1.

Mul on mitmeid sugulasi ja tuttavaid, kes käivad üsna tihti arstide juures oma tervist kontrollimas ja peavad seda igati normaalseks tegevuseks. Kui ma neid siis pärast arsti juures käimist uuesti kohtan, ja kui neil kõik kardiogrammid, vereanalüüsid ning uriiniproovid jälle kord tehtud on, siis esitavad nad mulle oma tervislikust olukorrast üksikasjaliku ja rõõmsa aruande, justkui selguks sedakaudu, kui kaugel isand Surm neist parasjagu seisab. Kas sealsamas vasaku õla taga või kümmekond meetrit eemal pojengipõõsaste vahel, või kilomeeter-poolteist eemal (kui kõik näitajad korras on), mõne maja, põllu ja metsatuka taga kesk kollast viljapõldu, kus ta siis vahel harva enda olemasolu meeldetuletamiseks huikab ja vilistab.

Olen ka ise vahel plaaninud arstide juurde minna, sest mingeid kummalisi valusid rindkeres ja hulkuva neeru taolisi sümptomeid tunnen siin-seal juba kümmekond aastat, kuid enamasti on asi ikka jäänud kas siis viitsimatuse või ebausu taha. Ja nii ma siis ei teagi, kui kaugel isand Surm minust parasjagu asub. Kas otse vasaku õla taga, veidi eemal mustsõstrapõõsaste vahel või kaugemal, oru ja metsa taga. Aeg-ajalt sisendab see muidugi hirmu ning suurendab tundmatuse ja eksi-elaja tunnet, kuid paradoksaalsel kombel kätkeb säärane teadmatuse võlu endas tunduvalt suuremaid vabaduse võimalusi kui igatepidi oma tervisest informeeritud ja teavitatud inimese tunne. See teadmatuse võlu ja need kummalised valud, mis elamisega kaasnevad – need on osa minus elavast Loova Vaimu organismist.

Loovaks Vaimuks nimetan ma teatavat psühholoogilist fenomeni, teatavat sisemist mootorit, mis on igale kunstnikule, kirjanikule või heliloojale (s.t igale loominguliselt mõtlevale inimesele) sama oluline instrument nagu kirurgile skalpell või lennukipiloodile lennuk.

Sama nagu pideva tervisekontrolliga on lugu kõiksugu teadmistega, tohutute, järjest kasvavate teadmiste ja infohulgaga, mis on iga hetk inimese teenistuses ning mis nõrgema kaitsevõimega inimeste algupärast loovust sageli kipuvad oma müraga lämmatama. Teadmised pole iseenesest halvad, vastupidi, need kasvatavad ja arendavad inimese vaimu, kuid seda siiski teatava piirini. Meie praegusel infomüra ajastul on see piir ammu ületatud.

Loov Vaim on loomuldasa midagi väga naturaalset, õrna, ürgset ja spontaanset. Loovas Vaimus peavad teadmised olema tasakaalus teadmatusega, õige tee eksiminekuga, hirm julgusega. Need vastandnähtused on kõik omavahel pöördvõrdelises seoses ning juuripidi üksteisest läbi põimunud. Tänapäevane euroopalikult eeskujuliku inimese mentaliteet aga rõhub praegusel tehnilise hiilguse ajastul enamasti ainult teadmistele, ainult õigetes ja otstarbekohastes suundades enesearendusele ning ainult julgusele.

Meie kaasajal on tehtud kõik selleks, et pühkida maamuna pealt minema need väikesed „vana-aja deemonid”: hirm, teadmatus, üksindus. Mõistusega inimene võitleb hirmu vastu. See on loomulik. Igasugune info ükskõik kui keeruka asja kohta asub vaid ühe klõpsu kaugusel teadmishimulisest inimesest. Ta saab rahuldada oma uudishimu ükskõik mis vallas viie minutiga. Ent säärane teadmiste üleküllus sarnaneb kaudselt III-IV sajandi Vana-Rooma impeeriumi orgastilise ülekülluse ja liiasusega. Me elame info-orgiate ajastul.

