Maailma mõistmine ja selleni jupikaupa jõudmine on aastatepikkune, sageli vaevaline, üdini süsteemne ja ratsionaalne protsess. Keskmine tegelane on kinolinal aga enamasti emotsioonide kütkeis ning mida iganes ta ka ei tee, peab see olema kogu oma pikkuses ja vaevalisuses edasi antav mõne minutiga. Muidu hakkavat vaatajal igav. Niisiis on selge, et vähegi „päris teadlase“ ja „päris teadusega“ sarnanevaid karaktereid ja protsesse on kinolinal väga keeruline näidata. Nende asjade dimensioonid ei klapi lihtsalt kuidagi kokku. Ja ega see ole ainult teadusega nii. Nii sisaldavad filmid kirjanikest interjööri kaunistusena küll nostalgilist kirjutusmasinat ja sellele omased helid jõuavad vaatajani taustamuusika elemendina, kuid peategelane jõuab filmi vältel maadelda enamasti vaid armuprobleemide ja muude eluraskustega. Kirjutamist ennast ei näidata.
Siiski tolgendavad filmides alatasa mingid segased, sageli psüühiliselt häiritud prillidega ekstravagandid, keda nimetatakse teadlasteks. Millegi teadusesarnasega nad filmis tavaliselt küll ei tegele ning pigem jätab nende jutt ja käitumine mulje, et teaduse tegemisest pole neil erilist aimu. Enamasti domineerib neis mingi kombinatsioon rumalusest, naiivsusest, pahatahtlikkusest ja maailmavallutusihast. Oma elus sadade teadlastega kokku puutununa ei leia ma filmiteadlastes peaaegu kunagi mingitki sarnasust ei enda ega oma kolleegidega. Karakteritega samastumine on aga teatavasti üks peamisi filmikunstist või kirjandusest elamuse saamise allikaid. Millest siis see häda teadlast ja teadust aasta-aastalt ja pealtnäha lausa süsteemselt niimoodi vääralt kujutada?
Populaarkultuuris figureerivaid teadlase stereotüüpe analüüsides on enamasti jõutud selleni, et filmiteadlaste vildakus tuleneb suure tõenäosusega asjaolust, et filmitegijad pole oma elus teadlastega kokku puutunud ja neil pole aimu ka teaduslikust meetodist ehk sellest teadusfilosoofilisest alusraamistikust, millest teadlased oma uurimistegevuses lähtuvad. Kuigi suuremates filmiproduktsioonides, eriti ulmefilmide puhul, osaleb filmi tegemise juures enamasti ka selleks palgatud teaduslik konsultant, või isegi mitu, on nende ülesanne eelkõige lihvida teadusargood stsenaariumi dialoogis ja suunata eriefekte selles suunas, et tulemus poleks teadusliku maailmapildiga päris lootusetult vastuolus. Tegelaskujude loomisel teaduslikud konsultandid ei osale – see on puhtalt dramaturgia, kostüümiosakonna ja grimmitoa pädevuses. Muuhulgas ei tohi nad näiteks Hollywoodis stsenaristidele ja teistele filmiloojatele teaduslikke kontseptsioone selguse huvides joonistena visandada, kuna see läheb vastuollu filmi- ja meelelahutustööstuse illustraatorite ametühingu1 reeglitega. Kui vaatajad niikuinii matsu ei jaga, pole ka mõtet sellele teaduseasjale väga ressursse kulutada. On ju filmi tegemine pikaajaline ja vaevanõudev, süsteemne ja üdini ratsionaalne protsess …
Filmides on aga ratsionaalsus üks põhilisi ekstsentrilisuse vorme. Rangelt võttes mitte küll teadlane, aga oma igapäevatöös siiski teaduslikke meetodeid usinasti rakendav detektiiv Sherlock Holmes on tõenäoliselt kõige tuntum üdini ratsionaalne raamatu- või filmikangelane. Teda ei huvita päevapoliitika, kaunid kunstid, filosoofia, aiandus ja muu säärane, sest need ei anna tema praktilistele teadmistele midagi juurde (ta kardab ka, et kasutud teadmised lükkavad ta mälust kasulikud välja). Selle eest on ta suurepärane keemik, tugev inimeste anatoomias, teab peast kriminaalkoodeksit ja ammutab endasse ohjeldamatul hulgal tabloidset informatsiooni skandaalidest ja kuritöödest. Sest see on kõik tihedalt ja rakendatavalt seotud tema tööga.
