Teadusfilosoofide diskussioonid keskenduvad traditsiooniliselt küsimusele: mis on teadus? Iga vähegi tuntud teadusfilosoof on sellele küsimusele ka kuidagi vastanud, kas otse või kaude, pikalt või lühemalt. Haridusküsimustega teadusfilosoofid üldjuhul ei tegele, vähemalt otseselt mitte. Õnneks on siiski erandeid. Mõnele teadusfilosoofile on haridusküsimused nii olulised, et ta käsitleb neid ka oma teostes. Teiselt poolt, vist isegi mõneti üllatuslikult, on teadusfilosoofilisi käsitlusi, mis võiksid hariduselu korraldajatele tõsist huvi pakkuda. Järgnevalt mõlemast suundumusest veidi lähemalt.

Briti teadusfilosoof Nicholas Maxwell on juba aastakümneid propageerinud ülikoolihariduse vajadust revolutsiooniliste muudatuste järele. Põhjus selleks on äärmiselt loomulik ja lihtne. Maailmas on tuhandeid ülikoole, kus õpetatakse rohkel arvul tudengeid ja tehakse suures ulatuses teaduslikku uurimistööd. Tänapäeva maailm peaks olema võrreldamatult haritum, kui mis tahes varasematel aegadel ja uurimistöö tulemused peaksid meie elu suure hooga edendama igas mõttes. Paraku ei ole tegelikkus kaugeltki nii roosiline. Maailmas on tõesti palju teadmisi ja nende hulk kasvab pidevalt, aga imelikul kombel ei too need tingimata kaasa paremat ja turvalisemat elukorraldust, vaid võivad teatud mõttes inimkonna ees seisvaid probleeme isegi süvendada ja teravdada. Nicholas Maxwelli väitel on teadus oma olemuselt teadmiseuurimine (knowledge-inquiry). Kuid teadmistest ei piisa. Vaja on minna üle tarkuseuuringutele (wisdom-inquiry). See on üleminek, mille Maxwelli õpetaja, kuulus Karl Popper, tegemata jättis. Popperi kriitiline ratsionalism, mis tunnistab inimese ekslikuks olendiks (fallibilism) ja nõuab püstitatud hüpoteeside ja väljatöötatud teooriate pidevat kriitilist analüüsi ning puuduste ilmnemisel nende korrigeerimist, oli siiski poolik lahendus. Nicholas Maxwelli eesmärgile orienteeritud ratsionalism nõuab rohkemat. Nimelt peame ka oma eesmärke pidevalt kriitiliselt analüüsima ja vajaduse korral korrigeerima. Siin peitubki uuenduslik moment. Maxwellile eelkõige teadusliku uurimistöö seisukohalt, aga lähenemist saab laiendada ka õppimisele. Siingi peame ju eesmärke püstitama. Lisaks, nagu kõik õpetajad-õppejõud hästi teavad, tuleb nii üksikute õppeainete kui ka õppemoodulite või terviklike õppekavade kohta sõnastada õpiväljundid. Tüüpiliselt kõlab seejuures soovitus toetuda Benjamin Bloomi väljatöötatud taksonoomiale. Kas Bloomi taksonoomia suunab meid pelgalt teadmiste juurde või piisab sellest tarkuseni jõudmiseks? Vastust polegi nii lihtne anda.

Et üldse vastata, peame lühidalt vaatlema, mida mõista tarkuse all. Herakleitoslik logos’e tunnetamise nõue meid antud juhul ei aita. Polevat ju logos ei õpetatav ega õpitav. Tänapäeval tahaksime ikkagi õpitavast ning õpetatavast tarkusest osa saada. Nicholas Maxwell selgitab oma arusaamist tarkusest oma iseloomuliku pealkirjaga teoses „Teadmiselt tarkusele“ järgmisel kombel: tarkus on kirg, aktiivne püüdlus ja võimekus avastada ning saavutada, mis on ihaldusväärne ja väärtuslik nii enesele kui teistele. Tarkus sisaldab teadmist ning arusaamist, kuid ulatub kaugemale, hõlmates kirge ja aktiivset püüdlust selle poole, mis on väärtuslik nii praegu kui ka tulevikus kõigis elulistes olukordades, võimekust arendada teadmisi, tehnoloogiat ja mõistmist, mis on vajalikud väärtuslike tulemuste saavutamiseks. Tarkus, nagu ka teadmine, ei ole omane ainult indiviidile, vaid ka institutsionaalsel ja ühiskondlikul tasandil. Seega saame Maxwelli sõnutsi mõista tarkuseuuringuid suunatuna ratsionaalse mõtlemise põhieesmärgile, milleks on arendada välja targemad elamisviisid, targemad institutsioonid, kombed ja ühiskondlikud suhted, targem maailm.

