headesse ei lasta ja halbadesse ei taha, jäävad vaid inetud …

Veidi üle aasta tagasi hakkas ajakiri Nature koos oma allajakirjadega, mida on praeguse seisuga 156, üle minema avatud ligipääsu (open access) süsteemile, mis tähendab seda, et igaüks, kel on ligipääs internetile, saab Nature ajakirjades avaldatud artikleid lugeda vabalt täismahus. Iseenesest ei ole see mudel küll midagi uut: avatud ligipääsu mudelile on viimase viie aasta jooksul teadusajakirjades massiliselt üle mindud ja võimalus oma artikkel kõigile lugejatele kättesaadavaks teha on enamikus ajakirjades saadaval olnud juba oma viimased viisteist aastat. Kuid praeguse üleminekulaine omapära on asjaolu, et kõik muud, sh oma artikli tasuta avaldamise variandid kaovad õige pea sootuks, kui ei olegi juba kadunud. Jääb vaid üksnes võimalus artikli avaldamise eest rahakotti kergendada.

Teaduse (pseudo)avatus

Kirjastajad selgitavad (usinasti ja kõikjal) avatud ligipääsu mudeli olemust sellisena, et autorid ei pea tegema muud, kui maksma ise kinni artikli ilmumiseelse ettevalmistamise kulud. Laias laastus siis tehnilise toimetamise, mille käigus otsitakse üles ja korrastatakse kirja­vead, viitamata jäänud allikad ja muu säärane, mis autoritel, retsensentidel ja toimetajatel on kahe silma vahele jäänud. Samuti küljenduse. Artikli avaldamisväärilisuse hindamine ning sisuline toimetamine sinna alla ei kuulu – seda teevad ikka edasi teadlased oma tööajast ja ilma selle eest mingit tasu saamata (on küll väga üksikuid erandeid) ning kirjastaja ei kanna sellega seoses mingeid kulusid. Tagatipuks olevat selle mudeli suur pluss, et avatud ligipääsuga artikleid hakatakse märgatavalt rohkem lugema ning nende mõjukus teaduses kasvab.

Kui palju siis Nature artikli avaldamise eest soovib? Ühe artikli menetlemise kulud on nende hinnakirja põhjal 9500 eurot. See on ikka üsna kopsakas hind tehnilise toimetamise ja küljendamise eest. Pealegi ostavad peaaegu kõik teadusajakirjad neid teenuseid sisse Indiast, Malaisiast ja mujalt Aasiast, kus leidub ohtralt inglise keele oskajaid, kelle palganõue on väga madal. Infot selle kohta, kui palju artikli töötlemise kuludest jõuab päriselt töö tegijani, muidugi ei ole. Teaduskirjastamine on aga endist viisi üks kõige suurema kasumi­marginaaliga ärisid.¹

Kuid kas ühe teadusartikli kõigile internetikasutajatele kättesaadavaks tegemine on ikka päriselt avatus? Või õigemini: kas see teeb teadust avatumaks ja seeläbi siis ka mingit pidi paremaks? Esmapilgul justkui küll, aga kui korraks süveneda, läheb asi kahtlaseks. Teadlased ise on ju üldiselt kogu aeg teaduskirjandusele ligi pääsenud, näiteks ülikoolide ja teadusraamatukogude tellimuste kaudu (need on juba ammu lihtsalt digitaalsed ligipääsukanalid). Kui su institutsioonil parasjagu vastavale ajakirjale ligipääsu ei ole, siis saab kirjutada autorile ja küsida, kas ta saadaks artikli täisteksti. Kes siis ei saadaks – see on ju teadlase enese huvides, et tema teadmised leviksid. Samuti on võimalus vajalik täistekst leida Sci-Hubist või mõnest muust analoogsest kodanikuallumatusele rajanevast tekstimaardlast, mille sügavused on praeguseks arenenud juba küllaltki põhjatuks.