Tekstis saab sedasorti eluviisi kirjeldada äärmiselt kaasahaaravalt, ent filminduse jaoks on ratsionaalsus üks igavene rist ja viletsus. Ei saa tuua ekraanile karakterit, eriti veel peaosas, kes hoolikalt oma käitumist kaalutledes jääb eemale asjatutest ja tüütutest sekeldustest, nagu näiteks tapmine ja tagaajamine. Ratsionaalne inimene ju väldib seesugust tegevust. Filmitegijate õnneks kirjeldas Arthur Conan Doyle Holmesi inimesena, kes mõtleb küll ratsionaalselt, aga kelle käitumises annavad tooni arvukad kinnismõtted, sõltuvused ja ebaratsionaalsed teod. Filmi pole võimalik leida paremat tegelast kui kokaiiniuimas kusagil põrandaalustes kaklusklubides depressioonist ülesaamiseks pööbliga jõudu katsuv särav mõistus. See ongi teinud temast sedavõrd populaarse tegelaskuju nii filmides kui ka sarjades.
Tema polaarsus iseloomustab suurepäraselt filmitegijate (ja ka vaatajate) kahetist suhtumist teadlastesse. Ühest küljest on kõik see, mida ja kuidas nad teevad, kohutavalt põnev, aga samas ka pööraselt igav. Paraku on teadlased filmides sageli hädatarvilikud, eriti ulmefilmides, sest võõraid planeete pelga militaarse anastamise ideega laiemale publikule enam maha ei müü. Samuti klapib teadlaseks olemise „taak“ hästi kõiksugu (super)kangelaste filmidesse, et erakordselt võimeka headuse võitlus kurjusega oleks veenev. Seepärast tuleb need sarvraamistatud prillide ja kikkhabemega eluvõõrast pöörasust täis laborikitlikandjad ikka mängu võtta.
Internetis leidub tosinate kaupa kõiksugu edetabeleid filmide ja sarjade parimatest teadlase tegelaskujudest. Peaaegu eranditult saab neis üles loetud karaktereid iseloomustada kui hulle või vähemalt ekstsentrikuid. Sageli polegi tegemist teadlastega – sedasorti edetabelites tihti figureeriv Walter White on keskkooli keemiaõpetaja (sari „Halvale teele“2), Emmett „Doc“ Brown leiutaja (filmitriloogia „Tagasi tulevikku“3), Dana Scully FBI agent (sari „Salatoimikud“4) jne. Formaalselt teadlastena esinevad karakterid ei näita üles teab mis ametialast pädevust – kui mõelda kasvõi Indiana Jonesile, kes on ülemeelikult destruktiivne isegi tavainimesega võrreldes, rääkimata arheoloogia kontekstis … Eks see annab märku tõsiasjast, et teadus ning teaduse tegemise meetodid ja printsiibid on vaatajatele üldiselt ikkagi võõrad.
Tegelaste tutvustamiseks ei ole filmides üldjuhul eriti palju aega, ent tutvustamata jätta neid ka ei saa, seepärast näebki enamikus linateostes ohjeldamatul hulgal stereotüüpe. Loomulikult on see nii ka teadlaste puhul. Küllap tekib igaühel silme ette mõni teadlasest kurjam, kes külvab võimu ja / või rikkuse nimel küüniliselt kaost ja surma; või siis sedasorti pahalase käsilasest eluvõõras nohik, kes ei saa ise arugi, millistel eesmärkidel tema saavutusi rakendatakse. Hajameelsus ja täielik äpardumine ning abitus „päriselus“ kirjeldavad filmiteadlast ka siis, kui ta polegi parasjagu inimkonna mõne ürgvaenlase pime tööriist, vaid lihtne kõrvaltegelane, kelle abil saab aeg-ajalt törtsu nalja teha. Hajameelse professori vormiline vastandstereotüüp on ülimalt ratsionalistlik teadlane – tihtipeale mingi sotsiaalse ideaalnormi kehtestamise kinnismõtte küüsis ühiskonnateadlane –, kes tahab maailma vägisi paremaks teha, unustades selle käigus inimlikkuse ja moraali. Ja loomulikult kangelaslik, jõulise lõuajoone, tugeva päevituse ning puuduvate ülemiste särginööpidega teadlasest maailmapäästja.