Minu arust hakkab varem või hiljem säärasel puhul toimima teadmiste inflatsioon. Teatud koguse infohulga juures ei ole inimene enam võimeline uutest teadmistest naudingut tundma. Nagu autoga matkates mööda kauneid maastikke: inimene ei ole enam nende suure hulga möödalibisevate maastikega tegelikult kontaktis – ta vaatab aknast kiirelt mööduvaid looduspilte, aga ei taju tegelikult neid maastikke, ei ole enam nendega üks. Samamoodi saab inimene kogu aeg midagi uut teada, aga ta ei tunne selle teadasaamise üle enam rõõmu.

Tehnilise progressi valguses tundub inimese eksistentsiaalne üksindus justkui midagi juba põlastus- või naeruväärset, midagi klounilikku – seda peetakse anakronismiks. Invaliidsuseks. Selline tendents on mõnevõrra kummaline, sest Loova Vaimu juurte juurde kuuluvad ju risoomidena tegelikult kõik need nn anakronistlikud deemonid: surmahirm, üksindus, äng, teadmatus, teatav annus liiderlikkust ja rumalust. See on ühtaegu samavõrd seaduspärane kui paradoksaalne, nagu kogu loodus meie ümber ja meie sees. Ja loodus valitseb inimest, mitte inimene loodust. Juba oma organismi ülesehituse ning geneetilise koodi kaudu on inimene seotud ebatavalise ja ähvardava loodusega. Ja sellega tuleb arvestada vähemasti senikaua, kuni pole loodud geneetilisi mutantinimesi.

 

2.

Milline on siis Loova Vaimu mehhanism? Mis on selle käivitaja? Enamasti on selleks ikka see vana hea eksistentsiaalne hirm. Hirm oma imeliku hinge-elu ees, hirm iseendaga üksijäämise ees, hirm oma rumaluse ees, hirm suutmatuse ees luua kaasinimestega harmoonilisi suhteid. Just needsamad hirmud on Loova Vaimu mootorit millegi uue suunas käivitav süütelukk. Teadmatusest tõusev hirm paneb vere ning mõtted käima.

Iga inimese jaoks, kes tahab eneses elavana hoida algupäraselt loovat ja elujõulist vaimu, on reaalsus, kus puudub igasugune hirm, reaalne silmitsiseismine sellega, kes ma parasjagu siin ja praegu olen, kust puudub tundmatuse võlu ja pingutus, raske ja ohtlik teekond enese ja oma loomuse mõistmise poole – võlts reaalsus.

Sellist elu elav inimene on nagu mugavas tõllas istuv reisija, kes jälgib roidunult tolmuse akna taga mööduvat elu. Hämar tõld on seest umbne, veidi läppunud õhuga ja tolmune, kuid seinad on kaetud piltide ning huvitavate artiklitega ja neid siis inimene muudkui loeb.  Kuid akent avada see reisija ka enam ei oska, ei julgegi enam osata. Sest ta kardab tajuda tegelikku elu, mis on loomuldasa liiga värske, liiga heidutav ja julm – ta kardab saada värske õhu mürgitust kohtumisest tundmatuga iseeneses.

Kas need teadmised, see infohulk ja enese üha täiuslikuma tehnikaga varustamine (digikaamerad, videoprojektorid, kõikvõimalikud tasku-entsüklopeediad, optilise sihikuga jahipüssid, mis teevad igast kobakäpast „kõva jahimehe”, kodukino jne) ei sarnane veidi mitte selle tohutu hulga nn vitamiinitablettidega, mida aina enam süüakse päris toidu pähe sisse, et ravida säärase dopinguga oma kasvavat jõuetust silmitsi seista iseendaga. Lakkamatult ja üha täiuslikuma virtuaalse reaalsuse abil elimineeritakse neid „kohutavaid” üksinduse hetki, mil inimene tunneb, justnagu oleks ta kesk elu äkki ära eksinud, et ta ei tea, kus ta parasjagu on, mis temast saab või kuhu ta kord välja jõuab. Kas säärane enese tehnikaga varustamine ei sarnane mitte vaktsineerimisega kõikvõimalike „allergiate” vastu?  Antud juhul on selleks „allergiaks” siis inimese eksistentsiaalne üksindus ja hirm oma surelikkuse ees. Neist elementaarsetest ja elulistest meeleoludest on tehtud tänapäeval lausa deemonid ning kuulutatud neile välja nõiajaht.

