Olen teaduses rohujuure tasandil töötanud juba üle poole sajandi, selles valdkonnas kaasa ja üle elanud reorganiseerimisi ja reforme ning kurvalt jälginud, et midagi väga olulist ja põhjapanevat meie teaduskorralduses on seni ikka puudu jäänud. See on ratsionaalne proportsioon meie nn alusuuringute ja rakendusteaduse vahel. Nüüd viimastel aastatel ja eriti möödunud aasta lõpus reklaamirohkelt teadusrahastuse suurendamise ühiskondliku kokkuleppe allakirjutamise järel 13 auväärse poliitiku poolt on räägitud-kirjutatud palju sellest, et teadusele juurde planeeritud raha peaks rohkem meie ühiskonda teenivate rakendusuuringute toetamisele kuluma kiirendamaks majanduse arengut ja tehnoloogilist innovatsiooni. Juba on aga kuulda-näha ka teadusringkondade umbusku selle suuna vastu. Ehk aitavad selles mõttevahetuses tasakaalu leida ka allakirjutanu pikaajalise rakendusuuringute valdkonnas töötamise järeldused.

Kohalike rakendusuuringute hääbumine

Eesti teaduskorralduse probleemide olemuse avamiseks on ehk otstarbekas meenutada meie seni kehtinud rahastamiskorra kujunemislugu.

Vene ajal oli Eesti NSV pinnal tehtava teaduse rahastamine jagunenud eri allikate vahel. Teaduste Akadeemia (TA) instituudid ja ülikoolid said põhirahastuse vabariiklikust eelarvest ja enamal või vähemal määral projektipõhist lisa ka NSV Liidu TA süsteemist. Peale selle tegutses peamiselt rakendusuuringute valdkonnas siin ka mitme vabariikliku ministeeriumi alluvuses valdavalt rakendusuuringutega tegelevaid instituute, laboreid, projekteerimisbüroosid ning selliseid üleliiduliste asutuste osakondi ja filiaale, kus ka eesti haridusega inimesed tööd said.

Pärast riigi taasiseseisvumist varisesid kõik niisugused rakendusuuringud kokku väga lühikese aja jooksul. Paljud uuringud jäid rahata, inimesed tööta.

Teaduste Akadeemia pidas siis vajalikuks „päästa vähemalt kõige helgemad pead meie teaduses“ ja akadeemikud oma uurimisgruppide ja uurimisteemadega tõepoolest päästeti. Kuna riigi eelarvest raha ei jätkunud ja ainuke perspektiiv oli hankida lisa rahvusvahelistest fondidest ning abiprogrammidest, siis tehti ka teaduse kohalik rahastamismudel rahvusvahelistele konkurentsireeglitele vastavaks – põhikriteeriumiks sai rahataotleja rahvusvaheline tuntus, publikatsioonid ja tsiteeringud rahvusvahelistes teadusajakirjades. Kohalikke huve teenivad rakendusuuringud muidugi enamjaolt sellist rahvusvahelist huvi ei pälvinud, ametkondlike uurimisasutuste aruanded olid tihti koguni salastatud. Need kuulutas Mart Laari esimene valitsus lindpriiks: rakendusuuringuid finantseerigu ettevõtted, kes rakendusuuringuid vajavad.

Väikseid gruppe ja kooperatiivikesi tekkiski neist meie teadusega seotud asutustest ohtrasti, mis aga lühikese aja jooksul kiiresti hääbusid või kujunesid välisfirmade vastava toodangu edasimüüjateks.

Nii hääbus olematusse Teaduste Akadeemia Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo, meie teadusliku aparaadiehituse lipulaev, hääbus Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituut Pirita teel, põlevkivikeemia uuringud TA Keemia Instituudis, mitmed eestlaste haiguste uuringud endises Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis, kaua kiratsesid ka Läänemere kalandusuuringud kuni Tartu ülikool meie mereihtüoloogid oma kaitsva tiiva alla võttis. Järk-järgult on hääbunud muudki Eesti ühiskonda teeninud rakendusuuringud põllumajanduse tarbeks jm.

