Teaduse toetamine eraõiguslike fondide kaudu pole Eestis veel nii levinud nagu mitmetes Lääne-Euroopa riikides, kus teaduse arendamine erakapitalil põhinevate sihtasutuste kaudu on levinud praktika. Kuna ka Eesti ühiskond areneb selles suunas, et hakatakse tähelepanu pöörama teaduse ja tehnika arendamisele, siis on hea tutvuda teiste kogemustega. Saksamaa suurim teadustegevust toetav eraõiguslik fond on 1961. aastal asutatud Volkswagen Stiftung (VWS), mis finantseerib teaduse ja tehnika uurimistegevust ja õpetamist, pöörates erilist tähelepanu noorte teadlaste järelkasvule ning interdistsiplinaarsele ja rahvusvahelisele koostööle. VWS toetab aastas erinevaid projekte umbes 100 miljoni euro ulatuses. Fondi kapital on praegu 2,1 miljardit eurot ning neljakümne tegevusaasta jooksul on toetatud umbes 27 000 projekti kokku ca 3 miljardi euroga.
Eestist on VWSi paariaastast rahalist toetust saanud Tartu ülikooli usuteaduskonna ja majandusteaduskonna projektid. Kõige ulatuslikumalt on VWS 2001. aastast peale toetanud Tartu ülikooli eetikakeskuse ülesehitust ja tegevust. Eestikakeskuse väljaarendamisele on koostöös VWSiga suuresti kaasa aidanud ka prof Jürgen Mittelstraβ ja Konstanzi ülikool Saksamaal. Möödunud aasta lõpus otsustati toetust eetikakeskuse senise eduka tegevuse tunnustamise märgina jätkata veel kahe aasta jooksul. VWSi toetusega on üles ehitatud eetikakeskuse filosoofia- ja eetikaalane mitmekülgne raamatukogu, toetatud rahvusvahelisel tasemel kõrgelt hinnatud külalisprofessorite visiite Tartusse, samuti saab viis doktoranti, kelle töö puudutab vastava eriala eetikaga seotud küsimusi, terve õppeaasta jooksul VWSi doktoristipendiumi.
Hr Wilhelm Krull, milline oli VWSi loomise põhikontseptsioon ja kuidas on see muutunud või arenenud 1961. aastaga võrreldes?
VWS on eraõiguslik ühiskonnale suunatud sihtasutus, mis asub Hannoveris ning on samalaadsete seas Saksamaa suurim. Selle eesmärk on algusest peale olnud teaduse ja tehnika uurimise ja õpetamise toetamine. Sihtasutus annab võimaluse uurimistegevuseks heade tulevikuväljavaadetega teadusaladel ja aitab teaduslikel institutsioonidel parandada tööks vajalikke struktuure. VWS ei taha piirduda vaid avalduste alusel toetusraha jaotamisega. Toetusi suunatakse teadusse sihipäraselt impulsside andmiseks. Tuleb stimuleerida uusi arengusuundi ja arendada teadusliku järelkasvu koolitamise mudeleid. Meile on oluline tunda ära uued ja olulised ülesanded, samuti aidata kaasa kerkinud probleemide lahendamisele.
Olete VWSi peasekretär ja ka Saksa Sihtasutuste Liidumaade Ühenduse (Bundesverband deutscher Stiftungen) juhatuse liige ning European Foundation Center?i Governing Council?i liige ja Euroopa suurima sihtasutuste ühenduse Hague Clubi eesistuja. Miks on seda liiki sihtasutused koondunud ning miks on vajalik, et nad koos töötaksid ja ühiseid sihte seaksid?