Paljudele noortele inimestele, algupäraselt ja omapäraselt mõtlevale Loovatele Vaimudele, võib saatuslikuks saada just morfiinina mõjuv infokülluse ahvatlus. Pidev teave ükskõik mille kohta, mis uksest ja akendest sisse voolab, võib inimese vaimu ära lõigata tema hingest, infomüra täidab inimese keskosa, sellest saab tema fantoomlik Mina Ise – ning inimene lõhestub, ei saa enam iseendaga kokku. Kaob harmooniline suhe iseenda ja oma üksinduse, oma hirmude ja teadmatusetundega, mis on tegelikult vajalik osa loovust käivitavast algseisundist. Ühel hetkel võib see kõik lõppeda iivelduse ja steriilse tühjuse tundega, infomüra all lämbumisega.

Kohtumine iseenda Loova Vaimuga, omaenese algupäraselt kummaliste mõtetega – see tundub justkui arengus tagasiminek või seismajäämine, samal ajal kui kõik teised „teadmistejanused” tohutu galopiga sust mööda kihutavad. See on nagu Orpheuse allilma laskumine, kui too oma saatusliku armsama Eurydike järele läheb. Ohtlik, kuid ometi äärmiselt v
ajalik teekond Loova Vaimu jaoks. Sest Eurydike, see loomuldasa puhas, originaalne ja tõeliselt algupärane idee (algupärane aga kätkeb endas samal ajal ka midagi ürgset), asub just seal all, allilma labürintides ehk teisisõnu hinge hämarates ja ohtlikes soppides. Sinna alla aga pääseb Loov Vaim ainult läbi üksinduse ja hirmuseisundi värava.  Allilma ehk siis omaenese hingepõhja laskumisega kaasneb alati hirm. Ja üha rohkem inimesi sulgeb selle ebameeldiva tunde ees silmad, pöördudes teiste varem välja mõeldud teadmiste poole, mida pakutakse meie kaasajal aina mugavamalt, konspektiivsemalt ja kergemini seeditavalt.

Tegelikult on just hirmutunne hea märk. Kui inimene tunneb hirmu, siis on veel lootust. Kui hirmule vastu minna, ja selle tormilist meeleolu tekitava tundega kaasa minna (nagu südaöises metsas jooksmine, mis joovastavast eluhirmust kantud), siis võib see välja viia positiivse koostööni selle esmapilgul negatiivsena tunduva meeloluga. Kui Loov Vaim kätkeb endas elutervet, loomingulist hirmu, seda südaöist ja ohtlikku metsa, siis see mets ka samal ajal hoiab ja kaitseb seda inimest psüühilise laiavalgumise ja isetuks muutumise eest.

Liikuda just teadmatuse ning segaduse, teadvuse hämarseisu, vaikuse ja hirmu maastike kaudu teadmiste maastike poole, selles on Loova Vaimu paradoksaalne valu ja võlu. See on nagu suurde ja tundmatusse metsa eksinud lapse tunne – kuid just see ehe ja algupärane tunne võib saada midagi täiesti uut loovaks rajaks seal metsas.

Loov Vaim on tihtipeale väga õrna konstruktsiooniga, seda on väga kerge haavata ja mõjutada. Ja sellisena võib sellise vaimu kandja tunduda kuidagi poolik, vigane, ta pole eluks ja olemiseks justkui valmis – ebasobiv isik. Kuid just siin võib peituda tegelikult Loova Vaimu tugevuse võti. Kui inimene nüüd julgeb teadlikult olla elu jaoks liiga nõrk, ei häbene olla mingite imelike hirmude meelevallas, võib ta oma kummaliselt nõrgas ja hirmunud iseolemises olla loojana väga võimas ja algupärane. Just sellistes äraspidistes meeleoludes viibimise julguses peituvad sageli originaalsed ja mõtlemist edasi viivad pool-, veerand-, kümnend- ja sajandiktoonid.

Seda loomingulist helinat, mis Loovas Vaimus säärasena võngub, elab ja õitseb väga õrnalt, võib võrrelda mõne haruldase loodusliku oruga kusagil Peruu Andides, kus teatavate klimaatiliste kokkusattumuste tulemusena kasvab kümneid haruldasi taimi, mida mujal maailmas kusagil ei leidu. Me oleme ajakirjandusest lugenud sääraste haruldaste orgude kohta, ja ka seda oleme lugenud, kui brutaalselt tehniliselt hästi varustatud metsalangetajad ja kautšuki- või maavarakütid sääraseid orge aina hävitavad. Inimestega on enam-vähem samamoodi. Säärase iseolemise õrna ja kummalise helina lõhuvad sageli ära asjalikud ja elurõõmsad inimesed, kes propageerivad kõikjal julget ja päevavalget, tehnilist ja infoküllast maailmataju.