Teadus ja ühiskond

Sellest murrangulisest ajast alates elabki Eesti teadus oma reeglite järgi oma elu, suuresti lahus ühiskonnast. Probleemile hakkasid aegsasti tähelepanu juhtima meid Euroopa Liiduga liituma aidanud rahvusvahelised organisatsioonid ja hindamis­komisjonid.

Näiteks Manchesteri ülikooli tehnikateaduste ja tehnoloogiapoliitika instituudi 2003. aastal koostatud hindamisaruanne Eesti teaduse rahastamise süsteemi kohta¹ sisaldas muu hulgas järgmist: „Tuleb märkida Eesti teadus- ja arendustegevuse rahastamise struktuuride mõningast killustatust. Kergesti eristatavad on kaks osapoolt: üks Haridus- ja Teadusministeeriumi alluvuses ja teine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses. Need kaks osa tegutsevad oluliselt erineval viisil ja põhinevad erineval arusaamal uurimistööst (teadusest) ja selle osast ühiskonnas. Ei ole mingit struktuurset alust ühendamaks neid kahte rahastamissüsteemi osa. Selle olukorra üheks tagajärjeks on, et kumbki ei suuda täita oma ülesannet – akadeemiline teadus on ammendanud oma võimalused leida raha alusuuringuteks ja kommertsteadus ei suuda rahastada innovatsiooni ilma tugeva rakendusteaduseta, mis praeguses olukorras jääb kahe rahastamisvoo vahele. Et oma efektiivsust suurendada, peab teadus- ja arendustöö rahastamise süsteem hakkama toimima kui üks tervik, teiste sõnadega, süsteemi kaks osapoolt vajavad ümberorienteerimist.“

Eesti bio- ja toidutehnoloogia alase teaduse ja kõrghariduse rahvusvahelise hindamise komisjon² rõhutas umbes samal ajal oma hindamisaruandes toiduteaduse ja -tehnoloogia suurt tähtsust Eesti toiduainetööstuse konkurentsivõime suurendamisel rahvusvahelisel turul ja soovitas järgmist: „Oma visiidi käigus kohtasime sageli seisukohtade ja sellest tulenevalt strateegilise plaani puudumist tulevikuks. Hindamiskomisjon soovitab läbi viia olukorra analüüs põhimõttel eesmärk-abinõud-ressursid. Nägime, et enamasti juhindutakse vastupidisest järjekorrast, s.t inim- ja materiaalsed ressursid on otsustavad eesmärkide seadmisel. Komisjon soovitab tungivalt sellise analüüsi tegemist nii uurimisgruppide kui vastutavate valitsusasutuste tasemel.“

Manchesteri komisjoni soovitusele koondada teaduse rahastamine ühe katuse alla vastas tollane TA president akadeemik Jüri Engelbrecht eitavalt.³ Nii on see jätkunud tänapäevani ja sealt on pärit meie senini kehtiv teaduse rahastamise mudel hoolimata hilisemategi välishindajate samasugustest tähelepanekutest.

2014. aastal tuli OECD hindamiskomisjonil⁴ kümne aasta taguseid Manchesteri komisjoni soovitusi korrata: „Majandus- ja innovatsioonipoliitika väljatöötamise eest on vastutav Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Paralleelselt arendab ja koordineerib Haridus- ja Teadusministeerium teadus- ja arendusstrateegiat. Eeldatakse, et need kaks strateegiat täiendavad teineteist. Aga halb koordinatsioon ministeeriumide vahel, dubleerimine ja koostoimimise vähene tulemuslikkus on pidev probleem. [—] Selle tulemuseks on, et teadus- ja arendustegevuse väljund ei toeta struktuurseid reforme majanduses. Teine peamine probleem on see, et teadus- ja arendustegevust käsitletakse kui asja iseeneses ja see jääb üsna lõdvalt seotuks riigi majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkidega.“

Kahjuks ainult vähesed kõrge staatusega teadusjuhtidest on ilmutanud riigimehelikkust osalemaks riigi ülesehitamise praktiliste probleemide lahendamisel.

