Endast vanemate või ka oma eakaaslastest kolleegidega Paul Ariste teadusest üleüldse vist ei kõnelnud. Teaduslik töö oli tema jaoks võrdlemisi konkreetne tegevus: raamatud, äratrükid, ainestiku talletamine, inimesed, praktilised otsused, uurimistöö viljakus ja avalikkuse tähelepanu. Noorematele õpetas ta neid asju aga meeleldi, koguni innukalt ning ma lisaksin, ka nõudlikult. Pahandav Ariste ei olnud midagi erakordset. Seevastu tunnustav Paul Ariste ei läinud küll liiale, ent ei jätnud häid sõnu ka kiivalt nelja silma alla. Head sõnad pidid saama avalikeks.

Mis on teadus nagu asi iseeneses, sellest rääkis kaasaelamisega värsiteadlane dotsent Jaak Põldmäe. Kui me Põldmäede elutoas olime töised jutud lõpetanud – harilikult kestsid need umbes pool tundi –, järgnes esikus ligikaudu tunnine hüvastijätt mitte ilmast ja päevakajast, vaid just teadusest, nõnda nagu see argipäevaselt sünnib. Me ei kontrollinud teineteise lugemust ega otsinud fantastilisi teemasid. Need tulid meile, mõnikord kriitiliselt, teinekord jällegi imetlust väärivalt, ise kätte ja olid muidugi märksa põhjalikumad kui lause või paar korralistes loengutes. Plagiaate me ei osatanud, küll aga kompilatsioone (vanavene kirjanduses väga iseloomulik poeetiline võte) ja täpsete viideteta referaate. Et meil püstijalu oleks olnud põhjust käsitleda mõnda juhtumit, kus teadlane oleks tabatud tõe suhtes valelt – ei mäleta. Meie rääkisime kas eksimustest või sihilikust obstruktsioonist, kus mingi quasi-aksioom, nagu näiteks loominguline meetod oli määravam kui kunstilise teksti ülesehitus või autoripärasuse läbimurre impersonaalsest kaanonist (ajaloolises poeetikas too evolutsioon, mida Juri Lotman ja mitte ainult tema nimetas arenguteeks). Et plagiaat võib olla „kõigest“ komistus jutumärkide paigutuses või lihtsalt lapsus, sedasi me mõelda ei osanud. Meie pidasime silmas teadust, mis veab üles, mitte ei lükka alla.

Paraku ei ole mul siin käepärast korralikku uurimust seeüle, milleks kirjutas William Shakespeare oma komöödia „Palju kära ei millestki“ (1598–1599). Uno Lahe värsitsi olevat see Elisabeth I-le meeldinud. Võib-olla. Intriigid ja kõma praeguse Tallinna tehnikaülikooli ümber tühjast tünnist igatahes ei tule, sest asjad on viltu, kui rektorile kirjutavad tema eelkäijad avalikult ja rektor vastab teisele talle trükitud lahtisele kirjale niisamuti lahtiselt. Tühjast tünnist ei voola välja midagi. Tallinna tehnikaülikool kui tünn ajab aga üle sedavõrd, et see voolab eesti teadusele tervikuna, kuna teaduse ning teadushariduse eelarvete koostamine ning raha tegelik kulutamine vaadatakse nüüd üle lausaliselt ja mitte enam siseauditite kaupa. Viide sellele, et teadusraha jagamine on segane Euroopa Liidus ning ka väljaspool seda, ei ole korrektne, sest tulemuste tellimine teaduselt on riigiti väga erinev. Ameerika Ühendriikides, mis ühtepidi on Euroopa Liidu partner, kuid teistpidi ka konkurent, on teaduse rahaline korraldamine reguleeritud nelja moodi. Üheks mooduseks on Tennessee Valley Authority (TVA) ehk Tennessee oru erisuslik võim, millele kui seadusele kirjutas president Franklin D. Roosevelt alla juba 1933. aastal. See reguleerib mitme osariigi energeetilist varustatust kui riigi prioriteeti, kaasa arvatud vastav inseneriteadus koos ehituspraktikaga. Ränioru kohta Loode-Ameerikas San Fransisco lahe ääres analoogilist akti ei ole, vaid seal toimib Stanfordi ülikooli ümber koondatud tahke keha füüsika ja tehnilise füüsika tööstuspargilik „kärg“, milles suhted on juriidilised asjaosaliste koostöölepingute alusel traditsioonide, mitte aga üleriigilise regionaalprogrammi põhjal. Kolmanda mooduse kujundasid senaatorid Birch Bayh ja Robert Dole aastal 1980, mil president Jimmy Carter kirjutas alla seadusele, millega fikseeriti rahalised ning omanduslikud suhted eri päritolu kapitali vahel intellektuaalse omandi vallas. Seadus ei välista eelarvete paisutamist, ent paneb paika osaliste positsiooni teaduse sünnis. Ja lõpuks neljaski moodus ehk ühekordsed hinnangukomisjonid mingi probleemse ettevõtmise suhtes. Selliste komisjonide hinnangud ei ole küll preskriptiivsed, kuid nad saavad juhtida avalikuse tähelepanu vaieldavustele mis tahes projekti teostuses. Eestis on sedalaadi asjad mitte segased, vaid täiesti laokil ja sinna nad jäävadki kuni puudub seadusandlik selgus küsimuses, milles seisneb teadusasutuse autonoomia olukorras, kus avalik-õiguslikkus on selektiivne, sest üleriigilised ja rahvusvahelised teadusprojektid nendesamade teadusasutuste pinnal võivad olla hoopiski äriõiguslikud. Kui vinkavonkaline see piir võib olla, näeb igaüks, kellel on asja nüüdsetesse apteekidesse.