 

3.

Loova Vaimu teekond mõne algupäraselt uue idee või mõtte juurde on muidugi alati olnud raske. See võib tunduda isegi hullumeelse teekonnana. Mõni tume, teadvustamata, kummaline meeleolu… sageli täituvad kunstniku meeled säärasele teekonnale asudes kohutavate eelaimustega, on tunne, justnagu oldaks mitmekümne meetri sügavusel vee all – tohutu raskus rõhub ajusid, tohutu süngus valdab hinge. Hirmunult kujutab säärasele teekonnale asunud inimene siis enesele ette kes teab mis ränkasid tõbesid – koljuluu paisumist, ajuentsefaliiti või progresseeruvat paralüüsi –, kujutlused lõpust ja hääbumistest võtavad kohutavad mõõtmed, äratades nõnda üles sügavas uinakus deemonid, nood kõige ürgsemad ja vanemad, kõige ohtlikumad, ent ka kõige suurema jõuga, nood, kes on uinunud Loova Vaimu hinges justkui sügaval maa all kuni selle hetkeni… neil hetkedel ununevad kõik senised teadmised, jääb vaid kummaline heidutav olevik, mis ümbritseb loojat nagu tume novembrikuine ja tundmatu kõrge mets. Sel tundmatusest kantud meeleolul on džinni vägi: hirmu poolt pudelist välja lastuna hoiab see kohutav ja uudne meeleolu loojat enese peos ega lase lahti, ta on väetimast väeti selle meeleolu käes…

Sel hetkel… Jah, sel hetkel võtab tänapäeva inimene juba ette teekonna perearsti või psühhiaatri või neuroloogi juurde, et kuulataks ära tema soniv, hirmunud jutt, määrataks mingid organismi tasakaalustavad tabletid, et kõik suubuks, vaibuks normaalsusse, et tundmatu kesköise jõe metsik kohin tema sees lakkaks, et jääks vaikne järveidüll, tasakaalukas reaalsusepilt…

Loovale Vaimule oleksid need rohud ja need perearstid ja neuroloogid sel hetkel timuka eest, sest kaoks see põhimine, see miski, mis loomeprotsessi juures on kõige olulisem. Just nonde hirmude kaudu üle säratatud ürgvaimud, nimetagem siis neid deemoneiks või müütilisteks olendeiks või kelleks tahes, on needsamad, kes ühel hetkel, kui inimene on küllalt osav ja kiire, rakendatakse Loova Vaimu vankri ette ning tuhatnelja kihutamine algab siis juba selles suunas, kuhu inimene tahab neid juhtida. See viimane ei ole muide mitte minu kujund, see on Ingmar Bergmani kujund, ja psühholoogilise fenomenina ning inspiratsiooni võrdpildina on see väga täpne metafoor. Olen veendunud, et sel moel või vähemasti poolenisti sel moel on sündinud Goethe „Faust” ja Shakespeare „Hamlet”, Kerouaci „Teel” ja Ginsbergi „Ulg”, või kas või meie enda Tõnu Õnnepalu „Piiririik” – kõigis neis teostes on tunda inspiratsiooni lakkamatut ja vastupandamatut võlu.

 

4.

Sophoklese „Kuningas Oidipus”, kreeka mütoloogilised lood Orpheuse laskumisest allilma, Ikarose tungist Päikese poole ja Minotaurose labürindist, Homerose „Odüsseia”, Püha Graalilegend, Shakespeare’i „Hamlet”, Goethe „Faust”, Dante „Jumalik komöödia”, Bernt Notke „Surmatants”, Bulgakovi „Meister ja Margarita” – hirmu ja õuduse element on olemas kõigis neis müütides, piltides ja inimeste vaimu kinnistunud lugudes, kus saab kangelane kavaluse ja tarkuse abil neist hirmudest jagu või halvemal juhul jääb nende kütke. Kõik need mütoloogilised lood on ju tegelikult psühholoogilised fenomenid: röntgenipildid eri ajastute Loovate Vaimude hingerännaku­test. Need on olnud retked alateadvusse, all­ilma, ning kõige julgemad rännakud läbi oma psühhokosmose on sünnitanud ka kõige suuremad müüdid, need on kinnistunud inim­vaimu igaveseks.