Eesti majandus tugineb praegu suurel määral välisfirmade huvile siin kasumit teenida. Selle nimel surutakse meile peale odava tööjõu jätkuvat sissetoomist Venemaalt, Ukrainast, Moldovast ja kaugematestki vähem arenenud maadest. Meie teaduse baasil koolitatud ülikoolilõpetajatele pole aga Eesti majanduses piisavalt pakkuda nende oskustele ja kvalifikatsioonile vastavaid töökohti. Ikka ja jälle kohtame ajakirjanduses murelikke hinnanguid, et meie majanduse põhiprobleem tootva tööjõu nappuse kõrval on vähene innovatsioon. See on aga otseselt teaduse ebapraktilise korralduse ja kroonilise alarahastuse tagajärg.

Millega tegeleb Eesti teadus?

Eesti Teadusagentuuri 2016. aastal välja töötatud dokumendis „Uurimistoetuste ja baasfinantseerimise uus kontseptsioon teadus- ja arendustegevuse rahastamise süsteemis“⁵ tehakse rohkesti juttu sidemetest praktikaga ja see sisaldab ka meetmeid ja võimalusi rahastada rakendusuuringuid, teha koostööd asjast huvitatud ametiasutuste ja erafirmadega. Aga selles kontseptioonis on ka ohtlikke karisid, mis kaunilt sõnastatud eesmärgi saavutamisel ilmselt suureks takistuseks osutuvad.

Kõige suurem probleem uue kontseptsiooni rakenduslike eesmärkide saavutamisel näib olevat kriitilise arutelu puudumine temaatika üle, millega tegeleb Eesti teadus. On küll riigi sihtfinantseerimine, aga kes ja mille järgi sihid seab, jääb täpsustamata: kuivõrd valivad temaatika teadlased ise ja kuivõrd pääsevad seda mõjutama Eestis teadust tarbivad asutused ja organisatsioonid. Meie teaduse temaatika on kujunenud eelnimetatud ajaloolistel põhjustel stiihiliselt asjaosaliste teadlaste isiklike huvide ja euroraha saamise võimaluste kombinatsioonina, sageli ei seostu see küllaldaselt Eesti majanduse jm ühiskonna probleemidega. Muidugi ei ole võimalik teaduse temaatikat muuta üleöö, aga järk-järgult peaks sihtfinantseeritavas teadustöös siiski suurenema ühiskonna pakilisi vajadusi ja kohalikke rakendusvõimalusi pakkuva temaatika osa, nii et siinse teaduse varal koolitatud üliõpilastele oleks majanduses ja avalikus sektoris pakkuda ka õpitud kvalifikatsioonile vastavat tööd ja õppetöögi saaks sisaldada rohkem praktikat kodumaises ettevõtluses, nagu see on mitmel pool mujal Euroopa ülikoolides.

Sellest sõltub ka erasektori huvi investeerida ülikooliteadusse, mis praegusel ajal on pea olematu. Kui riik ei reguleeri oma rahastamisotsustega temaatikat, millega tegeleb teadus, ei telli teadlastelt majandusele, keskkonnale ja tervishoiule vajalikku uurimistööd, siis pole meie ettevõtetel-asutustel siinses teaduses ka partnereid, kelle uuringuid erainvesteeringutega toetada. Siis ostetakse uuringud välismaalt ja välismaale lähevad tööd otsima ka meie „euroteadusega“ tuule tiibadesse saanud noorteadlased.

Riikliku reguleerimise suhtes on hirmutav juba uue rahastuskontseptsiooni autorite loetelu: kaks ministeeriumiametnikku, kaks ETAg’i teadusametnikku ja 11 muud teadlaste esindajat.

Ei ühtki teadust tarbiva poole – keskkonnahoiu, tervishoiu, ettevõtete-organisatsioonide vm laiema üldsuse esindajat. Seesama praeguste autorite seltskond on ju teaduse rahastamist reorganiseerinud juba pikka aega, korduvalt ja mitut moodi. Kui sama seltskond nüüd jätkuvalt rahastamisotsuseid vastu võtma hakkab, mis tagab siis senise olukorra radikaalse muutmise? Kas suudab haridus- ja teadusministeerium finantseerimist taotlevate teadlaste pahatihti omakasupüüdlikule survele vastu seista? Teadlased on ju targad inimesed, nad oskavad oma isikliku teaduskarjääri huve suurepäraselt põhjendada, leiavad sada ettekäänet ja põhjendust, miks just see või teine uurimisteema rohkem raha vajab, kui suurt kasu see kunagi kauges tulevikus Eesti ühiskonnale ja maailmateadusele annab. Tagamaks tihedamat sidet teaduse ja ühiskonna vahel peaks ministeeriumil olema nõustajaid ka väljastpoolt teadust, kes kaaluksid ja hindaksid ühiskonna vajadusi ka alusuuringute temaatika osas ja ministeerium peaks olema valmis oma rahastusmeetmete kaudu teaduse temaatikat senisest märksa rohkem suunama. Ilma teadusväliste, n-ö teaduse tarbijate esindajate otsustusprotsessist osavõtuta jääb rakendusteadus vinduma ja teadus ei saa veel niipea üheks tervikuks Eesti ühiskonnaga.⁶

