SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD
Žürii: Jaak Allik, Tambet Kaugema, Piret Kruuspere, Toomas Lõhmuste, Annemari Parmakson, Külliki Saldre ja Liina Tepand.
Lavastaja auhind
Karl Laumets – „Kalevipoeg“ (Vanemuine).
Kunstniku auhind
Arthur Arula – kujundused lavastustele „Väikekodanlased“ (Eesti Draamateater), „Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt“ (Emajõe Suveteater) ja „Elokäük“.
Meespeaosatäitja auhind
Andrus Vaarik – Gilbert Horn lavastuses „Noad kanade sees“ (EMTA lavakunstikool) ja André lavastuses „Mineku eel“ (Tallinna Linnateater).
Naispeaosatäitja auhind
Tatjana Kosmõnina – Olga monolavastuses „Nastja, Nastja, Nastja“ (Vene teater).
Meeskõrvalosatäitja auhind
Allan Noormets – Bubnov lavastuses „Põhjas“ (Tallinna Linnateater).
Naiskõrvalosatäitja auhind
Ursula Ratasepp – Kati lavastuses „Toomas Nipernaadi“ (Temufi) ja Naine lavastuses „Mineku eel“ (Tallinna Linnateater).
MUUSIKAAUHIND
Žürii: Kerri Kotta, Alvar Loog, Tiina Mattisen, Mart Mikk ja Aivo Välja.
Atlan Karp – Jack Rance’i ja krahv Gili jõuliselt kehastatud lavakujud Giacomo Puccini ooperis „Tütarlaps kuldsest läänest“ (Estonia) ja Ermanno Wolf-Ferrari lühiooperis „Susanna saladus“ (Opera Veto).
Rasmus Kull – Sweeney Toddi muusikaliselt nõudlik roll Stephen Sondheimi muusikalises põnevikus „Sweeney Todd“ ning Josefi lavakuju maitsekas kehastamine Johann Straussi operetis „Viini veri“ (mõlemad Vanemuine).
BALLETIAUHIND
Žürii: Enn Suve, Tiit Härm, Jelena Karpova, Saima Kranig ja Age Oks.
Jevgeni Grib – lühiballeti „Valgus aknas“ koreograaf-lavastaja (Eesti Rahvusballett).
TANTSUAUHIND
Žürii: Leenu Nigu, Heili Einasto, Kristiina Garancis, Priit Raud ja Iiris Viirpalu.
Ruslan Stepanov – „Невесомость“: võluvalt abstraktsed ja minimalistlikud variatsioonid peaaegu eimillestki, viimse detailini välja lihvitud absoluutne kohalolu (Kanuti gildi saal).
ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND
Žürii: Evelyn Raudsepp, Evelin Lagle, Kerri Kotta, Annemari Parmakson ja Priit Raud.
Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner – „Workshop“: peenekoeline kontseptsioon, nauditav etendajate kohalolu ning köitev vaataja intellektuaalne kaasakutsumine (Kanuti gildi saal).
LAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAAL-MUUSIKA AUHIND
Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.
Žürii: Olav Ehala, Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres.
Liina Sumera – originaalmuusika lavastustele „Gulliveri reisid“ ja „Vari“ (mõlemad Nukuteater).
KRISTALLKINGAKESE AUHIND
Antakse kahele noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Ühe laureaadi otsustas sõnalavastuste auhindade žürii, teise tantsuauhinna žürii.
Ester Kuntu – Laura Wingfield lavastuses „Klaasist loomaaed“ (VAT-teater ja EMTA lavakunstikool), Éliante lavastuses „Misantroop“ (Eesti Draamateater ja EMTA lavakunstikool), Mari Koort lavastuses „Elagu, mis põletab!“ (Adamson-Ericu muuseum), Mari lavastuses „Põlenud mägi“ (Vanemuine), Karin lavastuses „Saraband“ (Eesti Draamateater), Marie Under lavastuses „Siuru õhtu 100“ (Eesti Kirjanike Liit) ning Laurel lavastuses „Kriidiaed“ (Eesti Draamateater).