Aga kes peale teadlaste tänapäeval enam üldse teaduskirjandust loevad? Ei ole enam sellised ajad, mida on kirjeldanud Aldous Huxley romaanis „Nood koltunud lehed“ (Kupar 1996), kus kolonisaatorite peetavatesse India hotellidesse oli tellitud hulganisti näiteks Lancetit ja muid meditsiiniajakirju, mida haritud kohalikud süstemaatiliselt lugemas käisid, et saada aimu nii uute haiguste kui ka nende raviviiside kohta. Tavainimesed naljalt enam teadusartikleid ei loe, küllap ei loe neid ka poliitikakujundajad, poliitikutest rääkimata. Teadustekste kirjutatakse teaduskeeles, millest arusaamiseks ei piisa inglise keele väga heast oskusest, on vaja ka erialatausta ja teaduskeele valdamist. Muidugi on erandeid, aga igal juhul saavad sellised inimesed vajadusel teadusartiklid sama hästi kätte kui teadlased.

Teaduse avatuks tegemise skeemi taga ei ole muud kui teaduskirjastuste kestev kasumisoov, mis äriühingute puhul on ju ka igati ootuspärane. Ent häda on selles, et teaduskirjastuste alla on koondunud praktiliselt kõik mittetulunduslikud teaduslikud seltsid ja ühingud, mis ametlikult annavad nende suurkirjastuste alt välja teadusajakirju. Kui veel kümmekond ja rohkem aastat tagasi tundus teaduskirjastusega liitumine ühe ühingu ajakirja puhul õige valik, sest nende kirjastusteenus oli märkimisväärselt kvaliteetsem ning suuremad kirjastused suutsid ka tõhusamalt ja kasumlikult ajakirju levitada (osa ligipääsuõiguste müügist kukkus ka ajakirjale), siis nüüd seisavad ajakirjad silmitsi kirjastuse survega, et mingu aga kiiremas korras üle avatud ligipääsu mudelile, muidu ajakirjale enam kirjastusteenust ei pakuta.

Ja nüüd jõuamegi sinna, kus ma väidan, et avatud ligipääsu skeem muudab teaduse hoopis suletumaks. Vähemalt ühe tavalise teadlase puhul mõjub see nii. Eesti on arenenud riik, meil on kõrge elatustase mis tahes globaalset indikaatorit või reitingut vaadates. Aga ometigi, kas ma saan omale lubada artikli avaldamist ajakirjas Nature, kui peaks juhtuma, et jõuan mõne erakordselt huvitava ja tähtsa tulemuseni? Kümne tuhande euro eest? No ei … Isegi kui mul on teadusagentuuri uurimisgrant (selle saamistõenäosus kipub olema 15% kandis, nii et see on nagunii loterii), ei saaks ma sealt sellist summat välja pigistada, sest grandist on vaja töötajatele palka maksta. Nojah, teadus on läinud aina kollektiivsemaks ja kui kaasautoreid on omajagu, siis kraabiksime ehk kamba peale selle summa kokku. Eriti veel, kui kaasautorid on kõige rikkamatest riikidest ja ülikoolidest kolleegid – näiteks just Šveitsis töötavatel teadlastel kipuvad suurte teaduskirjastustega (nagu Elsevier, Springer jne) olema mingid eridiilid, et nemad saavad ka avatud ligipääsu mudeli raames tasuta avaldada. Aga mida teevad need teadlased, kes elavad ja töötavad Aasias, Aafrikas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas? Neil ei ole enam mingit varianti kõige prestiižsemates ajakirjades artikleid avaldada. Teadus muutub nende poolt vaadates niiviisi palju suletumaks. Nad saavad lugeda kõiki artikleid, saada sama targaks kui need, kes oma saavutusi Natureʼis avaldavad, aga sellest klaaslaest ei murra enam kuidagi läbi, olgu teadlase enda panus teadusse kui tahes erakordne.