Paar praktilist näidet

Eesti on väike, meie võimalused maailmateaduses on tõesti väga napid. Me ei peaks püüdma maailmateaduse uuringuid siin põlve otsas modifitseerides korrata, et mõni eesti teadlase nimi koos väliskolleegidega ühisesse mainekasse teadusartiklisse kaasautoriks saada! Palju odavam ja praktilisem on maailmas juba tehtut lugeda, sellest aru saada ja Eestis praktikasse juurutada, kaasates sellesse ka meie ülikoolide õppetöö. Võrreldes suurte riikide ja monopoolsete firmade bürokraatiaga annab just meie ühiskonna väiksus teaduse rakenduse valdkonnas meile eelise.

Siinkohal pole ehk ruumi analüüsida meie teadlaste kasutamata jäetud võimalusi rakendusuuringute vallas, aga lubatagu siiski paar näidet. Eesti sai Vene võimult päranduseks võimeka ja kõrgelt kvalifitseeritud kaadriga metallurgiaettevõtte Sillamäel. See toob oma tooraine välismaalt ja müüb oma unikaalse toodangu välismaale. Pärast mitut omanikuvahetust ja saneerimist on selle ettevõtte tegevdirektoriks nüüd jälle eestlane, kes on palganud ettevõtte arendusjuhiks TTÜ haridusega metallurgiainseneri. Nad oleksid vägagi huvitatud võimalusest toota midagi Eesti jaoks või ekspordiks Eesti kohalikust toorainest. Kas aga on ETAg või keegi ministeeriumist kunagi küsinud Sillamäe tehaselt, millist abi nad võiksid saada Eesti riigi rahastatavalt teaduselt? (Tallinnas peab veel pensionipõlve kauaaegne KBFI rakendusteadlane Ello Maremäe, kes omal ajal kaitses Moskvas salastatud kandidaaditöö Sillamäe mudakivist uraani eraldamise tehnoloogia alal!) Euroopa Liidu konkurentsireeglid muidugi ei luba erapoolikut riigi toetust vabas ärikonkurentsis, aga teaduse rakendusuuringute näol on tagauks selleks tegelikult lahti jäetud.

Või teine näide – meie geenivaramuprojekt. Me otsime saja tuhande terve inimese genoomist muteeruvate piirkondade markereid uurimaks inimliigi Aafrikast väljarändamise teid viimase miljoni aasta vältel. Mõned aastad tagasi kirjutasid meie ajalehed uhkusega, et Eesti geeniteadlased osalesid mainekas rahvusvahelises publikatsioonis juudi rahva päritolu kohta. Edukad oleme olnud ka indiaanlaste päritolu uurimisel. Suurepärane teadus muidugi! Aga tõhusat tervisenõu eesti rahvale lubab meie geenivaramu oma 18. tegevusaastal veel ikka alles millalgi kauges tulevikus. Miks ostab haigekassa selle kõrval meie geenihaigete DNA-analüüsid ikka veel välismaalt?

Meil kogutakse küll geenidoonorite verd, aga asjakohane ankeet ei küsi midagi veredoonori tervise kohta. Vastupidi, geenivaramuprojekti algatajate hingel on ka Eesti lähiajaloo suurim teaduskuritöö rahva tervise vastu, kui nad vaatasid pealt ega karjunud protestiks, et viie aastakümne jooksul ENSV haiglate ja polikliinikute arhiividesse kogunenud mitme põlvkonna eestlaste terviseandmestik hävitati mingil abstraktsel isikuandmete kaitse ettekäändel.