Liis Vares – süvenenud, empaatiline ja peenetundeline tegelemine olulise teemaga nii lavastuses „Hingake! Ärge hingake!“ kui ka töötubades ja liikumispraktikumides.
ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Antakse kahe viimase aasta jooksul lavale jõudnud algupärase teatriteksti eest.
Žürii: Heidi Aadma, Monika Larini, Ene Paaver ja Mihkel Seeder.
Laur Kaunissaare, Aare Pilv, Jarmo Reha ja Co – „Oomen“, Aleksei Gastevi loomingu alusel: lavastusdramaturgia, mis loob tervikliku teatrikogemuse ruumi-, aja- ja sõnatasandil.
REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
Žürii: Anne-Ly Sova, Jim Ashilevi, Laura Kalle, Arne Merilai, Peeter Raudsepp, Inga Vares ja Liina Viru.
Madli Pesti – detailne ja üldistusjõuline kriitik, kelle neutraalsed ja selged kirjeldused tekitavad elavaid kujutluspilte ning on lahutamatult seotud analüütilise seisukohavõtuga.
ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND
Antakse kaks auhinda, kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale ja/või lavastajale (alates esimesest lavastusest).
Žürii: Garmen Tabor, Alo Kõrve, Anu Lamp, Rein Oja ja Ingomar Vihmar.
Näitlejaauhind
Martin Mill – osatäitmised: Thore – „Nii nagu taevas“ (2009, Ugala), Kusta – „Põrgupõhja uus vanapagan“ (2010), Rasmus – „Hulkur Rasmus“ (2010, mõlemad Emajõe Suveteater), Kaval-Ants jt – „Jürka“ (2010), eri rollid – „Mee hind“ (2011), Max – „Postmodernsed leibkonnad“ (2011), Mozart – „Amadeus“ (2011), Mees – „Klapp“ (2011), Jaan Feldmann (Õnnesaar) – „Sajand“ (2013), Pantalone – „Kahe isanda teener“ (2014), Billy noorena – „Lovesong“ (2014), Unistaja – „Valged ööd“ (2014), Simon Bright – „Mäng on alanud“ (2016), Toomas – „Soo“ (2016), Cosme – „Nähtamatu daam“ (2017), Koss – „Krdi loll lind“ (2017), Fedja – „Elav laip“ (2018, kõik Ugala).
Lavastajaauhind
Juhan Ulfsak – lavastused: „Idioodid“ (2010, Von Krahli teater ja Viljandi kultuuriakadeemia), „Puhastatud“ (2013), „4.48 psühhoos“ (2013, mõlemad Von Krahli teater), „NO53 Kadunud sõbra juhtum“ (2014, NO99), „Kaart ja territoorium“ (2015, Eesti Draamateater), „NO36 Unistajad“ (2017, NO99), „Workshop“ (2018, koos Mart Kangro ja Eero Epneriga, Kanuti gildi saal).
SALME REEGI NIMELINE AUHIND
Lastelavastuste auhind, mille võib saada kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest nii lavastaja, näitleja, kunstnik kui ka iga teine lavastuse osaline.
Žürii: Jaak Urmet, Iir Hermeliin, Kairi Kruus, Katrin Nielsen ja Maria Peterson.
Tiina Mölder ja Christin Taul – lavastus „(p)ÖÖ“ (Nukuteater).
ALEKSANDER KURTNA NIMELINE AUHIND
Antakse näidenditõlgete eest, millest vähemalt üks on lavastatud vaadeldaval ajavahemikul. Auhinna saajalt eeldatakse pikaajalist draamatekstide tõlkimist.
Žürii: Triin Sinissaar, Liina Jääts, Anu Lamp ja Triinu Tamm.
Toomas Kall – kauaaegsele vene dramaturgia vahendajale ning orgaanilise ja tundliku keeletajuga tõlkijale, kes on eestindanud muu hulgas Gogoli „Revidendi“, Erdmani „Enesetapja“, Tšehhovi „Pianoola“, Turgenevi „Isad ja pojad“, Ostrovski „Metsa“ ja Dostojevski „Krokodilli“. Aastatel 2017–2018 tulid tema tõlkes lavale Valentin Krasnogorovi „Kas hakkame seksima?“ ja Jevgeni Griškovetsi „Südame sosin“.