Väga mitmed arhailised müüdid sisaldavad endas sümboolselt Loova Vaimu teekonda uue kunstiteose suunas. Võtame kas või loo Minotaurose labürindist. Loov Vaim – kes ta sel puhul on? Ta on ühtaegu Theseus, kes on teel labürindi sisemusse Minotaurost tapma, kui ka neitsilikku noorust himustav deemon, kes oma vastast pimedais käikudes varitseb – kohtumine, lahing nende vahel ongi kunstiline akt, Loova Vaimu võitlus iseenese tumedate tungidega. Ja vähe veel sellest, ühel hetkel võib Theseus kunstilise akti käigus muutuda Minotauroseks, nad põimuvad üksteisest läbi ning võivad koguni vahetada kohad. Olevikuliselt psüühilises protsessis võib see müüt läbi mängida tohutul hulgal variatsioone. Kõik on võimalik.

Säärased müüdid on justkui illustreeritud raamatud meie endi hämarast hingeelust, need ei saa oma väärtuselt ning struktuuripeenuselt iialgi alla jääda ükskõik kui suurele tehnilisele saavutusele, ei mehitatud raketile, mis lendab tõenäoliselt juba lähitulevikus Marsile, ega ka mitte geneetiliselt muundatud ja täiustatud inimesele, kes tõenäoliselt samuti juba lähitulevikus meie maa hõivab. Inimese sisekosmos, alateadvus, on müsteerium – alkeemiline labor kõige puhtamal kujul.

Loov akt, see iidvana ja puhas alkeemiline kunst, toimub alati olevikus, on alati kaasaegne, moodustades aina uusi ning imelisi kombinatsioone meie deemonite ja inglite – meie hirmude ja lootuste vahel. Ning kangelane, kes sellele teele asub, on enamasti lihtne, kaval ja mitte eriti tugev (ka mitte väga julge) inimene. Ta
läheb ikka ja jälle teele seitsme maa ja mere taha, tema ees on tundmatud metsad, ning loomulikult tunneb ta hirmu ja üksindust – see seisund jääb psühholoogilise fenomenina korduma ikka ja alati.

Olla omaenese loomuse metsikust tihnikust ümbritsetud ning üheaegselt selle meelevallas, kaitsetu ja täis ärevust, liikuda kesk omaenese aina muutuvaid ning ikka ja jälle üllatavaid hingemaastikke – need maastikud on ohtlikud ja peibutavad, olevikuliselt läbi uurimata ürgsood ja savannid –, selles on pideva väljakutse võlu. Loov Vaim tunneb kihku neid segaseid hingemaastikke läbi uurida, kaardistada ja paika panna, ja iga kord teeb ta seda uuesti – sest alati on olevik ning meeleolude võrgustik ja mets pisut teistsugune kui eelmine kord. Metsikud rajad meie sisemetsades rohtuvad ruttu ja tundmatud loomad, kes seal ringi hulguvad, loovad aina uusi, eksitavaid radu. Nii viibib Loov Vaim pideva väljakutse seisundis.

Neis müütilistes hingemaastikes on kindlasti üks tegelasi ka isand Surm. Ja tihti võib minna nii, et oma retkedel seisab Loov Vaim silmitsi selle tabuliku olendiga, nagu Rüütel kohtub oma teekonnal Surmaga Bergmani filmis „Seitsmes pitsat”, hakkab temaga malet mängima ja vestlema.

Hirm on vaenlane senikaua, kuni ollakse teel kohtumise juurde omaenese algupärase minaga. Kui algab juba jutuajamine, olgu see siis su enese Üksindus või Meeleheide, Surm või mõni muu deemon, siis ollakse eksistentsiaalses mõttes oma olemise põhjas. All-Ilmas. Sina küsid Surmalt midagi, ja tema vastab. Või vastupidi. Te saate üksteisega lähemalt tuttavaks. Lähete üle sina peale. Ja siis ei ole enam hirmu. Siis on loov mõttevahetus, mille käigus sünnib midagi uut.