Teaduse taasintegreerimine

Teine oluline probleem Eesti teadusraha jagamisel on kriteeriumid, mille alusel hinnatakse meie teadlasi ja nende sobivust üht või teist tööd tegema. Määravad on praegu publikatsioonid rahvusvahelistes retsenseeritavates ajakirjades ja ebaõiglaselt alahinnatud rakenduslikud uuringud, lepingulised tööd ja organisatsiooniline tegevus Eesti ühiskonna heaks. Publikatsioonide temaatika määrab enamasti rahvusvaheliste rahastajate huvi, mis ei pruugi kokku langeda ühiskonna huvidega. Kui tahes vajaliku ja Eestile olulise rakendusliku uuringuga on lootusetu pääseda mainekasse rahvusvahelisse teadusajakirja ja see ei motiveeri meie teadlasi Eesti ühiskonna arengusse panustama. Vastupidi, osalemine rakenduslikus lepingulises uurimistöös nõrgendab osaleja konkurentsivõimet riiklikule finantseerimisele ja nii ei tohiks see olla. Teadlaste hindamise kriteeriumid peaksid märksa rohkem lähtuma teadlase ühiskonnaelus osalemisest, teadustöö ühildamisest Eesti ühiskonna huvide ja vajadustega.

Kolmas kari teadusrahastuse uue kontseptsiooni jõustumise teel on meie teadlaste vähene huvi ja võimalus oma uurimistemaatikat muuta. Uude teemasse sisenemine võtab paratamatult aega ja tekitab lünga publitseerimisse. Värskete teemakohaste publikatsioonide puudumine aga ei võimalda uue teemaga rahastamisele konkureerida. See muudab meie teaduse äärmiselt konservatiivseks ja paindumatuks reageerima nii teaduses kui ka ühiskonnas toimuvatele muutustele. Peale noorte teadlaste starditoetuste tuleb tingimata toetada ka vanemate teadlaste teemavahetusi, eriti kui see on seotud rakenduslike otsingutega ühiskonnale vajalikes valdkondades.

Eesti teaduse ühiskonda taasintegreerimiseks on hädavajalik hakata ühiskonna huvidest ja vajadustest lähtudes planeerima temaatikat, millega tegeleb riigi rahastatav teadus. Planeerimisse tuleb peale teadlaste kaasata ka meie teadustulemuste potentsiaalsed tarbijad. See peab tagama teaduse varal koolitatavatele kõrgharidusega spetsialistidele ka rakenduse ja töökohad Eestis eri elualadel. Selleks on vaja radikaalselt muuta kriteeriume, mille järgi me finantseerimiskonkurentsis hindame teadlaste tööd, ja stimuleerida teadlaste huvi panustada rohkem ühiskonna arengusse. Riigi tasemel ei tohi teadus olla asi iseeneses (nagu kinnitatakse ka OECD raportis). Teadus on riiklik infrastruktuur, mitte vähem tähtis kui raudtee- või maanteeliiklus, haridus- ja tervishoiukorraldus. Rakenduslike teadusuuringute asjatundlik planeerimine ja finantseerimine on majanduse arengu nurgakivi, turumajanduse mängimine teaduses on aga kallis lõbu, mida riik võib ehk endale lubada väga piiratud ulatuses.

 

 

1 Autori tõlge. Maria Nedeva, Luke Georghiou, Assessment of the Estonian Research Development Technology and Innovation Funding System. Final Report. PREST, The Victoria University of Manchester, 2003.

2 Autori tõlge. Research Evaluation in Biotechnology and Food Technology, SA Archimedes 2002.

https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2012/05/ev2000_biotechnology.pdf

3 Jüri Engelbrecht, Teadmiste vajadusest. – Riigikogu Toimetised nr 9, 2004.

4 Autori tõlge. Anu Toots, Axel Reetz, Detlef Jahn (coordinator), SGI Indicators. 2014 Estonia Report.

5 Uurimistoetuste ja baasfinantseerimise uus kontseptsioon teadus- ja arendustegevuse rahastamise süsteemis. ETAg, 13. X 2016.

6 Vt viide 1, Manchesteri aruanne.