RAHEL OLBREI NIMELINE AUHIND
Antakse professionaalse balletikunstiga tegelevale tantsijale, lavastajale/koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikemaajaliste väljapaistvate tulemuste eest balletilaval.
Žürii: Enn Suve, Tiit Härm, Jelena Karpova, Saima Kranig ja Age Oks.
Rufina Noor – Vanemuise balleti endine solist, kauaaegne pedagoog-repetiitor, kes on kujundanud tulemuslikult balletitrupi professionaalset taset.
OTTO HERMANNI NIMELINE AUHIND
Auhinnaga tõstetakse esile ja väärtustatakse pikaajalist kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestriartistina.
Žürii: Eda Peäske, Aabi Ausmaa, Mart Laas, Kulvo Tamra ja Linda Viller.
Vahur Vurm – Estonia teatri klarnetimängija alates 1974. aastast, klarnetirühma kontsertmeister üle 30 aasta. Tema imeline toon, rahu ja paindlikkus on kandunud üle ka kogu klarnetirühmale, kelle kõrge taseme üle võib vaid uhkust tunda.
TEATRIKUNSTI ERIAUHIND
Antakse erilise teatrikunstisündmuse eest, mida ükski teine auhinnastatuut ei hõlma. Laureaadi otsustab Eesti Teatriliidu juhatus.
Raivo Põldmaa – rahvusvahelise teatrifestivali „Talveöö unenägu“ järjepidevuse hoidmise ning 2018. aasta festivali, Alvis Hermanise retrospektiivi idee, selle teostamise ja „Päeviku“ eestikeelse tõlke väljaandmise eest.
TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE AUHINNAD
Žürii: Roland Leesment, Toivo Kaev, Jaanus Laagriküll, Taivo Pahmann, Rait Randoja ja Heigo Teder.
Lavastust ettevalmistava töötaja auhind
Ivika Jõesaar – Vanemuise teatri kostüümiosakonna alajuht, kelle ennastsalgav tegutsemine on aidanud jõuda lavale ka ülisuure kostüümimahuga muusikalavastustel.
Etendust teenindava töötaja auhind
Helga Aliis Saarlen – Eesti Draamateatri jumestusosakonna juhataja, kelle käe all tegutseb grimmituba eriti ladusalt ja professionaalselt. Valmis mis tahes erialaseks katsumuseks, on ta igal hetkel ka usaldusväärne teatritark partner.
Haldus- ja administratiivtöötaja auhind
Mari Nurk – Ugala teatri turunduse ja avalike suhete juht, kelle osa toimiva turundusosakonna moodustamises, selle juhtimises ja uuenenud teatri avaliku kuvandi loomises on olnud hindamatu.
Kommentaar
Jaak Allik,
sõnalavastuste žürii esimees
Postimehele teatri aastaauhindade nominente kommenteerides laususin, et ennustada, kes väljavalituist osutuvad laureaatideks, on üsna ilmvõimatu. Tunnistan, et seekordsed laureaadid üllatavad mõneti mindki, mistõttu kommentaarid žürii lõppvalikule saavad olla pigem selgitavad kui põhjendavad. Vaatluse all olnud 124 draamalavastuse seas (olgu norijaile selgituseks öeldud, et nende hulgas oli ka etenduskunstide ühisauhinna žürii esile tõstetud „Workshop“) ei leidunud selgelt esile kerkinud favoriite, mis võinuks pretendeerida sajandi saja parima lavastuse hulka kuulumisele. Aasta teatritase oli ühtlane, keskmise nivoona ehk nõrgem kui mitmel eelmisel aastal. See, et kvantiteet (meeletu uuslavastuste hulk) hakkab aegamööda mõjutama kvaliteeti, pole minu avastus. Loomulikult ei tähenda see, et tänavused tipud oleksid vähem säravad, lihtsalt nende väljavalimine oli vastuolulisem.