Rämpskiskjad näitavad teed

Avatud ligipääsu mudel pole olnud teadus­kirjastuste esimene valik. Alguses proovisid kirjastajad kasumit hoida ja suurendada teistmoodi. Risti vastupidi – maksumüüre aina kõrgemaks ja tihedamaks ehitades. Tahad lugeda teadus­artiklit – köhi pappi! Asi läks nii kaugele, et täistekstile ligipääsemise eest hakati raha nõudma ka artikli autoritelt endilt. Mis sest, et artikkel, mille teadlane mingis ajakirjas avaldas, jäi tema kui autori intellektuaalseks omandiks, ligipääs sellele omandile on piiratud ja värav avaneb vaid makstes. Kirjastuste skeem oli täpselt samasugune nagu nendel külameestel, kes ostsid segastel aegadel kõik ümbruskonna külateed ja võsavahed kokku ning pressivad nüüd igalt külaelanikult servituudi eest rasvast tasu välja.

Olukord läks nii hulluks, et kümme aastat tagasi kuulutasid teadlased boikoti kõige ahnemale teaduskirjastusele Elsevier, mis rakendas kõiki alatuid skeeme kõige küünilisemalt. Elsevieri ajakirjade jaoks ei retsenseeritud enam käsikirju, seal ei avaldatud artikleid, teadlased ei nõustunud Elsevieri ajakirju ka toimetama. Boikoti algatas inglise matemaatik, Fieldsi medali laureaat Timothy Gowers, kes tuli vastava üleskutsega lagedale oma blogis.² Temal endal oleks vajadusel kindlasti jätkunud vahendeid, et mis tahes ajakirjas avaldada. Küsimus oli põhimõttes, Elsevieri moraalitus kasuahnuses, kusjuures kasum tulenes ju teadlaste valdavalt tasuta tehtavast tööst.

Boikott The Cost of Knowledge³, mille jaoks loodi eraldi veebisait, kogus kiiresti jõudu ja sellega liitusid kümned tuhanded teadlased. Elsevier hakkas laiali saatma ohjeldamatult pressiteateid, et nemad teevad kõike ainult teadlaste heaolust lähtudes ja kirjastus on ka muidu puhas nagu prillikivi. Selline sõnum oli teadlaste arvates reaalsusest sama kaugele irdunud nagu Lavrovi sõnavõtud viimasel ajal.

Veel kümmekond aastat varem, 2001. aastal lõid paar USA teadlast mitte­tulundusliku kirjastuse PloS – Public Library of Science. See sai alguse analoogsest petitsioonist,⁴ millele kirjutasid samuti alla kümned tuhanded teadlased, kuid milles keskenduti teadusandmete kolleegidele kättesaadavaks tegemisele. PLoSi mudel on suurte teaduskirjastuste omale täpselt vastupidine ehk seesama avatud ligipääsu mudel. Nende üksnes digitaalselt väljaantavas (seegi oli toona uuenduslik) ajakirjas olid koos kõik valdkonnad ning tavapärase sisutoimetamise asemel, mille eesmärk on välja sõeluda mingis valdkonnas või teemas kõige uuenduslikumad käsikirjad, on PLoS retsenseerijatelt soovinud tagasi­sidet üksnes selle kohta, kas avaldamiseks saadetud teadustöö on tehniliselt korrektne: kas metoodika on asja­kohane, katse või vaatlus korrektselt tehtud, statistiline analüüs korras.

Uut majandusnišši haistes lendasid avatud ligipääsu turule otsemaid needsamad tegelased, kes muidu saadavad Nigeeriast kurbade uudistega kirju, andes teada katkenud suguvõsaliinide troonipärijatest ja suurtöösturite lahkumisest. Nemad tulid kohe lagedale soodsamate pakkumistega kui PLoS või mis tahes teised avatud avaldamise võimalust pakkunud ajakirjad. Milleks maksta keskmise aafriklase või aasialase aastapalk, et avaldada PLoSis teadusartikkel, mille puhul ajakiri isegi ei hinda, kas sel on ka teaduslikku uudsust või mitte, ehkki see on olnud põliselt teadusajakirjades avaldamise peamine argument ja kvaliteeditunnus. Selle asemel saab artikli avaldada näiteks viie kümbiga – ja veel nii, et kogu protsess ei võta rohkem kui paar päeva. Nii sündisidki rämps- ehk prügiajakirjad ehk kiskjaajakirjad ning rämpsavaldamine ehk röövellik kirjastamine (predatory (open access) publishing).

