Liisu Krassi ja Sandra Sillaotsa “Sõbrapäev” Endla teatris: kuidas tunda end hästi sõpruskonnas ja romantikarindel, leida koht peomelus ja argielus? ANTS LIIGUS
Kui räägime lasteteatrist või täiskasvanute teatrist, siis saame üldjuhul aru, millest räägime – ehk suudame enam-vähem kirjeldada, milline see teater olema peaks või on. Muidugi pean “kohustuslikus korras” jälle mainima, et hea teater vanuse pärast ei põe! Aga see selleks. Ilmselgelt on keerulisem lugu noortele, nii umbes 12–18aastastele mõeldud teatriga, õigemini teatriga, mis sellises vanuses inimesi huvitaks, puudutaks ja mis suudab nad saalis enam-vähem tsiviliseeritud (tavapärases tähenduses) kuulajaks-vaatajaks “nõiduda”.
Teismelised loovad oma filosoofiaid ja prioriteete, tärkab huvi vastassugupoole vastu. Nad ei vali mitte hea ja halva vahel, vaid hakkavad valima näiteks kahe halva või kahe hea asja vahel. Kas ja kui palju teatritegijad üldse arvestavad või oskavad arvestada sellise vanusegrupi eripäraga? Teatud mõttes võib väita, et ega eriti ei oska, sest siinkohal vaadeldavast neljast lavastusest vähemalt kolm põhineb otseselt noorte endi juttudel või mõtetel. Mida ja kuidas tehtaks noortele teatris, kui noored ise appi ei tuleks? Ega selles polegi midagi halba, et teismelistele mängitakse n-ö “teist ja teile”, aga ikkagi…
Tähelepanu väärib see, et praegu pakuvad meie teatrid noortele suunatud lavastuste osas lausa valikuvõimalust. Ei mäletagi lähiajast, et korraga oleks Eesti teatrites väga spetsiifilist noorteteatrit vähemalt neli nimetust: Liisu Krassi – Sandra Sillaotsa “Sõbrapäev” (juhendaja Enn Keerd) Endlas, Aidi Valliku – Sven Heibergi “Kuidas elad?…Ann?!” (lavastaja Sven Heiberg) Rakvere teatris, “Karaoke” (lavastaja Jaak Prints) Eesti Nuku- ja Noorsooteatri Noortestuudios ja Eva Koffi “Mirr” (lavastaja Katrin Nielsen) VAT-teatris.
Näinud neid kõiki lühikese aja jooksul, on üsna hea lühidalt kokku võtta, mis siis huvitab tänapäeva eesti noort. Ikka kodu, kool ja suhted. Suhted vanematega (sageli ühe vanemaga, sest teist nagu ei ole või pole kunagi olnudki) ja suhted koolikaaslastega, õpetajatega. Aga mis neid siis ikkagi huvitab? Et nagu järelikult siis mitte midagi… Või tegelikult – teismelist huvitab tema ise.
Meie noorteteater on nagu mingi abiprogramm või peegel
Kangelasi tänapäeval enam vaja pole, sest kangelased saame tänu reality-show’le ise olla. Küllap üldistan pisut vägivaldselt, aga teatrist ei otsita kunsti, ammugi midagi kunstlikku, oluline on realistlikkus, loomulikkus, elulähedus, tõde ehk nii nagu elus päriselt on. Ja võib-olla on teatritegijad ikkagi nii targad olnud ja sellega just arvestanud, nii et neis neljas lavastuses mängivad peaaegu ainult mittekutselised ja mitteprofessionaalsed “näitlejad” ehk lihtsalt noored ja andekad publiku enda hulgast. Eks sellistel puhkudel tule teatris ikka ette kaheldavaid ja halekoomilisi hetki-stseene, aga kindel on see, et kui see noor laval just väga näidelda ei püüa (mida ta ju ei oska) ja räägib oma lugu siiralt, siis on kindel kontakt publikuga olemas. Tähele võib panna veel “pisiasja”, et räägitakse ainult tüdrukute probleemidest ja rääkijad-mängijadki on enamjaolt tüdrukud. Poisid jäävad tavaliselt väga must-valgeks või on mingid mõttetud tolad. Küllap teismelised poisid suures jaos ongi just sellised. Õnneks mööduv nähtus.