Lavastajaauhinna määras ehk suurim positiivne üllatusmoment, sest terviklikult rahvuseepost lavastada pole seni veel keegi julgenud. Karl Laumets (28) võttis ennast ise Kalevipojana nähes selle töö ette. Tulemuse iseloomustamiseks tsiteerin Auri Jürnat: „See lavastus on nagu liikuv maal – mitte kui film, vaid just kujutav kunst, nagu Kristjan Raua illustratsioon, mis on laval elavaks saanud. Selles ei ole Stanislavski teatri realismi, saksa teatri šokki ega märulifilmi tempot, on vana värsi mõõdetud samm ja tõstetud stiil. Kordagi ei hakka igav, kordagi ei kao järg, kogu aeg on saatjaks kaastunne ja poeesia“ (Sirp 23. III 2018). Lisan vaid, et laval toimuv oli tihti ka väga lõbus. Olgu öeldud, et debüütlavastusele aastaauhinna andmisega me ei loonudki pretsedenti, nii talitas žürii ka 2016. aastal Artjom Garejevi „Vaenlase“ puhul.
Lavakujunduste arvukuselt oli 2018. aasta kindlalt „uustulnuk“ Kristjan Suitsu (30) aasta, kelle töid eri teatreis loeti kokku kuraditosin. Valitsus hindas nende taseme riigi aastapreemia vääriliseks. Meie žürii soovis nominentide valikuga juhtida tähelepanu sellele, et oma loominguga on lavale jõudnud terve huvitav noorte kujundajate põlvkond. Auhinna pälvis Arthur Arula (29) erisugustes teatrikooslustes tehtud tööde eest. Neist raskeim proovikivi oli kindlasti Eesti Draamateatri suurel laval teostatud „Väikekodanlased“, kus õnnestus nii ruumilahendus kui ka sümbioos mineviku ja tänapäeva vahel, mis oli edu võtmeks ka nomineeritud Kerttu Moppeli lavastuses ja Indrek Sammuli oivalises osatäitmises.
Ursula Ratasepp (36) oli nomineeritud nii peaosa (preili Julie) kui ka kahe kõrvalosa eest. Žürii täiesti üksmeelse tunnustuse leidis tema töö Katina „Nipernaadis“ ning lavastuses „Mineku eel“, kus ta mängib Pille-Riin Purje iseloomustuse kohaselt peategelase ellu „eatuna, kiuslikuna, süüdimatuna, eksleja ja eksitajana“ tunginud kunagist armukest. Viimases rollis oli muundumine niivõrd võimas, et sundis mitmelgi žürii liikmel kavalehele pilku heitma.
Nagu Ratasepal, oli aasta õnnelik ka Vene teatri näitlejannal Tatjana Kosmõninal (38). Peale peaosaauhinna pälvinud monolavastuse olid žüriis kõne all ka meeldejäävad osatäitmised lavastustes „Vene unenäod“ ja „Kuu aega maal“. Luua iseendale monolavastus (abiks vaid laval musitseeriv Aleksandr Žedeljov) on üliraske, mistõttu on hingeminev tulemus seda hinnatavam. Asja Vološina näidend kõneleb 28aastaselt surnud ema (Nastja) ja sama vanaks sirgunud tütre (Olja) keerulisest vaimsest vahekorrast. Kinnitan, et tegemist on näitlejatöö, näidendi ja lavastusega, mis jääb kauaks meelde.
2018. aastal sündis üks roll, mis kindlasti jääb Eesti teatri ajalukku – Lembit Petersoni Lear. Põhjendada, miks meespeaosa auhinna valik ei langenud temale, on üsna raske. Abiks saab ehk võtta vaid tuntud tõetera, et kuningat peab mängima tema õukond. Küllap jäi seekord õukonna abist pisut puudu.
Andrus Vaarik on tippnäitleja, kes nii mõnigi kord teeb oma rolle „tuntud headuses“. Kokkupuude näidendite „Noad kanade see“ ja „Mineku eel“ ning küllap ka lavastajate (Johan Elm ja Hendrik Toompere) on teda ilmselt inspireerinud pingutama uuele kvaliteeditasemele jõudmiseks. Žürii võlus ära selle kvaliteedi erisugusus kahes keerulises peaosas.