Globaliseerumise ajajärgul ei tegutse ka sihtasutused enam isoleeritult ja ainult rahvuslikes raamides, vaid otsivad teadlikult koostöövõimalusi, et optimeerida oma eesmärkide täitmist ning laiendada tegevusringi ka väljapoole ühe maa piire. Sihtasutuste liite ja võrgustikke kutsutakse viimasel ajal üha rohkem ellu ning nad võtavad enda kanda tähtsaid ülesandeid olulisel määral ka Euroopa ümberkujundamise protsessis. Selleks on sihtasutustel siiski vaja ka teatavaid raamtingimusi: just seetõttu toetab ühinemine sihtasutuste, annetajate ja sponsorite tööd Euroopas ja annab oma panuse sihtasutustesõbralike tingimuste loomiseks ja tsiviilühiskonna tugevdamiseks laienenud Euroopas. Näiteks töötatakse konkreetsete ettepanekute kallal Euroopa sihtasutuste seaduse ja sihtasutuste maksuseaduse jaoks. Meil on õnnestunud veenda Euroopa Komisjoni selles, et sihtasutused jäetaks välja Euroopa ühiskonnaõiguse reguleerimisalast ja selle asemel töötada välja eraldi nn ?Model Statute for European Foundations?. Sellist arengut oleks rahvuslikel liitudel või suisa üksikutel sihtasutustel kindlasti võimatu saavutada.
Mida võib saavutada üks sihtasutus teadusprojektide toetamisel? Tähendab see tilgakest meres või ideede, sõnumi levitamist?
Teil on õigus, sihtasutuste eesmärgiks ei saa olla katta põhiosa uurimistegevuse ja õpetamise vahendite vajadusest ning vabastada seega riik vastutusest. Pigem näevad paljud teadust rahastavad sihtasutused end alternatiivse mõtteviisi initsiaatorite või loominguliste vabaruumide võimaldajatena. Nende roll eeskujuna, tähelepanu juhtijana ja teerajajana uuenduste ellukutsumisel on tähtsam kui kunagi varem.
VWSi põhimõtetes rõhutatakse sõltumatust. Mida selle all silmas peetakse? Kellest peab üks eraõiguslik sihtasutus sõltumatu olema? Kelle huvides võiks olla teda mõjutada?
Sihtasutus oma kapitaliga on majanduslikult iseseisev ja seega kõigis oma otsustes sõltumatu. Nõnda võib ta mainstream?i vastu toimides osutuda ka segavaks teguriks, kuna sihtasutus hindab selliste teemade tõstatamist ja alade toetamist, millele riik, tööstus või muud uurimist toetavad institutsioonid piisavalt tähelepanu ei pööra (või ei tee seda veel piisavas mahus).
Miks hinnatakse väga just rahvusvahelisi projekte, eelkõige projekte Ida-Euroopa maadest? Miks toetatakse näiteks koostöös Konstanzi ülikooliga just Tartu ülikooli eetikakeskust? Milles seisneb sellise toetuse puhul ühe Saksa sihtasutuse huvi?
VWS on juba oma algusaastatest peale rakendanud optimaalselt olemasolevaid võimalusi kontaktide sõlmimiseks Ida-Euroopa maadega, kasutades sealjuures väga paindlikult kõiki teid, mis tollase poliitilise seisu juures olid kättesaadavad kohtumisteks ja koostööks. Suhted Kesk- ja Ida-Euroopaga piirdusid algselt vaid materiaalse abiga, eelkõige tuleks siinkohal mainida raamatuannetusi. 1980. aastate lõpust hakati finantseerima teadlaste uurimisreise Saksamaa Liitvabariiki maadest, kus olid käimas reformid, pärast raudse eesriide langemist algatati mitmeid programme transformatsiooniprotsesside ja uuema ajaloo toetuseks ja uurimiseks. Praegu on toetus suunatud eelkõige ühiste uurimisperspektiivide pikaajalisele tugevdamisele. Nõnda otsustati novembris 1999 algatada toetusprogramm ?Einheit in der Vielfalt? ? Grundlagen und Voraussetzungen eines erweiterten Europas?/?Ühtsus mitmekesisuses? Laienenud Euroopa alused ja eeldused?, mille puhul nõutakse, et vähemalt üks uurimise osapooltest tegutseks Ida-Euroopa ruumis. Suurt rõhku pannakse mitut maad hõlmavale teaduslikule koostööle ? sellest saab lõpuks kasu ka saksa teadus. Tartu ja Konstanzi ülikooli koostöö ning eetikakeskus on sellise win-win-situatsiooni musternäide!
