Märgin kaks peamist probleemi, mis tulid esile ETAGi hindamisnõukogu institutsionaalsete uurimistoetuste määramisel.

Esiteks, ETAGi hindamisnõukogu töökord ei taga huvide konflikti olukordade välistamist. Antud juhul sai toetuse projekt, mille põhitäitja on seotud lähedase perekondliku sideme kaudu hindamisnõukogu liikmega. Kuigi nõukogu töökorras on öeldud, et huvide konflikti vältimiseks peab antud liige end antud konkreetse taotluse hääletusest tagandama, ei välista see regulatsioon hindamisnõukogu liikmele kasulikku otsust. Eriti veel siis, kui liige on samal ajal ka esimees. Kuna ETAG jaotab konkreetse summa teadusraha pingerea alusel, mitte ei otsustata iga projekti puhul eraldi, kas see saab või ei saa, mõjutab iga üksiku projekti hindamistulemus pingerea kujunemist. Euroopa eeskirja järgi taandab hindamisnõukogu liige end kogu otsustusprotsessist. Meil aga saab ta osaleda teiste taotluste hääletusel ja nii mõjutab siiski lõpptulemust. See on korruptsioon. Või mitte?

Teiseks, kuigi projektidele tehtud retsensioonid ei ole avalikud, võib neid retsensioone kõrvutades (teadlaskond on ju avatud seltskond ja vahetab omavahel infot) järeldada, et hindajatel puudusid ühtsed hindamiskriteeriumid. Lihtsustatult näide: kui projekti on kaasatud välismaa teadlane, heidab retsensent ette koherentsuse puudumist, kui välismaa teadlast ei ole kaasatud – rahvusvahelise dimensiooni puudumist. Sellise olukorra tekkimine oli võimalik, sest taotluste esitamise ajaks ei olnud hindamiskriteeriume formuleeritud. See on jällegi selgelt korruptiivne – hindamiskriteeriumid töötatakse välja alles pärast taotluste laekumist. Selge, et lähedase sideme korral hindamisnõukogu liikmega ei ole sellisel juhul välistatud võimalik info lekkimine.

Selmet hakata nüüd näpuga näitama ja süüdlasi otsima, kes on sellise olukorra tekkimise eest vastutav (ja neid isikuid leiaks), on peamine küsimus, mis tekib, siiski tulevikku vaatav – kuidas sellises olukorras edasi? Teadlaskonna kõige suurem hirm on see, et läbipaistmatu ja ebaausa konkurentsi süsteem kinnistub.

Minu arvates tuleks algatada teaduseetika laiapõhjaline arutelu. Tänavu loodi/luuakse pretsedent ja kui rahastamine hakkabki sellisel viisil toimuma, liigub Eesti teadus selgelt sohu. Liigume korrumpeerunud ühiskonna poole.

Kuna suurem osa puudutatud isikutest on Sirbi lugejad, võiks Sirp kutsuda kokku vestlusringi eri valdkondade teadlastest (k.a hindamisnõukogu esimees) ning seda kajastada. Sirbi arutelu ei kujune tõenäoliselt ka vastastikuseks poriloopimiseks ja süüdistusteks, nagu see võiks juhtuda nt Eesti Ekspressi või mõne muu väljaande veergudel. Arutelu on kindlasti vaja.