Omajagu naivisimi oli alguses nii rämpsajakirjades kui ka neis avaldajates. Kõikides 1990. aastate amatöörreklaaminduse värvides küütlevad Comic Sans Serifi kirjatüübis vastuoludest pakatavad loosungid, mis lubasid täielikku absoluutset kvaliteeti ja senikogematute teaduslike kõrguste vallutamist, kui ajakirjas oma artikkel avaldada. Sealsamas kuulutati, et eelretsenseerimise süvitsipõhjalik protsess tehakse kuni kahe päevaga. Kolmandal päeval on artikkel juba avaldatud ja kättesaadav kõigile! Lihtsalt tuleb ülekanne teha. Üsna kohe oli veebi­saidi või spämmikirja põhjal võimalik aru saada, kas tegemist on tõsiselt­võetava ajakirjaga või mitte.

Seda sorti ajakirjades avaldamisest tekkis 2016. aastal ka Eesti teaduses väike skandaalike. Priit Pärnapuu, kelle ajakirjandus ristis „eesti [üheks] tuntuimaks plagiaadikütiks“⁵ tegi toreda väikese uuringu ja tuvastas omajagu rämpsajakirjades ja eriti mitte kusagil mujal avaldavaid kodumaiseid teadlasi, seda kõike üksnes Tallinna tehnikakõrgkoolis. Seda lugu kommenteerisid nii haridus- ja teadusministeeriumi kui ka Eesti teadusagentuuri (ETAg) esindajad, sõna said ka teadlased.⁶ See kõik tundub nüüd, kuus pikka aastat hiljem, omajagu naljakas lugemine lapsepõlve süütute ja muretute mängude kohta. Huvitav asjaolu, mis kõikide osaliste kommentaaridest (muidugi välja arvatud nood teolt tabatud teadlased) väga selgesti läbi kumas, seisnes avatud ligipääsuga teadusajakirjade põhimõttelises võrdsustamises rämpsajakirjadega. See oli üheselt nii.

Nagu sedastab ka Newtoni kolmas seadus, kipub igale mõjule leiduma ka vastumõju. Kui Priit Pärnapuu on meie oma skaalal plagiaadikütt number üks, siis maailma mastaabis on selline Colorado ülikooli (praeguseks pensionile jäänud) raamatukoguhoidja Jeffrey Beall. Muide, tema tuligi lagedale väljendiga predatory (open access) publishing. 2008. aasta paiku hakkas ta oma blogis pidama loendit – Bealli nimekirja (Beall’s list) – teadusajakirjadest ja -kirjastustest, mis kvalifitseerusid tema meelest lähtuvalt konkreetselt mõõdetavatest ja hinnatavatest kriteeriumidest rämps­ajakirjadeks ja -kirjastusteks.⁷

Loomulikult ei meeldinud see nimetatud ajakirjadele ega kirjastustele. Kui väikestel tegijatel ei jäänud muud üle kui asjaga leppida, siis suuremad kirjastused saatsid muidugi oma robertsarved ja michaelavenattid Beallile kallale. Näiteks India suurkirjastus OMICS Publishing Group nõudis Beallilt alatu laimamise eest kahjutasuks miljard dollarit.⁸ Kui indialaste ähvardusi peeti rohkem niisama paugutamiseks lootusega Bealli hirmutada (ja lõpuks hagi ei esitatudki), siis Šveitsis asuva peakorteriga Frontiers Medial läks vähemalt see viimane tõenäoliselt korda. Frontiers on sajakonna ajakirjaga üksnes avatud ligipääsu mudelit rakendav kirjastus, kus toimetajatele ja retsenseerijatele pakutakse artiklite haldamiseks sellist keskkonda, kus käsi­kirjade tagasilükkamine on tehtud peaaegu võimatuks. Frontiers jõudis Bealli loendisse kui potentsiaalselt rämpskirjastus 2015. aastal ja kaebas kohtusse nii Bealli kui ka tema tööandja ning 2017. aasta jaanuaris võttis Beall oma loendi internetist maha. Miks see täpselt juhtus, on üsna segane, kuid Beall on ise öelnud, et Frontiersi (ja MDPI) juristide poolt ära hirmutatud ülikool hakkas teda ahistama ja survestama (ülikool eitab seda täielikult), kuniks ta lihtsalt rohkem ei suutnud.⁹