Mida noor siis tahab ühelt padurealistlikult noorsoolavastuselt? Mida ta loodab kuulda? On üldiselt teada, et teater mõjutab psühholoogiliselt iga vaatajat. Kui nõustume sellega, et teater muudab või mõjutab last, siis kõige kiirem on identifitseerimise protsess. Seda karakterit, kellega end identifitseeritakse, ei pea jumaldama, samastamise võti on suhtumises iseendasse. Me identifitseerime end tugeva ja heaga, isegi kui arvame, et meil neid omadusi ei ole. Sama on ka noorteteatriga ja on huvitav saalis teismeliste keskel istudes kuulata, kuidas igale tegelasele leitakse kiiresti vaste oma sõprusringkonnast jne. Tundubki, et meie noorteteater on rohkem nagu mingi abiprogramm või peegel. Siiski mitte abiprogramm, sest paraku lahendusi ei pakuta, mida mu meelest noor just teatrisse otsima on tulnud. Või kui ei ole, siis peaks tark teatritegija raskes eas noorele pakkuma mingigi kindlustunde, eriti tänast päeva ja olukorda arvestades.
Vahest saaks pättidele teatrivahenditega lõuga anda?
Võib-olla on (meie?) noorteteater läinud ikkagi kergema vastupanu teed. Lihtne on ju jutustada lookesi elust enesest ja olla üsna kindel, et selline dokumentaalnäidendite esitamine ei jäta kitsast sihtgruppi külmaks. Aga vahest võiks kas või salaja või esmapilgul märkamatult nendesse lugudesse-lavastustesse sisse tuua ka midagi, mis nõuaks väikest ajupingutust ja pakuks midagi ka vaimule. Need neli lavastust olid selles mõttes küll üsna pehmed ja üheplaanilised. Muidugi on ka vajalik ja õige kõiksugu suhteid teatris lahti ja kokku mängida, aga kui teatris saab läbi mängida igasuguseid olukordi reaalselt haiget saamata, siis miks ei tehta äärmiselt vajalikke ja (ja varjatult õpetlikke) lugusid näiteks autoga mõrvaritest, narkodiileritest jne? Mingeid samalaadseid teemasid kõlas, aga nendest libiseti kiiresti üle. Samamoodi peaks lugusid jutustama positiivsetest tegelastest-olukordadest (hoidudes muidugi must-valgest printsiibist). Ma ei arva, et teater on või peaks olema õppeasutus (või mingi kirjandustunni osa), aga kui see meie noorteteater on juba kord selline dokumentaalne, siis miks mitte olla ka mõõdukalt ja maitsekalt didaktiline. Vähemalt panna mõtlema. Sest on ju teada, et koolis käivatest pättidest ei käi ei õpetajate ega vanemate jõud enam üle. Vahest saaks neile teatris teatrivahenditega lõuga anda?
Nii nagu lasteteatri puhul on ka noorteteatri üks aspekte, et kui suudetakse nad teatris käima harjutada, siis äkki hakkavad seda ka tulevikus tegema. Vahest jääb neil siis vähem aega organiseerida enesehävituslikke tegusid. Samamoodi on kasulik selliseid suhtedraamasid noortest või ühiskuulamisi külastada lapsevanematel, sest seal võib saada teada, mida noored tegelikult mõtlevad ja tahavad.
Karaoke nõuab eneseületamist
“Karaoke”. Info tegijatelt (vabas vormi ja kärbetega, nii ka teiste lavastuste puhul): “Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio dokumentaallavastuses “Karaoke” kõnelevad kaksteist noort vanuses 16–19 aastat kahe tunni jooksul neid puudutavatel teemadel. Karaokelaulmine nõuab teatavat eneseületamist, julgust, avatud olekut. Keskkooliealised noored, kes selles pihtimuslikus tükis oma lugusid räägivad, on publiku ees justkui karaokelauljad.”