Hea meel on kunagi särava noorena alustanud Allan Noormetsa jõudmise üle küpsesse ja väga erilaadseid inimsaatusi väljendada võimaldavasse loomeikka. Uku Uusbergi lavastuse „Põhjas“ kirevas ja kärarikkas keskkonnas mõjus just mütsitegija Bubnov oma leebelt rõõmsa purjusolekuga mingitki lootust ja kindlust pakkuva ankruna tolles põhjatus hädaorus.
Kerri Kotta,
muusikažürii esimees
Muusikateatris ei olnud kindlasti tegemist tavapärase aastaga. Seda alustas „EV100“ raames MIMprojekti välja toodud „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ (Estonia), mis humoorikas võtmes de- ja rekonstrueeris vist peaaegu kõike, mis ooperi puhul on üldse võimalik: kõigepealt muidugi ooperižanri ennast, aga teemast lähtuvalt ka eesti rahvuslikku narratiivi ning meie kultuuriheeroste osa selles. Tundub, et see jäi paljudele mõistetamatuks, kui vaadata esietendusele järgnenud kriitikat: enamik arvustajad keskendus lavastuse väljendusvahenditele ja selle tehnilistele külgedele, millele võis ju ka üht-teist ette heita, kuid peaaegu keegi ei märganud potentsiaali, mis peitus lavastust vorminud nn uuskollektiivse ehk -kogukondliku, mittehierarhilise mõtte- ja tegutsemisviisi taga.
„Eesti ajalugu …“ oleks justkui kaardid segi löönud ja loomeressursid ammendanud, sest pärast seda näis vähemalt ooperižanris valitsevat teatav tühjus: ei Puccini „Tütarlaps kuldsest läänest“ ega Bernsteini „Candide“ (viimane kontserdilavastusena, mõlemad Estonia teatris) ei tõusnud tervikuna keskmisest kõrgemale, kuigi sisaldasid häid etteasteid, näiteks Estonia ooperikoori meeskoori ülesastumine Puccini lavastuses. Vanemuises aga ooperite uuslavastused sellel aastal üldse puudusid.
Küll oli aasta keskmisest väljapaistvam n-ö kergemate žanride osas. Terviklavastusena osutus tugevaimaks Johann Straussi muusikal põhinev operett „Viini veri“, kuid sellega oli peaaegu võrdne Sondheimi muusikal „Sweeney Todd“ (mõlemad Vanemuises). Ühtlasi kaasasid mõlemad lavastused arvestatava osa kodumaiseid artiste ning lasid neil ennast mitmekülgselt näidata. Kõige suuremaks üllatajaks kujunes Rasmus Kull, tuntud eelkõige hea karakternäitlejana kõrvalrollides, kuid kes demonstreeris võimet kanda dramaturgiliselt välja ka mitmetunnine etendus. Aasta oli hea ka Pirjo Jonasele, kes sai end mitmekülgselt näidata.
Viimasega seoses tõuseb taas esile suurtest teatritest väljaspool teostatud projektidega seotud teema: kui selliseid projekte ei oleks, oleks suuremal osal kodumaistest artistidest, vähemalt uuslavastusi silmas pidades, end peaaegu võimatu näidata. Näiteks võlgneb Atlan Karp oma nominatsiooni suurel määral krahv Gili kehastamisele Wolf-Ferrari lühiooperis „Susanna saladus“ (Opera Veto). Seejuures jäävad sellised projektid sageli mitmesugustel põhjustel marginaalseks ja kannatavad kunstilise ebaühtluse käes. Võimaliku kammerooperi kui uue institutsiooni loomine lahendaks suurema osa probleemidest.
Leenu Nigu,
tantsužürii esimees
2018. aasta oli tantsu vallas üpris põnev ja mitmekesine. Nüüdistantsulavastusi esietendus üle 20, nende seas tuli ette nii tugevaid debüüte kui ka tuntud tegijate kardinaalseid kannapöördeid, leidus nurgataguseid üllatajaid, aga ka publiku lemmikuid.