Nutikaks arenemine

Aja jooksul on rämpsajakirjad õppinud oma valskust paremini peitma ning – veelgi enam – ka suured ja väärikad teaduskirjastused on hakanud mõistma, et Nigeeria rämpsajakirjapettusel on jumet. Las teadlased maksavad peale oma töö kinni ka kirjastuse töö. Kuid seda ei peaks tegema nii läbinähtavalt võltsilt nagu rämpsajakirjad ega nii ideoloogiliselt nagu PLoS. Eelmainitud Frontiers ongi üks selle mõtteviisi hea esindaja: arvukate Frontiersi kirjastatavate ajakirjade hulgas on vähemalt mõned, mis tunduvad olevat head. Nende toimetajad on valdkonnas hinnatud tegijad, ka päriselt viiakse eelretsenseerimise protsess läbi korrektselt ja isegi kvaliteetselt ning ka tegelikult on käsikirjade haldamise süsteemis tagasilükkamise võimalus. Kuidas sa ikka ütled, et kogu see kirjastus on üdini saast, kui tõrv ja mesi on selles potis nii ähmaselt sassis?

Siinkohal on paslik pikemalt rääkida eelmainitud MDPIst, kuna see teaduskirjastus on vähemalt minu meelest praegusel ajal osutunud kõige suuremaks rämpsteaduslikuks probleemiks Eesti teaduses. Seegi on üks suur üksnes avatud ligipääsu mudelit rakendav arvukate ajakirjadega teaduskirjastus (2022. aasta maikuu seisuga on neil 392 ajakirja) ja sarnaselt Frontiersiga on ka MDPI peakorter Šveitsis. Kui hiinlane Shu-Kun Lin 1996. aastal MDPI rajas, oli selle akronüümi taga Molecular Diversity Preservation International ning see arhiveeris teaduse huvides kõiksugu molekulaarseid ühendeid. 2010. aastal tuli aga Lini initsiatiivil ilmale veel teinegi MDPI (Multidisciplinary Digital Publishing Institute) ning see keskendub teaduskirjastamisele.

MDPI on minu meelest tänapäeva küünilise teaduskirjastamise kvintessents, Hiinalikult pika plaaniga. Kuigi formaalselt on kirjastuse peakorter Baselis, siis kümnest välisesindusest viis on Hiinas ja need on, erinevalt tagasihoidlikust hoonest Baselis, tõelised pilvelõhkujad, kus töötab suurem osa kirjastuse 5700 palgatöötajast. Kas see peakorter on Šveitsis prestiiži pärast või tahetakse sel moel Hiina valitsuse autokraatlikust haardest pääseda – on üsna ilmne, et kirjastuse rahastus tuleb Hiinast –, on raske öelda, kuna isegi põliste arenenud lääneriikide suurte teaduskirjastuste siseelu on väga varjatud. Muide, isegi Hiina teaduste akadeemia lisas hulgaliselt MDPI ajakirju oma 2020. aastal avaldatud ebasoovitavate avaldamispaikade loendisse: algses versioonis moodustasid MDPI ajakirjad kolmandiku (22 ajakirja 65st) kõikidest ebasoovitavatest teadusajakirjadest, aga pärast MDPI lobitööd jäi 2021. aasta loendisse alles seitse.¹⁰

