Siiski, eks see ole eesmärgi püstitamise küsimus. Kiirus ja nappus pole alati halb. Keel vohab seal, kus mõtet napib – ja ma ei pea silmas lause lühidust. Samas on kindel, et maailmatasemel teatrikriitika on meie maa päevalehtedes võimalik, kui keegi tahaks ja julgeks seda teha. Selleks peaks ta lahti ütlema mõnestki asjast, eelkõige aga iseendast eesti teatriruumis. Heal kriitikul pole kahjuks sõpru teatriinimeste seas, ta ei joo koos nendega, ta ei kauple odavaid pileteid ega muid soodustusi. Temast isegi ei peeta lugu, keegi ei ütle, et ta on tark. Vähe sellest, keegi isegi ei arva seda. Ilmselt ei saa ta ka kunagi ühtegi kriitikupreemiat, sest tema töös pole postmodernset sära. Ta ei kiida kedagi ülearu, kui üldse, ta ei pane kellelegi ära. Ta on igav, sest see, mida ta kirjutab, pole teatriinimestele mingi uudis.

Lisaks on nad tema peale pahased, sest ta kirjutab justkui salaasjadest, rollide õnnestumisest ja ebaõnnestumisest, ambitsioonidest ja võimetest, avalikus kohas, päevalehes, kus seda võivad lugeda kõik, ka teatrite rahastamise otsustajad, samuti publik. Ja see tundub kohatu.

Ma tahan öelda, et räägitagu mida tahes, tõelised teatraalid ei tahagi päevalehtedest korralikku kriitikat lugeda – päevalehed on reklaampind. Tähtis on see, et lavastusest kirjutatakse, mitte sisuline analüüs. Liigpeen analüüs oleks isegi reetmine.

Analüüs peletab lihtsa teatrisõbra artiklist, seega ka lavastusest eemale. Analüüsitagu omade vahel. Kas peab kõigest kirjutama?

See on lollus, aga võib olla ka tõsi. Mis tähendaks, et Sirp ja TMK on ainukesed kohad, kus üldse korralik arvustus ilmuda saab (loe: võib). Need on erialaväljaanded, mida juhuslikud ei loe. Siin võiks see ideaalne kriitik midagi avaldada, siin saaks ta kõneleda otse tegijatele.

Aga teatraalid? Vahel tundub, et teatraalid ei loe erialaväljaandeid, või vähemalt suhtuvad neisse iseloomuliku üleolekuga. Kui päevalehed on reklaampind, siis erialaväljaanded on teenrid. Sirp ja TMK pole vabad, neil on peegeldamiskohustus, nad on ajalookirjutamise eelpost. See on vajalik, ajaloo jaoks, teatraalide silmis pole sellel kaalu – sest publik ei tea siinkirjutatust midagi. Publik ei loe Sirpi ega TMKd. Need väljaanded “ei loe”.

Nii ilmuvadki siin ja seal suhteliselt sarnased artiklid, päevalehtedes lühemad, erialaväljaannetes pikemad. Pole probleemi, pole mõtteavaldust, pole tüli. Kõik on omavahel justkui sõbrad, samas pole ka. Nii pole ka kriitikat.