Lähenevad valimised on jälle päevakorda tõstnud teadusele 1% eraldamise sisemajanduse kogutoodangust ehk SKTst. Mõte on ahvatlev, nagu halvad mõtted ikka.
Kõik SKTga haakuv on parandamatult paha: sõidukilomeetrid, betoonikuupmeetrid, relvatarned, halduskulud, lahutusadvokaatide honorar, pikali puud, süsinikutalletusmasinad. SKT sisaldab seda, mis on halb ja ajalik ning vaatab mööda heast, kestlikust ja isekorralduvast: rahulolevad koduperenaised ja -mehed, päritud eluasemed ja elatusallikad, heanaaberlikud suhted, tavaõigus, õnnelikud abielud, püsti puud, elus mullad.
Protsendipõhine teadusrahastus eeldab, et SKTga on mõistlik mõõta progressi ja heaolu, et majanduskasv on hea ja lõputu majanduskasv lõplike ressurssidega planeedil on võimalik. Või vähemalt, et teadus ja majandus saavad kasvada kuskil paralleelreaalsuses, mittemateriaalselt, et neil pole mingit pistmist kliimakaose, elurikkuse kriisi, sõdade ega muude globaalprobleemidega. Muidugi on see jama. Seda on tõestatud loogiliselt ja empiiriliselt tüütuseni.1 Tüdimus ei tee aga tõde vähem tõeseks, vähem aktuaalseks.
Teaduslik ilmapilt pole kunagi olnud ilmalik: inimene on selle järgi alati olnud äravalitud liik, kes ei allu loodusseadustele. Teaduse omamütoloogias on „teaduslike teadmiste“ kasv eksponentsiaalne ja piiritu, see toimub teaduse sisemise seaduspära jõul, sõltumatult „teadusvälistest teguritest“. Selliselt lähtekohalt ei saagi teaduse olemust, selle eksistentsi aluseid adekvaatselt mõista.
Teadus on samasugune odavatel fossiilkütustel põhinev ekstravagantne toredus nagu auto, tippsport või lõunamaareisid. Teadus on tore kambajõmm, kui tuba soe ja kõht täis, aga teadus ei loo tõelist jõukust, vaid ainult aitab loodusvarasid ammutada ja sirgeks lüüa. Kui kütus otsas või kliimakaose välk sisse lööb, on tal toss väljas. Labor jahtub, internet hangub ning teadlane ja insener taanduvad suvilakrundile kartulit kasvatama, küünetehnik ja galerist käevangus.
Praali palju praalid, teadmistepõhine majandus jääb ikka vanaks heaks fossiilkütuste põletamise masinavärgiks. Suur osa alustootmisest ja saastest on seal lihtsalt skandaalselt odavaks kavaldatud, maha vaikitud, eksternaliseeritud, seitsme maa ja mere taha peidetud. Aga see on ikka seesama Titanic: klassipõhiselt korraldatud ekstraktivistlik aurik, mille küttekokteili on vahepeal lisatud nafta ja gaas. Esimese klassi reisijad tembivad jooki tilgakese mullivee, uraani, päikese ja tuulega, meeli köidavad vestlused kaunitest kunstidest ja teadmusmajandusest.
Nõue tankida teadust protsendiga SKTst on tööstusühiskonna klassikaline ametiühinguvaidlus, metafüüsikaga erakordselt hästi looritatud huvikaitse. Akadeemilise ringkonna ressursivõitlus, klassivõitlus, kui soovite.
Loomulikult ei piirdu võitlus teadmistepõhise majanduse eest ainult valimiste ja akadeemilise ringkonnaga. See on ainult üks element termotööstuskompleksi ennast taastootvas masinavärgis. Kõrgtehnoloogilised lahendused tähendavad alati kasvavat energia- ja materjalikulu2, kuigi üldjuhul on kõigile probleemidele olemas lihttehnoloogilised või lihtsalt lihtsad lahendused. Näiteks rohkem püsti puid ja rohkem käsitsitööd, vähem majandust ja vähem saastet, vähem toetusi fossiilkütustele3 ja vähem teadlasi. Miks mitte? Põhjus on suuresti rahaline. Lihtsad lahendused maksavad lihtsalt liiga vähe.