Milles siis seisneb MDPI pikk plaan? Nagu elu tumedamaid varjundeid muudeski valdkondades, saab ka teaduskirjastuse pahupoolseid arenguid kirjeldada sõnaga „hübriidsus“. MDPI on teinud aastaid väga põhjalikku ja suure­mahulist tööd oma ajakirjade maine üles­upitamiseks. Küllap ei ole lugejate seas ühtegi loodus-, meditsiini- või tehnikateadustes tegutsevat inimest, kes poleks saanud MDPI käest korduvalt kutseid osaleda mõne oma valdkonna ajakirja juures erinumbri toimetamisel. See on väga tähtis asjaolu, mille poolest MDPI erineb oma kiire papi peal väljas olevatest konkurentidest: nende töötajad otsivad tõesti välja õiged valdkonnad ja uurimisteemad ning nõnda on nende kutsed väga täpselt sihitud. Ei ole nii, nagu 90% teadusspämmist, kus näiteks minusugust taimeteadlast kutsutakse avaldama artikleid kõikjal onkoloogiaajakirjadest kuni rahvusvahelise õiguse väljaanneteni.

Väga paljud teadlased on ka vedu võtnud, sest kui nii massiliselt kutseid saata, siis küll keegi ikka haagib. Kümme­konna aasta vältel areneti tasapisi: ajakirju aina sigines, aina rohkem sigines ajakirjadele erinumbreid, ajakirjade mõjutegurid aina kerkisid, kuni nad olidki äkitselt justkui tagaukse kaudu sisse ilmununa ja piisavalt kaua end kardinate vahel peites teaduskirjastamise sära jätkuva tuhmumise valguses parketi­kõlbulikuks muutunud. Vahepeal käis küll läbi uudiseid, et mõnes MDPI ajakirjas on ilmunud ikka päris jaburat kraami või õigemini väga sensatsioonilisi tulemusi alates elu tekkimisest kuni selle lõppemiseni, s.t erektsioonihäireteni. Peaaegu iga kord on selgunud, et need tulemused on, kui nüüd teadusmetoodikaalast tehnilist erialaterminoloogiat kasutada, laest võetud. Sensatsioonide taga on alati olnud puudulik retsenseerimise ja toimetamise protsess. Peale selle on ilmunud uudiseid, et mitme ajakirja toimetused panid en masse lahkumisavaldused lauale, kuna kirjastaja survestanud neid retsenseerimise ja toimetamise kvaliteedi latti tublisti allapoole tooma. Aga see kõik toimus kusagil taustal: n-ö korralikud ajakirjad olid neil aastatel ikka veel tasuta ja keegi ei mõelnudki kusagil raha eest midagi avaldada, kui poldud just PLoSi usku.

Ühel hetkel olid aga MDPI ajakirjade mõjutegurid juba piisavalt kõrged (on omajagu valdkondi, kus üle ühe kerkinud impact factor on juba peaaegu et pöörane näitaja), kutseid aina tuli, artiklid võeti kiiresti vastu ja ülemäära kallis ka polnud – ühe artikli avaldamine mõnes MDPI ajakirjas maksab keskeltläbi 1400 eurot. Kusagilt ilmus ka nii mõnegi Eestis töötava auväärse professori suhu hüüdlause, et saada oma käsikiri MDPIsse – nädala pärast on see juba Google Scholaris üleval! Seda käsitleti justkui eduloona või igatahes millegi positiivsena: kui palju doktorante saavad nüüd vupsti nõutud artiklid kokku. Lisainfoks: Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlased üldiselt MDPI ajakirjades põhimõtteliselt ei avalda ega kipu ka eriti mõistma neid, kes seda teevad – kui, siis vaid hukka. Väga põhimõttekindlalt. Kui ma ühe Kanada teadlasega hiljaaegu MDPIst rääkides mainisin, et sattusin just olema ühes eetikakomisjonis, kus üks süüalusest teadlane väitis (justkui täiesti siiralt), et ta on tippteadlane, kuna ta parasjagu toimetab ühte MDPI ajakirja erinumbrit, siis kolleeg lihtsalt ei uskunud, et midagi sellist on võimalik. Ja veel tsiviliseeritud riigis.