Kas ülikooli rektor on valitav seest või väljast, on minu meelest probleem konservatiivsuse ja liberaalsuse piirilt, ent on loomuvastane, kui professorit võib valida kust tahes, aga rektorit tohib valida üksnes seestpoolt, oma kasvandike ja n-ö põliste kohalike hulgast. Rektor valitakse kui primus inter pares, mitte pro tempore. Võimalik, et akadeemik Jaak Aaviksood käsitas osa Tallinna tehnikaülikooli inimestest rektorina just teise, mitte aga esimese põhimõtte järgi (sama juhtus Tartu ülikoolis akadeemik Peeter Tulvistega). Isiklikult ma arvan, et on kõige parem, kui rektor on läbinud akadeemilise redeli kõik pulgad ja tal on kogemusi (mitte ainult kraadikaitsmise mõttes!) mitmest ülikoolist, ehkki üksikult võetuna ei ole see tingimus kaugeltki mitte veatu. Isiklikud konfliktid Tallinna tehnikaülikooli sees ja mujal jätan ma siinkohal kõrvale, sest esiteks ma ei tea neist küllaldaselt ja teiseks on mul täiesti võimatu sekkuda prokuratuuri töökorraldusse eriti nii sensitiivsetes asjalugudes, kus õiguslike otsuste üheks komponendiks on akadeemiline eetika teaduse mis tahes üksikasjas. Eesti Vabariigi prokuratuur ei saa otsustada finantspoliitika üle Euroopa Liidu teaduse sees ega ka mitte Euroopa Liidu liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.

Nii palju võib meediast siiski välja lugeda, et ühenduses Tallinna tehnikaülikooli grandirahaga ei ole kasutatud sõna „altkäemaks“. Kohtus kinnitatud tõendamise korral oleks see kriminaalasja vaieldamatu tunnus, mille suhtes on raskema karistuse vormiks vangistus (kergem oleks oportuniteet). Kirjasõnas esitatud kujul on konflikti sisuks aga hoopiski see, kuivõrd on grandi x alt makstud välja summasid, mis on kaebuse esitaja meelest suuremad kui raha saaja tegelik tööpanus grandi täitmisel, ja kui see nii on, siis miks ta pole teenimatut tulu tagastanud või pole seda temalt nõutud. Küsimuse esimene pool on eetiline, teine ametialane lohakus. Kuid kas granditaotluse sobiva vormistuse või taotluse läbisurumise (mis ei ole soovitaja aprioorne kohustus) – kui seda oletada – tasumine grandi arvelt on altkäemaks? Siin võivad arvamised minna lahku. Kas grandi teaduslikus põhiküsimuses õige lahendustee pakkumine ilma kaasautorsust nõudmata või koguni sellest loobumine on niisugune tegu, mis eeldab vastutasuks rahalist kompensatsiooni grandi arvelt? Prokuratuur ei saa seda otsustada ilma sõltumatu kollegiaalse ekspertiisita, ent on ju võimalik jääda ka eriarvamusele (Richard P. Feynmani juhtum, prof Vallo Volke juhtum). Ma ei kirjuta siin grandiosaku mõõtmise ühikutest või teadusliku aparatuuri tootmisest väljaspool Euroopa Liitu, vaid sellest, et ekspertiisi sõltumatus on kallis juba iseenesest, kuna see peab olema kiirem kui see aeg, mille vältel alles kogemus näitab, kas tegemist oli tõepoolest eksimusega või jõuti negatiivse hinnanguni pelgalt kogemuse puudumise tõttu.

Ohutunne ütleb, et eesti teadust on vabas riigis hakanud saatma hirm. Seda saab kompenseerida mitmel moel, aga mitte nii, nagu kaoks hirmu ületamisel valguse nähtamatu pool ehk pimedus sootuks ära. Kui valguseks on näiteks tehnoloogiline efekt, siis tema tagaküljeks on uurimistöö enda tegemine ja tulemuste rakendamine välismaal. Kui valguseks on mõni megaprojekt, näiteks Rail Baltic, siis selle hämaraks pooleks võib olla kogu insenertehnilise lahenduse aktsepteeritav pakkumine muu maailma, aga mitte Eesti inseneriteaduse poolt. Teaduses on hirm saatanast. Tallinna tehnikaülikoolis võib see avalduda kujul, kus järgmine rektor pärast Jaak Aaviksood on juba ette käsist seotud, sest põhiküsimused on keeratud umbsõlme. Ülikooli autonoomia ei tohiks sõltuda eeskätt sellest, kui enesekindlalt tunneb ennast rektor, vaid peaks sõltuma peamiselt sellest, kuidas on ülikooli autonoomsus garanteeritud välisuksest väljundini teaduse ilmaruumi ja sealsest kõrgusest alla Ehitaja 5 keldrikorruseni. Ainult et Tallinna tehnikaülikool ei tohi olla nagu rahvamajanduse saavutuste näituse eksponaat. Mõnevõrra Jaak Aaviksoo tahtis seda, ent sai vastu vahtimist ja on olnud sunnitud tooma teaduse üle otsustama prokuratuuri, s.t täiesti teadusvälise jõu.

Uks on avatud võõrastele.