Spetsialistide huvikaitse loogika on ühemõtteline: mida keerulisema kaadervärgi me teeme, seda rohkem meile makstakse, aga mida rohkem makstakse, seda keerulisema kaadervärgi me teeme. Nii pakuvadki teadlased energiaprobleemi lahenduseks alati rohkem energiat, tehnoloogiliste probleemide lahenduseks veel rohkem tehnoloogiat, haldusprobleemide lahendamiseks suuremat ja tsentraalsemat kontrolliaparaati. Asjad, mis juba on hästi või mis päriselt probleemi lahendavad, ei anna spetsialistile tööd, ei kasvata SKTd. Seevastu SKT kasvus kajastuvad asjad nõuavad rohkem teadlasi, insenere, ametnikke: saad, mida mõõdad, ja oled, mida mõõdad.
Isegi kui energiat (veel) jätkub, panustab teadus SKT kasvu üha loiumalt, läheb üha rohkem maksma ja toodab üha enam „sooja auru“. Hõlpsad avastused ja leiutised said tehtud juba XIX aastasaja viimaseks veerandiks.4 Tsivilisatsioonide uurija Joseph Tainter on näidanud, et süsteemide üha keerukamaks arenedes tuleb ette lagi, kustmaalt investeeringud veel keerulisematesse lahendustesse ei tasu end enam ära, tee kas tina või kulda.5 Sama kehtib teaduse puhul: igal aastal ilmub küll 3% rohkem teadusartikleid, aga iva tuleb sealt juba tikutulega taga otsida. Teaduse kasutegur, innovatsioonide-avastuste saagikus, on languses juba poolteist sajandit,6 aga viimastel kümnenditel on teaduse lämbumine iseenda institutsionaalse raskuse ja ressursipuuduse all otse silmanähtav. See, mis on meid siia toonud, olgu ta siis hea või halb, ei vii meid enam edasi.
Peaaegu kõik asjad, mis on maailmas valesti, kasvatavad SKTd. See käib ka teadus- ja arendustöö kohta, mis parandamatult, paradigmaatiliselt kasvupõhine. Maailm ei vaja rohkem teadus- ja arendustegevust. Pigem mälu- ja alalhoiutööd või … lihtsalt tegemata jätmist. See on kestlik, tervislik, süsinikuneutraalne ja kuluefektiivne. Ei midagi isiklikku, aga … selleks pole vaja kuigi palju teadlasi.
1 Põhjaliku ülevaate keskkonnasõbraliku majanduskasvu võimatust tõdevast uusimast teaduskirjandusest annab näiteks Mariliis Kõuts https://www.err.ee/1608829465/mariliis-kouts-majanduskasvust-aga-optimismita
2 Hiilgav näide on digipööre, mis mõneti arusaadavalt viis ühiskonna energiapimeduse täiesti enneolematule tasemele: asjaolu, et näputäis mikrokiipe sisaldab sama palju energiat kui terve auto, kompab inimese kujutlusvõime kaugemaid servi. Uusimate kõrgtehnoloogiliste toodete elukaare kohta teaduskirjandus puudub, sest selle uurimine on uskumatult komplitseeritud ja ajamahukas. Kuna tulemused aeguvad kiiresti, on selleks ka võimatu rahastust leida.
3 Abi fossiilkütuste sektorile moodustas 2020. aastal 6,8% maailma SKTst ning on tõusuteel. https://www.imf.org/en/Topics/climate-change/energy-subsidies
4 Elektrituulik leiutati aastal 1891, vesinikuauto 1807, kütuseelement 1839, päikesepatarei 1887, elektriauto 1838, Ameerika avastamisest rääkimata.
5 Joseph Tainter, The Collapse of Complex Societies. Cambridge University Press, 1988.
6 2005. aastal analüüsis Ameerika füüsik Jonathan Huebner 7200 uuendust keskajast tänapäevani. Selgus, et tehniliste läbimurrete hulk miljardi inimese kohta tipnes 1873. aastal ja hakkas sealtpeale hoogsalt vähenema. Mida suurem majanduskasv, seda kiirem langus, mida ei ole pidurdanud ei rahvastiku haridustaseme tõus, teaduse areng ega arvuti leiutamine. Huebneri projektsiooni järgi langeb innovatsiooni tase aastaks 2024 nn pimeda keskaja tasemeni. Vt Jonathan Huebner, A possible declining trend for worldwide innovation. – Technological Forecasting & Social Change 2005, nr 72, lk 980–986.)