Kui vaadata, milliste märksõnadega haakub märksõna „teadlane“ (scientist) filmiandmebaasis IMDb, siis esikümme on esinemise järjekorras järgmine: mõrv, laboratoorium, plahvatus, surm, veri, doktor, vägivald, helikopter, teadus, eksperiment. Kui kahe viimasega puutub enamik teadlasi mingil moel kokku loodetavasti iga päev, aeg-ajalt satuvad nad laborisse ning on doktorid või püüdlevad selleks, siis ülejäänud seosed on haruldased ja mõned neist suisa teoreetilist laadi.
Kuid eks filmides (eriti säärastes, kus tegelased on teadlased) kipuvadki juhtuma erakordsed lood ja see toob kaasa nood erakordsed assotsiatsioonid. Filmide tegemisse kaasatud teaduskonsultandid peavad soovitama usutavana näivaid lahendusi olukordadele, mille puhul on juba lähtealused teaduslikult vildakad. Umbes, et Maa tuum on lõpetanud pöörlemise ja seega on ilmtingimata tarvis saata sinna mehitatud ekspeditsioon, mis paneks Maa sisemuses tuumapomme lõhates selle uuesti pöörlema. Sest noh, muidu tuleb ju apokalüpsis. Sellise loo jutustab film „Tuum“5. Kui jätta kõrvale asjaolu, et füüsikaseaduste kohaselt midagi sellist juhtuda ei saa, siis miks ometigi on tarvis saata teadlased 5500 oC sisetuuma tuumapomme lõhkama – seda missiooni saaks ju palju efektiivsemalt ja odavamalt läbi viia mehitamata. Aga kui jääb ära vajadus saata Maa päästmiseks selle sisemusse inimesi, siis kaob ära ka vajadus seda filmi üldse teha … Analoogselt püüab missioon filmis „Päikesepaiste“6 taaskäivitada Päikest, et elu Maal ikka püsima jääks. Selleks on vaja korraldada mehitatud lend otse Päikesesse. Selliseid tarbetuid kosmoselende on filmigalaktikad otsast otsani täis.
Kui tekkinud olukordi mängitakse välja era- ja ainukordsetena, siis on selge, et kannatama ei kipu mitte üksnes olukorra lahendamiseks valitud metoodika, vaid ka see, kuidas jõuti tulemusteni, mille põhjal järeldati, et olukord on nii hull. Sisutootmise mahunõuetele jesuiitlikult lähenedes oleks küll efektne, kui apokalüpsist ennustavate teadustulemuste kinnitamiseks viidaks ekraanil läbi tulemuste vormistamine käsikirjaks ja seejärel korralik anonüümne eksperdiuurimus ühes põhjaliku toimetamisega – saaks kohe mitme hooaja jagu materjali. Nojah, see on loomulikult jabur, ent mitte sugugi rohkem jabur kui see, kuidas teadustulemuste tõlgendamist ja vormistamist filmides esitatakse. Teadlase arvutisse jõuavad kusagilt mõõteseadmest mingid numbrid, ilma et neid sekunditki töödeldaks või kontrollitaks ilmuvad pärast põgusat klahviklõbinat ekraanile juba erakordse meisterlikkusega disainitud graafikud ja muu taoline, mis tipnevad tavaliselt ülima realistlikkusega Maa plahvatamist ennustavate mudelitega. Süüdistan nende vohamises „CSI: Kriminalistide“7 arvukaid sarju, mis sajandivahetusest alates on seda tulemuste silmapilkse ja efektse visualiseerimise vinti hirmsasti üle keeranud. Arvutiprogramm ise teeb niisiis sekunditega ära ka kogu selle ränga järeldamistöö, millega tavateadlased enamasti kõige enam hädas on. Tõenäosusi filmides tehtavas teaduses üldjuhul pole, ja peaaegu kunagi pole ka falsifitseeritavust – Maa lendab lihtsalt õhku ja punkt …
Kuna päristeaduses on jäänud järele üsna vähe aparaate, millega miskit mõõtes on kohe selge, mis juhtuma hakkab (näiteks õhutemperatuuri mõõta on väga lihtne, ent selle põhjal kliimat ennustada äärmiselt keeruline), on üks viis, kuidas filmis teaduses algandmetest hopsti järeldusteni jõudmise protsessi usutavamaks teha, luua uusi ja erakordseid seadmeid. Need mõõdavad tunnuseid, mille põhjal saab kohe kõik selgeks. Tehnoloogia ja tehnoloogiline areng paeluvad inimesi nii filmis kui ka ilmsi – näiteks insenerteadlane Q ja tema peategelasele eraldatav varustus on paljude vaatajate jaoks James Bondi filmide üks kõige nauditavamaid faase.