“Karaoke” on nendest neljast kõige vähem teatraalne ja see on ka mingis mõttes selle lavastuse tugevus. Pole näitlemist, pole ka võimalust libastuda. Noored räägivad lihtsalt lugusid oma elust ja see pretensioonitus tuleb ettevõtmisele kasuks. Tegemist on südamlike ja kohati ka valusate lugude ühiskuulamisega, mistõttu võimendub nende mõju veelgi. Jutustajatega või kõnealuste inimestega samastuvale pealtvaatajale on see ilmselt paras annus, et alustada mõttetalguid enda sees ja ümber oleva teemal. Erineb see teistest noortekatest veel selle poolest, et esitatakse ka poistelugusid. Selline soliidselt vormistatud nullteater peaks olema lastevanematele kohustuslik. Võrdlus karaokega oleks siiski olnud kohane sel juhul, kui nad oleksid näidelnud…
Erilised tüdrukud ehmatavast elust
“Sõbrapäev”. Info tegijatelt: “Tavalised tüdrukud tänasest päevast. Erilised tüdrukud ehmatavast elust. Nad satuvad samasse palatisse. Ollakse üksi, koos ja omav
ahel. Mida tehakse, arvatakse ja räägitakse? Lohutuseks, õpetuseks, ärrituseks? Elamisest on aimu ja enamus aega ees. Mida ütleb elukogemus, mida elulootus? Ühel on kujutlus, teisel on pettumus. Mis on oluline ja mis mõttetu? Kuidas jagada tööotsa koolikohustusega? Tunda end hästi sõpruskonnas ja romantikarindel? Leida koht peomelus ja argielus? Õnnetus muudab elu.”
Korralik kooliteater ning tuleb rõhutada, et näidendi puhul on tegu noorte endi loominguga, niisiis peaks tegemist olema kindla kaubaga. Näeme viit tüüpi tüdrukuid, kes on sunnitud aega veetma ühes ruumis, ning kuuleme nende lugusid. Näitejuhi kiituseks võib öelda, et kõik tüübid on üsna usutavalt tüdrukutest “välja pigistatud” ning etendus kulgeb nii hoogsalt kui noortele teatrihuvilistele kohane. Kuigi võiks norida kutselise teatri ja kooliteatri vahekorra teemal, tuleks siiski (erandjuhul, nagu noorteteatri puhul ikka) arvestada publiku kui indikaatoriga – elementaarne kihistamine ikka, aga publik kuulas. Tegelikult oleks võinud näidendit alustada hoopis lõpustseenist, sest alles siis käivitus intriig, etenduse jooksul võis tegelastega kõigest tutvuda.
Kokkupõrge iseseisva elu valusate otsustustega
“Kuidas elad?…Ann?!”. Info tegijatelt: Ann on täiesti lihtne tüdruk. Ta käib koolis ja elab oma noore tütarlapse elu just nõnda, nagu tema seda ette kujutab. Kahjuks on Anni emal oma tütre elust veidi teistsugune nägemus. Kui ema sekkub Anni koolipeol toimuvasse kontserdisse, saab tütarlapsel mõõt täis ning temas tärkab protestivaim. Tusatsev vastasseis elavneb veelgi, kui Ann keldrit koristades ema nooruspõlve päevikud leiab ja saab teada, et tema isa on tegelikult kasuisa ning tema ema korraliku maski taga varjab end pöörane noorusseiklus. Tüdruku maailm variseb kokku ning ta otsustab kodust põgeneda. Koos kooliõega lahkutaksegi linnast ja asutakse maapakku Võsul. Seal põrkub aga Ann kokku iseseisva elu valusate otsustuste ning probleemidega.”
