival hõlmab Madridi ja selle ümbruskonna, laiaulatuslikus programmis on laste- ja nukuteatri kõrval ka tsirkuse- muusika- ja tantsulavastused. Kaheksandat aastat leiab aset ka paralleelne üritus “Teatralia Meeting”, kus 13. – 18. III on võimalik osa saada 20 lavastusest, kus tänavu keskendutakse eelkõige teismeea probleemidele. Montrealist pärit trupi Dynamo lavastuses “Valestart” jutustavad kaks klouni loo, kus komöödia seguneb poeesiaga, kaos korraga ja draama narrusega. Laval ei esitata selgeks õpitud trikke ega etüüde, vaid lastakse end juhtida situatsioonil ja publikul. Tulemuseks on üllatusterohke teatriõhtu nii tegijatele kui vaatajatele. Dynamo on oma lavastused üles ehitanud eelkõige liikumisele, akrobaatikale, pantomiimile ning iga kord leitakse uus täiesti omanäoline “füüsiline keel”. Itaalia trupp Gioco Vita esineb festivalil Igor Stravinski muusikale tehtud lavastusega “Tulilind”, mis on kuulsust võitnud varjuteatri ja tantsu meisterliku ühendamisega. Lavastuse varjuprojektsioonid on inspireeritud itaalia kunstniku Enrico Baj töödest.
Šveitsi hõlmav teatrifestival “Blickfelder” on suunatud noorele publikule ning toimub 16. III – 1. IV. Festival sai alguse 1992. aastal Zürichis, 2002. aastast on see biennaal. Kohale tuleb 25 oma ja rahvusvahelist truppi. Laval on nii aktuaalsed teemad kui ajalooline materjal, näha saab uusi ja vanu sõna-, tantsu-, muusika- ja varjuteatri mänguvorme. Sellel aastal on festivali motoks “Jalgpall ja teater”. Teatri kohtumisel jalgpalliga võib ka päris palli veeremas näha: kooliõpilased on oodatud osalema teatraalse stsenaariumi ja ehtsate emotsioonidega tänavajalgpallis. Olemas on muru jalgpalliväravaga, samuti fänninurk trofeede ja pildikogude ning bürooga, kust saab fännipasse jmt. Programmi kuuluvad ka vastavateemalised lavastused. Ühes räägivad näiteks kolm naist legendaarsest jalgpallurist Di Canios. Teda ennast selles näidendis ei ole, kuid nähtavale tuleb kuulsuse elu, täis kirge, uhkust, viha ja auahnust. Festivali jooksul toimuvad loengud ja vestlused jalgpalli, spordi ja teatri teemadel, oma ala asjatundjad vastavad küsimustele.
Festivalikeskuses saavad külastajad mitmete elualade liidritele kaasa elada kulisside ees ja taga. Spordihuvi tekitamiseks on olemas treeningunurk; ajakirjandushuvilistele pressibüroo koos reportaažijaamaga ning staariks ihalejatele stilisti tuba. Sest lisaks jalgpallile ja spordile on vaatluse all staarid ja nende kultus laiemalt. Berni Linnateater esitab Ragna Guderiani noorsoonäidendi “David ja Madonna”, mis räägib noormehe ja neiu armastusest. Pidudel seisavad nad üksikuna nurgas: ühel korral näeb tüdruk natuke Madonna moodi välja ja seetõttu kõnetab teda Tema, kes õnneks näeb natuke David Beckhami moodi välja. Nii saab alguse armulugu, kus noored käituvad nii, nagu nad oleksid David Beckham ja Madonna: nad kohtuvad salaja hotellides ja neid jälitavad paparatsod. Lavastus esitab küsimuse: millal saavad meie Daviditest ja Madonnadest tavalised noored inimesed?
Noort publikut püütakse tagasi juhatada ka tavaliste asjade juurde: Antonio Catalano “Universi sensibili I” on oma lavastuses kujundatud kaheksa ruumi väikeste, lihtsate igapäevaste asjadega. Sellest, mida seni pole tähelegi pandud, saab ime: lehtede langemine, pilvede liikumine jmt. Publik liigub läbi ruumi, mis on täis luuletusi, pilte, objekte, installatsioone ja helisid. Lavastust mängiti ka 2002. aasta Expo näitusel.
Festival ei saa läbi paratamatuseta, et “Surm tuleb niikuinii” . Berliinist pärit performance’i-kunstnik Eva Meyer-Keller demonstreerib sõnatult tuhandet erinevat suremise viisi. Publik jälgib humoorikaid ja ideerikkaid ning täpseid surmaeksperimente, mis meenutavad traagilisi sündmusi tegelikkusest või hoopis filmidest ja kirjandusest tuttavaid suremisi.