Sihtasutus tõstab esile kaks eelistatult finantseeritavate projektide omadust: interdistsiplinaarsuse ja innovaatilisuse. Milliseid väärtusi selles nähakse? Millised on interdistsiplinaarse teaduse eelised ?klassikalise? kõrval? Kas pole väga uuenduslikud projektid mitte liialt riskantsed?
Oleme veendunud, et innovatsioon tekib eelkõige distsipliinide n-ö äärealadel. Tänapäeval pole enam kahtlustki, et inter- ja transdistsiplinaarseid uurimismeeskondi vajatakse seetõttu rohkem kui kunagi varem, kui me ei taha järeltulevatele põlvkondadele jätta lahendamata probleemide taaka! Samal ajal ei tohi aga kahe silma vahele jätta, et sellistes projektides osalevate teadlaste puhul eksisteerib endiselt kõrgendatud risk edasise karjääri osas. See on koht, kus VWS tahab anda oma panuse: toetab ühelt poolt n-ö riskantseid projekte ja teiselt poolt teadlasi, kes võtavad riski interdistsiplinaarset tööd tehes, pikaajaliselt ja piisavas mahus.
Sihtasutus on mitmete algatus- ja starditoetustega (näiteks European Molecular Biology Organisation ? EMBO) kaasa aidanud molekulaar- ja rakubioloogia edendamisele Saksamaal ja Euroopas. Teine näide: materjaliteaduste alal toetas sihtasutus 1981. aa
stast noore teadlase Klaus von Klitzing tööd kvantkajaefekti/ (Quantenhalleffekt) uurimisel ? nelja aasta pärast sai see inimene Nobeli preemia füüsikas. Risk ei tasu end ära siiski mitte vaid loodus- ja inseneriteadustes. Siinkohal on heas näide Saksa ajalooliste raamatukogude käsiraamatu toetamine või saksakeelse juhukirjanduse käsiraamatu toetamise kasuks otsustamine ajal, mil polnud mingilgi määral kindlust, kas on võimalik teha selleks vajalikku uurimistööd Kesk- ja Ida-Euroopa raamatukogudes. Nende projektide edu ja seeläbi edendatud teaduslik ühtsus ? mitte viimases järjekorras ka Balti riikidega ? on kahtlemata üks rõõmustavamaid tulemusi sihtasutuse töös.
Kuidas valitakse välja toetatavad projektid? Millele pööratakse erilist tähelepanu ja kes hindab esitatud projekte? Kas annate eduka projekti retsepti?
Sihtasutus palub enne otsuse langetamist hinnangu sihtasutusega mitte seotud vastava ala spetsialistidelt ja kaasab hindajate ringi nõustamisse ka rahvusvahelisel tasemel erinevate alade esindajaid. Hindamisse puutuva osas ei saa ma kahjuks põhjalikumalt vastata: selle informatsiooni suhtes hoitakse ranget konfidentsiaalsust, et tagada ka probleemsetel juhtudel hinnangute andmise puhul aus hääletamine. Võin vaid öelda, et sihtasutusel pole kindlaid n-ö püsieksperte, vaid iga projekti puhul kutsutakse nõu andma vastava ala juhtivad asjatundjad. Nende hinnangu alusel langetab sihtasutuse kuratoorium siis enamasti kolm korda aastas toimuval koosolekul otsuse avalduste kohta ning istungitevälisel ajal kirjaliku asjaajamise käigus.
Retsepti pole kindlasti olemas, aga on teatud raamtingimused, mis võivad tulla kasuks eduka interdistsiplinaarse teadustöö tegemisel: selle juurde kuulub juhi aktsepteerimine rollipaindlikkuse juures, võime vabalt suhelda kõigi projektis osalevate uurijatega, konsensus meeskonna liikmete ideede ja andmete ühise kasutamise osas, valmidus osaleda pidevas õpetamise ja õppimise protsessis ja keskendumine probleemile, mitte üksikutele distsipliinidele või isikutele. Loetelu võiks edasi arendada kuid eduka uurimisprojekti keskmes on alati seisnud mõiste ?usaldusväärsus?: kindel finantseering, kindlad raamtingimused, aus ümberkäimine tulemustega, usaldus inimeste vastu, kellega koos töötatakse. Ainult see, keda usaldatakse, võib enda peale võtta ka eduka uurimise korral vältimatu riski.