Bloomi taksonoomia järgimine vaevalt meid tarkusele, Maxwelli mõttes, piisavalt lähedale viib. Vastasel juhul peaksime nägema tunduvalt vastutustundlikumat suhtumist maailmaprobleemidesse. Kogu uurimistöö, kogu ülikoolide tegevus ja miks mitte ka üldharidust andvate asutuste tegevus peaks olema suunatud mitte ainult erialateadmiste omandamisele, vaid jätkuma distsipliiniüleste probleemide püstitamise, võimalike lahendusteede analüüsi ning lahenduste hindamisega. Probleemide püstitamisel tuleks lähtuda printsiibist – uurime seda, mida meil tõesti on vaja teada, mis meie elu paremaks ja jätkusuutlikumaks teeb.

Nii kaugele jõudsime Nicholas Maxwelli abiga. Paratamatult tekib nüüd küsimus, kas Maxwelli puhul on tegemist üksiku erandiga või saame haridusega seotud teadusfilosoofilisi käsitlusi ka üldistada. Saame ikka. Kas või juba keskse küsimuse, mis on teadus, lahendusteed pakuvad distsiplinaarsuse seisukohalt mitut võimalust. Päristeadus, mille parimaks näiteks füüsika, on oma olemuselt hüpoteetilis-deduktiivne. Mõni teadusfilosoof ütleb isegi, siinkirjutaja nende hulgas, et õige teadus on konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivne. Nimetatud lähenemise tuntuim põhjendaja on hiljuti lahkunud Rein Vihalemm, seda kogu maailmas. Seega ei uuri füüsik maailma niisugusena, nagu see on. Tal puudub võimalus nn jumala silma vaateks (God’s eye view). Füüsik konstrueerib enesele ise uurimisobjekti, tehes seda siiski oma empiirilise kogemuse alusel. Niiviisi säilib lootus, et teadusel on ikkagi seos objektiivse reaalsusega. Küsimuse, kas veel mõni teadusharu on nimetatud mõttes konstruktiivne, jätan järgnevate artiklite tarvis.

Küllap on ilmselge, et sotsiaalteadus ei tohi olla konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivne. Tahame ju saada teadmisi ikkagi meie reaalse, mitte konstrueeritud tegelikkuse kohta. Seega tuleb sotsiaalteadusele läheneda hoopis teisest küljest, mitte füüsikat eeskujuks seades, nagu tavapäraselt kiputakse tegema. Võib-olla siin peitubki põhjus, miks sotsiaalteadus ja tõsielu, kaasa arvatud poliitika, kuidagi kokku ei saa. Sotsiaalteadlased ei saagi lähenemise metodoloogilise vildakuse tõttu oma uuringutes kokku tegelikkusega. Kui nii, siis ei olegi näiteks poliitikutel võimalik sotsiaalteadlaste uurimistulemusi kasutusele võtta ega neist tulemuslikult juhinduda.

Siinkohal jõuame ringiga tagasi Nicholas Maxwelli juurde. Tema arvates peaks akadeemilise hariduse tuumaks olema mitte füüsika, vaid just sotsiaalteadus, aga mitte võimalikult füüsikasarnaseks timmitud vormis, vaid pigem sotsiaalfilosoofiana, mis võimaldab piisava paindlikkusega tegeleda eluliselt tähtsate küsimustega ega keskendu liialt üksikteadmiste omandamisele, üksiksuundumuste jälgimisele.

Lõpetuseks tagasi hariduse juurde. Mida oleks esitatud teadusfilosoofilistest mõtisklustest õppida? Mitu Eesti ülikooli on juba hakanud rõhutama interdistsiplinaarsuse olulisust ja probleemikeskset lähenemist ning vastavalt ka oma struktuuri ümber korraldanud või seda tegemas. Põhimõtteliselt ollakse ilmselt õigel teel, aga kas ikka teadvustatakse, mis eesmärgil seda tehakse ja kas ollakse valmis eesmärke vajaduse korral korrigeerima?

Kuidas on lood kooliharidusega? Inter­distsiplinaarsus akadeemilises tähenduses võib siin pigem probleeme tekitada, kuid probleemikeskne õpe on kindlasti võimalik ja seda on ka proovitud. Kindlasti on vaja juba koolipõlves õppida formuleerima tõeliselt olulisi probleeme ja lahendusteid kriitiliselt analüüsima, ühendades õppeainete raames omandatud teadmisi. Teadmistelt tuleb teatavasti edasi liikuda tarkuse poole.