Erinumbrid ongi üks MDPI hübriidrämpsustumise peamisi meetodeid. Erinumbrid on ju teadusajakirjades igati tavaline praktika, kuid tavaliselt on neid aasta peale ehk üks või kaks. MDPI ajakirjade puhul on täiesti tavaline, et lisaks 12 tavanumbrile ilmub ajakirjal aasta jooksul 700 erinumbrit.¹¹ See on keskmiselt kaks erinumbrit päevas! Kõigi üle 300 MDPI ajakirja keskmine erinumbrite arv aastas oli 2019. aastal 113 erinumbrit. Kusjuures skeptilistele lääne teadlastele, kes ei taha rämpsajakirjades avaldada, on MDPI leidnud lisaviisi, kuidas neid motiveerida: erinumbrite puhul on eraldi kvoot arenenud riikide teadlastele, kes saavad teatud hulga artikleid avaldada tasuta, samal ajal majanduslikult vähem arenenud riikide teadlastele sellist võimalust ei pakuta.¹² Teine ja väidetavalt ka mingil määral toimiv trikk lääne teadlaste panustama meelitamiseks on see, et MDPI ajakirjad kannavad tihtipeale vastavas valdkonnas hinnatud väärikate ajakirjadega väga sarnaseid nimesid: näiteks Cell ja Cells, Animal ja Animals, Cancer ja Cancers jne.

Kui siis ilmub mõni järjekordne MDPI ajakirja erinumber, ilmestab selles ilmunud artikleid tavaliselt asjaolu, et neis viidatakse hirmus palju selles samas ajakirjas ilmunud artiklitele. Teaduskirjastamist analüüsiv ettevõte Clarivate on näiteks seadnud ajakirjasisese eneseviitamise ülemiseks piirmääraks 15% – see on piirmäär, mis kehtib kõikide distsipliinide puhul ehk ka nendes valdkondades, kus maailma peale kokku ongi vaid käputäis ajakirju. Selgus, et 2019. aasta seisuga on vähemalt pooltes kõige suurema mõjuteguriga MDPI ajakirjades eneseviitamise määr kõrgem kui 15%, ulatudes nii mõneski laia profiiliga ajakirjas (nt Sustainability, Electronics) peaaegu 30%-ni ja et see aasta-aastalt aina kasvab.

Ángeles Oviedo-García artiklis, mis on üks kõige põhjalikumaid seda sorti analüüse MDPI kohta, on lõpus esitatud järeldused ja käitumissuunised teadlastele, kes mõtlevad selle peale, kas MDPI ajakirjades avaldada või mitte: „Kokkuvõttes, selleks, et [teadlased] ei aitaks kaasa selle pettuse (mõeldud on MDPI kirjastamistegevust) jätkumisele, peaksid: 1) teadlased MDPI ajakirjadesse mitte oma käsikirju saatma, samuti mitte nendes avaldatud artiklitele viitama ja mitte nõustuma nende ajakirjade toimetamisega ega sinna avaldamiseks saadetud käsikirjade retsenseerimisega; 2) teadusasutused peaksid oma töötajaid informeerima rämpsajakirjade olemasolust ja nendega seotud ohtudest nii üksikteadlase tasandil kui ka teaduse kui terviku tasandil; 3) kõiksugu hindamisnõukogud ja -komiteed peaksid ignoreerima materjale, mis sisaldavad rämpsajakirjades avaldatud töid või viiteid rämpsajakirjades avaldatud töödele.“

Samas artiklis soovitatakse ka teadusandmebaasidel (WoS, Scopus jne) neis sisaldavad MDPI ajakirjad karmima luubi alla võtta. Küllap on mõne aasta küsimus, et neid enam andmebaasides ei refereerita. See toobki lõpetuseks selleni, miks on MDPI minu arvates praegu kõige suurem teadusvalskuslik probleem Eesti teaduses. Kunstlikult kõrgeks aetud mõjutegurid koos lubadustega stiilis „nädalaga GScholarisse“ küütlevad peibutavalt. Eesti ülikoolides on terveid osakondi ja õppetoole, mis ongi viimastel aastatel keskendunud oma artiklite saatmisele MDPI ajakirjadesse, samuti tuginevad mitmed lähiajal kaitsmisele tulevad doktoritööd MDPI ajakirjades avaldatud artiklitele. Täiesti uskumatu kurioosumina, vähemalt minu arvates, koostas näiteks üks Eesti ülikool hilja­aegu uudise, kuidas ühe neil töötava teadlase MDPI ajakirjas avaldatud artikkel valiti selle ajakirja aasta parimaks artikliks.