Esmane hirm “Anni” vaatama hakates oli, et kas ja kuidas on küll võimalik terve suur saalitäis teismelisi vaatama ja kuulama panna? Enne veel, kui sain oma arvamusega tegelema hakata, andis publik ise märku, saal oli näiteseltskonnal peos: publik reageeris foorumteatrivõtetele ootuspäraselt kui ka jälgis tähelepanelikult tavapärast lavategevust. Tegemist on (arvestades ka lavastaja tudengistaatust) ilmselt hea lavastusega, rõhutan siinkohal iseseisvalt veel head dramatiseeringut. Muidu tavapärase noorteka (nii sisult kui vormilt) tegi efektsemaks kaks asjaolu. Esiteks elav muusika ansamblilt, kes esines ühekorraga nii koolipeol kui ka teatripublikule. Teine, mis ka tegelikult kogu lavastuse edu tagas või päästis, oli n-ö foorumteatri jokker-mängujuht (Erni Kask), kes selle pea kolmetunnise etenduse üldse “söödavaks” hakkis. Suhtlemine publikuga oli mõõdukas ja asjakohane, publik puhkas vahepeal ja nii etappidena edasi liikudes pidasid noored ka vastu. Küllap ei ole väheoluline positiivse sõnumi tootmises ka see, et lavastuses võetakse mingi seisukoht, mis antakse üsna selgelt ka vaatajale teada. Tudengitest kerkis esile kaks peaosalist (Marilyn Jurman, Merilin Kirbits), kuid ega teistel polnudki seal väga midagi, õigemini kedagi mängida. Lavastaja ise oli end üsna tagaplaanile jätnud, andes võimaluse nii näitlejatele kui publikule, seega vähemalt tol etendusel oli interaktiivsus aktiveeritud.
Kõik on tegelt suva, sest tegelt on kõigil minust suva
“Mirr”. Info tegijatelt: “Ma olen 14aastane, saan kohe 15. Mu ema läks 6 kuud tagasi Kreekasse elama. Tal on seal mingi kutt. Mu isal on telekas reality-show. Paps on produtsent. Ta elab oma nõmedates roosades õhulossides nagu alati. Umbes aasta tagasi kolisin ma uude majja, seal sain endale megasuure toa. Aga see kõik on tegelt suva, sest tegelt on kõigil minust suva. Kui me Annukaga kuhugi läheme, siis keegi ei pane mind tähele. Ja see on normaale, et ei vaata. Ma olen tavaline ja igav. Mul pole isegi oma poissi. Kas ma olen maailmas olemas või ei ole – vahet pole. Kui ma praegu oma läppari taga ära sureksin, siis ei paneks seda keegi tähelegi. Keegi ju ei nutaks, sest vahet ju pole, kas on mingi Mirr kuskil või pole.”
Teatavasti on “Mirr” näidend, mille sisu pärinevat tegelikult kooliõpilastelt. Niisiis lugu noortelt endilt. Tegemist on neist neljast kõige pretensioonikama teatritööga ehk lavastaja, näitekirjanik ja kunstnik on kohal. Mingis mõttes on see kunstitaotlus natuke koormaks, eelkõige muidugi see, et püüti võimalikult hästi näidelda, mis Mirri osatäitjal (Kadi Jaanisoo) tuli ka täitsa rahuldavalt välja. Siiski oleks vist tulemus (vähemalt noorte jaoks) märksa tõsiseltvõetavam, kui kolm noort naist foorumteatrist oleksid jäänud oma liistude juurde. Mäng publikuga oleks nende endi karakterite tõttu väga efektne olnud küllap mõlemale poolele.
Lõpetuseks: noortele teatritegemine võiks olla protsess, mis lõpeb uurimisega, mida see sihtgrupp siis ühest või teisest lavastusest arvab, kas teatritegijad olid õigel teel. Oli see nüüd meelelahutus või midagi enamat? Kellel oli põnevam, kas tegijatel või vaatajatel?