Uudne ja erakordne tehnoloogia ning seda vahendavad programmid ja seadmed ongi üks põhiline viis, kuidas muuta teadusavastusi filmides usutavaks. Ent kui eelmainitud tulemuste saamine ja nende ülevisualiseerimine astub filmides näidatavas teaduses penikoormasaabastega päristeadusest justkui ettepoole, siis päris sageli tuleb tehnoloogiat hoopis ajas tagasi viia, näidata kobakama ja vähem funktsionaalsena, kui see on, sest muidu ei saa vaataja lihtsalt aru, et talle näidatakse parasjagu mingit tehnilist lahendust. Kõrvas olevad kuularid on tulevikus sageli suuremad kui olevikus („Minority Report – kolmas otsus“8); „Vaikse ookeani võitluses“9 suunatakse suuri Jaegeri tüüpi robotrelvi pool sajandit vana lennuki juhtimispaneeliga; ajamasinal peavad ikka kobakad terminalikuvarid küljes olema („Sünkroonsus“10); Ameerika Ühendriikides ei tundu suurlinnadest väljaspool kunagi telefonilevi olevat, wifist rääkimata, jne.
Mõnikord lähevad need „tehnoloogilised läbimurded“ lausa paeluvalt jaburaks – oma tööle teaduslik-ratsionaalselt lähenev palgamõrvar vendade-õdede Wachowskite kirjutatud filmis „Profid“11 tassib tööülesannetele kaasa väiksema lauaarvuti mõõtu musta kasti. Sellel on pilu 3,5-tollise disketi jaoks ning kaks tulukest – punane ja roheline. Kui suvaline diskett sinna sisse pista, hakkab emb-kumb neist põlema: punane tuluke tähendab, et diskett on tühi, ja roheline, et sellel on mingi info. Aga mis info, millisel kujul jne? Selle kobaka musta kasti asemel võinuks palgamõrvar lihtsalt tühja kohvrit kaasas kanda ja kõik teelejäävad disketid sinna sisse korjata. See oleks aga liialt igavalt ratsionaalne olnud …
Säärane IT-lahendus pole sugugi absurdsem kui näiteks „Prometheuses“12 maavälise eluvormi DNAs sisalduva pärilikkuseinformatsiooni vaatlemine mikroskoobi all. Sest, noh, eks arvuti kõvakettaltki info lugemiseks on kõige tõhusam riistapuu ikka luup. Nimetatud film on veel üks kujukas näide sellest, et kui filmi pealisülesanne näeb ette täiesti vildakat arusaama maailmast, teeb mis tahes teaduslike seletuste lisamine sisu veenvusele üldjuhul karuteene. Kui filmi eesmärk on viie tuhandendat korda jutlustada seda sama vulgaarkristlikku kreatsionismimüüti – mida nad seal Hollywoodis ikka hämmastavalt palavalt ja järjekindlalt armastavad –, et inimene on loodud ülejäänud loodusest eraldi, erilise ja kõrgemana, siis ei maksa DNAd küll mängu tuua. Nimelt viitavad kõik selle analüüsimisest saadud teadmised üheselt vastupidisele: inimene põlvneb, nagu kogu ülejäänudki loodus, ühestainsast pärilikkuse liinist ning mingitest vaimsetest või põlvnemisest tingitud hierarhiatest ei saa mingi nipiga rääkida. Kui väita, et suur osa inimese genoomist pärineb tulnukatelt, siis pärineb tulnukatelt ka osa saialille, rohukonna, nälkja ja ämmatossu genoomist …
Kuid ega filmides etendatav teadus ole alati päris teadusest niisama kaugel kui pseudoteadus. On ikka erandeid ka. Ulmefilmides tüüpiliste kaugete missioonide põhjustatud isolatsioon võimaldab filmi sujuvalt pikkida seletavaid monolooge, nagu näiteks „Marslases“13. Kuigi selle filmi puhul jäi arusaamatuks, mis hea pärast oli vaja vedada punasele planeedile kaasa botaanik, kellel seal absoluutselt midagi erialast teha polnud! Loomulikult leiab ohtralt erandeid puhul, kus film portreteerib mõnd päriselt elanud teadlast või aset leidnud sündmust. Siis on vähemalt teaduslikud lähtealused üldjuhul paigas. Kuigi juhtub üsna harva, et teadlase portreteerimisel suudetakse edasi anda ka teaduslikku mõtlemist: kuidas jõuti avastuse või teooriani, mille pärast filmi tõenäoliselt üldse tegema hakati. Üks suurepärane näide just teadusliku mõtlemise tuumakast portreteerimisest on sotsiaalteadlase Stanley Milgrami elust vändatud film „Eksperimenteerija“,14 mille tegemisel osales muide ka noor eesti filmitegija Piibe Kolka.