Mõne MDPIs avaldanud inimesega sellest rääkides on reaktsioon ja argumendid alati väga samalaadsed. Esiteks üllatutakse, et MDPI on rämpskirjastus, ja vastuargumendiks öeldakse, et vat just see konkreetne ajakiri tundub olevat täitsa okei. Seejärel vastatakse, et olgu peale, võib-olla teised artiklid, mis seal ajakirjas avaldatakse, on mingi jura, aga meie artikkel on ikka päris teadus. Ja kolmandaks öeldakse, et doktorandil oli vaja artikkel, kus tema nimi on kirjas esimese autorina, lõpuks avaldatud saada – neli aastat hakkab täis tiksuma. Kõige küünilisemad ütlevad vastu, et formaalselt on ju kõik korras: sealgi avaldatud artikkel läheb siisikesena kirja, mis sest et toimetamis- ja retsenseerimisprotsess on naljanumber. Artikleid on vaja, doktorantide kaitsmisi on vaja … Mis saab aga edasi neist doktorantidest, kelle teesid tuginevad rämpsajakirjades avaldatud artiklitele? Korralikud teadlased ja ülikoolid neid tööle ei võta. Juhendajad, kes saavad oma bibliograafiale mahtu juurde, saevad samamoodi pikas plaanis nende artiklite pärast oksa, millel nad istuvad. Või noh, vähemalt mädandavad.

1 Elsevieri kasumimarginaal aastal 2018 oli näiteks 37%, Springeril 23%.

2 https://gowers.wordpress.com/2012/01/21/ elsevier-my-part-in-its-downfall/

3 http://thecostofknowledge.com/

4 https://web.archive.org/web/20140811081426; http://www.plos.org/about/plos/history/

5 Eesti teadlaste varjuelu: ostetud artiklid prügiajakirjades. – ERR 27. I 2016.

6 Oliver Kund, Eesti teadlaste varjuelu: ostetud artiklid prügiajakirjades. – Postimees 26. I 2016;

Merike Teder, Ministeerium ei näe ostetud artiklites probleemi. – Postimees 27. I 2016;

Andres Koppel, Kas kahtlaste teadusartiklite avaldamine rämpsajakirjades on kahjutu? – Postimees 2. II 2016.

7 Tänaseni täiendatava versiooni sellest loendist leiab siit: https://beallslist.net/

8 Kuigi ca 700 ajakirjaga (millest küll hinnanguliselt vähemalt pooled on mittetoimivad „riiuliajakirjad“) ja ohtralt pseudokonverentse korraldavat (mis on veel eraldi teema!) OMICSit peetakse põhimõtteliselt kõikides teadusringkondades rämpskirjastuseks, siis India valitsusele nende tegevus meeldib: 2016. aastal vabastati OMICS tulumaksust ja riik aitas firmal osta maa, kuhu rajada uus peakorter. https://en.wikipedia.org/wiki/OMICS_Publishing_Group

9 Shyamlal Yadav, Jeffrey Beall, ‘Predatory publishers threaten scientific integrity, are embarrassment to India’. – Indian Express 20. VII 2018.

10 https://en.wikipedia.org/wiki/MDPI#Inclusion_in_Early_Warning_List_of_the_Chinese_Academy_of_Sciences

11 Siit alates kuni artikli lõpuni tuginen MDPI ajakirjade avaldamispraktikate kirjeldamisel artiklile Angeles Oviedo-García, Journal citation reports and the definition of a predatory journal: The case of the Multi­disciplinary Digital Publishing Institute (MDPI). – Research Evaluation, 30(3), lk 405–419.

12 https://retractionwatch.com/2020/06/16/failure-fails-as-publisher-privileges-the-privileged/