Žüriil oli põhjust sõita nii Rakverre, Viljandisse kui ka Pärnusse – tants ei sünni enam ainult Tallinnas. Samuti valmistab heameelt, et aina enam hakkab lavale jõudma lavastusi, kus laval on rohkem kui vaid paar tantsijat-etendajat. Erinevalt sõnateatrist on rahvusvahelised koostööprojektid olnud eesti nüüdistantsule iseloomulikud juba aastaid, nii ka mullu. Loodetavasti saadakse peagi üle ka tantsuvaldkonna peamisest kitsaskohast – etenduskordade vähesusest.
Eesti nüüdistants on seega sisemiselt heterogeenne ja valdkondlikult elujõuline. Žüriil oli, mille seast oma valik teha. Nominentide nimetamisel järgisime pigem ranget joont ning mitu lavastust, mis jäid joone alla, oleksid kesisemal aastal võinud vabalt osutuda nomineerituks.
Külli Roosna ja Kenneth Flaki loomingule on olnud alati omane nõudlik professionaalsus ja pühendumine. Nii oli ka nende mullu esietendunud „Prime Mover“ („Liikumapanev jõud“) ühtaegu täpse ja voolava käekirjaga, tehniliselt kõrgetasemeline ja seejuures pingevaba. Ka Liis Varese senist tegevust iseloomustab järjepidevus ja süvitsi minek, ehkki oma esimese lavastuseni jõudis ta alles nüüd. Tema debüüt „Hingake! Ärge hingake!“ oli delikaatne ja empaatiline, kõnetades ühiskonnas olulisi teemasid.
Viimane otsustav valik tuli žüriil teha kahe diametraalselt erisuguse lavastuse vahel, mis on kumbki omal moel meie tantsukunstis erandlikud nähtused, kuid moodustavad mõlemad tugeva lavastusterviku, milles kunstiline visioon on kehtestatud lõpuni. Raho Aadla, Age Linkmanni, Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni „Olmeulmad 2“ lõi mahajäetud Põhjala tehasesse koreograafiliste ja visuaalsete vahenditega sürrealistlikult fantaasiaküllase ja lopsakalt mitmekihilise ruumi. Ruslan Stepanovi „Невесомость“ („Kaaluta olek“) oli sellele risti vastupidiselt minimalistlik ja abstraktne, pealtnäha pretensioonitu, ent väga orgaaniline ja viimse pisiasjani läbi töötatud lavastus. Üksiti märgib „Невесомость” õnnestunud ja uuenduslikku nihet autori loometeel. Mõlema lavastuse puhul tuleks veel eraldi rõhutada koreograafia, heli ja valguse professionaalset ning seejuures üksteist toetavat partnerlust. Loodetavasti jätkub see suundumus ka järgmistel aastatel.
Enn Suve,
balletižürii esimees
Balletiauhinna žürii on alati olnud keerulise valiku ees, kellele see auhind anda. Kas mees- või naistantsijale, pea- või kõrvalosatäitjale, aga võib-olla hoopis lavastajale-koreograafile? Möödunud aasta uuslavastuste põhjal jõudis žürii kiiresti üksmeelsele seisukohale, et auhinna saab Jevgeni Grib, aga seda mitte kui tantsija, vaid kui koreograaf. Muidugi on ta koreograafina alles algaja, lühiballett „Valgus aknas“ on tema esimene suurem töö, ent ta on tulnud sellega hästi toime ning mingil määral on tal juba välja kujunenud oma koreograafiline käekiri. Jevgeni Gribi lavastuse kõrget taset näitab kas või asjaolu, et Darja Günteri ja Marta Navasardjani sealsed osatäitmised kandideerisid mõlemad balletiauhinnale. „Valgus aknas“ oli seekord teistest üle ja sellest ka žürii üksmeelne hinnang.
Peale balletiauhinna annab balletižürii kord kahe aasta jooksul välja ka Rahel Olbrei nimelise auhinna pikaajalise viljaka loomingulise tegevuse eest balletivaldkonnas. Seekord otsustasime anda selle aastakümneid Vanemuises töötanud Rufina Noorele, kes alguses oli selles teatris balletisolist ja esitantsija, ent nüüd on juba pikka aega töötanud pedagoogi-repetiitorina. Tema roll Vanemuise teatri balletitrupi kujundamisel ja arengus on väga suur.