Tõsi, neid harvu erandeid, eriti väljamõeldud karakteritega filmides, kiputakse ülestimuleeritud eelhoiakutest tingituna kohe vääralt tõlgendama. Kui filmis tegutsev teadlase moodi tegelane on enamasti ikka pöörane ja ekstsentriline hull, siis mõjub tavapärane, enam-vähem realistlikult kujutatud teadlane selle ootuse taustal masendunud luuserina, kes on oma elust juba lahti öelnud ja ootab kõigesse leigelt suhtudes surma. Paljukiidetud „Saabumise“15 retseptsioonis domineerisid peategelase kirjeldamisel just sedasorti arusaamad: „Banksil pole just palju ühist hakkajate maailmapäästjatega, kes ulmefilmides tavaliselt peaosades säravad. Louise on lingvistikaõppejõud nimetus ülikoolis, kus suures ringauditooriumis vaatab talle vastu vaid mõni entusiastlik silmapaar. Pärast tööd sõidab ta koju ja vaatab diivanil istudes telekat nagu kõik teisedki.“16 Selge see, et hommikul, mil riiki maanduvad tulnukate laevad, tuleb tudengeid vähem loengusse. Ma lasin isegi terve päeva üle, kui hommikul enne loengusse minekut instituudi arvutist meili vaadates juhuslikult 9/11 otsekajastusele sattusin. Läksin joonelt hoopis sõbra juurde, kellel oli telekas. Kui juhtub säärase mastaabiga sündmus, siis vaatavad uudiseid ka need, kes muidu seda ei tee, ent seda ei saa kuidagi tõlgendada sellena, et tegelane „vaatab diivanil istudes telekat nagu kõik teisedki“. Ühtviisi tuima näoga laua taga jobutades higistab mõni pohmakat välja, teine aga konstrueerib maailma seletamise süvamudeleid. Väliselt ei pruugi seal mingit erinevust tuvastada. Ja seepärast ongi teadlasi ja teaduse tegemist filmides väga keeruline elutruult näidata …
1 Illustrators and Matte Artists of the Motion Picture and Amusement Industries Union.
2 „Breaking Bad“, 2008–2013.
3 „Back to the Future“, 1985–1990.
4 „The X-Files“, 1993 – ….
5 „The Core“, Jon Amiel, 2003.
6 „Sunshine“, Danny Boyle, 2007.
7 „CSI: Crime Scene Investigation“, 2000–2015 ja selle lugematud spin-off-sarjad.
8 „Minority Report“, Steven Spielberg, 2002.
9 „Pacific Rim“, Guillermo del Toro, 2013.
10 „Synchronicity“, Jacob Gentry, 2015.
11 „Assassins“, Richard Donner, 1995.
12 „Prometheus“, Ridley Scott, 2012.
13 „The Martian“, Ridley Scott, 2015.
14 „Experimenter“, Michael Almereyda, 2015.
15 „Arrival“, Denis Villeneuve, 2016.
16 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/lummavalt-tuutu-tulnukateadus/