EKKMi neljanda hooaja lõpunäitust on lihtne pidada helikunsti sündmuseks, kuid see oleks olnud viga. Jah, kõik teosed seondusid heliga ühel või teisel moel, kuid näitus oli läbinisti visuaalsel alusel komponeeritud. Vaatajaid püüdsid lõksu fetišlikud kujundid, mis oli ühenduses mingi muusikakogemusega: lava, baar, tsirkus, videodisko, arvutimäng, raadio ja kassett. Heli oli seejuures kas asendatud või kaotatud, kuid vaataja asendas või kõrvutas omakorda oma varasema kogemuse toel nähtu talle tuntud audiotaustaga, mis on teoses viidatud objektiga seotud.
„TDK” väärib tähelepanu kui EKKMi sotsiaalselt aktiivse ruumi modelleerimise katse. Esimese korruse black-box’i oli loodud baar, mille totaalselt läbi töötatud atmosfäär ei lasknud kuidagi arvata, et seda baari ega baarmeni pole seal kunagi varem olnud. Sisekujunduses tundis kunstihuviline ära nii Marco Laimre kui rühmituse JI M teosed. Õhtuti mängisid muusikat DJd, pakkudes sotsiaalse muusika kuulamise sotsiaalselt aktsepteeritud formaati. Sama hõlmavalt vormiti ruum ümber maja taga hoovis, mis oli seda näitust silmas pidades puhastatud ja suuremaks tehtud ning funktsionaalselt vastas õueala sees olevale baarile, kus diskoripoodiumi asemel on objektiks, mille poole näoga seista, hoopis ehtne lava. Lava on Neeme Külma skulptuur: töö, mis sõidab puhta vormi erootika peal, mille omakorda lükkab käima rock’n’roll’i kollektiivne kogemus. Tegemist on äärmiselt hääleka minimalismiga ja seejuures kunstistrateegiaga, kus kunst kordab juba olemasolevat objekti, n-ö positiivset mudelit. Nii jääb teos aktiivseks kontekstiväliselt ilma esinejateta, ainult vormina kui ka sihipärases kasutuses nagu pühapäeva õhtul, kui esinesid Psychoterror, Miip, Uus Energia ja Queennaive.
Raul Keller näitas vaatajale kahte „Atraktsiooni”. Esimene oli 16mm filmijupp: väike pöörlev Miki-Hiir on ehk tühine osa Goa rändtivolist, aga märkimisväärne osa maailma hästi produtseeritud meelelahutustööstusest. Kolmandal korrusel kohtus külastaja ruumilise objektiga, EKKMi hoovi leidmaterjalidel, nende hulgas Baskini teatri dekoratsioonid, põhineva tsirkusetelgiga. Objektis olid kohtunud ühtaegu imetlus ja jälestus, soov jõuda paljude kuulajateni ja leida heakskiitu, ent soovimatus teha heli-töö asemel niisama palagani. Telgis sees oli atraktsiooniks kaks klassikaliselt krunditud ja mustaks värvitud batuuti, mis toimisid õõvastavate kõlarimembraanidena.
Dikson T oli lähenenud helile kui ühele meedia vahendile ja teinud semiootiliselt kõige keerukama ja selge huvipüstitusega teostegrupi. Esimene keskendus raadiole kui kättesaadavale, ent ka keelatud vahendile, mille abil suhelda kogukonnaga. Videos nägi Ronald Reaganit, kes kuulutab välja Raadio Vaba Euroopa, ja Berliini vaba raadio aktivisti, kes selgitab autonoomsete raadiojaamade funktsiooni ja ka legaalset tausta, miks ta on sunnitud paigaldama Berliini katustele piraatsaatjaid. Samas ruumis oli ka üles seatud üks väike raadiojaam, mis edastas iga veerand tunni järel eetrisse uue president Ilvese kõne. Samas rippuvast raadiost oli võimalik seda ka kuulda. Teise töö aluseks oli Margaret Thatcheri Free Society kõne. Korduvalt teksti ühelt kassetilt teisele lindistamisega (reprodutseerimisega) jäi kõnest alles ainult müra, info muutus pideva ülekordamise tõttu tähendusetuks ja loetamatuks.
Maike Lond ja Taavet Jansen olid lavastanud digitaalse audiovisuaalse etenduse, kus pikslid ja värvid ekraanil reageerisid valguse muutumisele ruumis. Tänu Internetile ja p2p failijagamissüsteemidele eraldab mingi loo või artisti kuulamise soovi ja reaalset kuulamist ainult paar minutit. Iha saab rahuldatud viivitamatult, ei mingit edasilükkamist. Muusika kuulamine ei ole enam füüsiline rituaal: pole vaja vinüülplaadil nõela tõsta ega kassetti makis ringi pöörata. Dénes Farkas ja Eemil Karila näitasid suhtlemise rituaali muutumist digitaalse tehnoloogia ajastul. Ruumi sisustus oli napp; kaks paberilehte valgetel seintel ja laest rippuv lambipirn ning suhteliselt monotoonne, ent treenitud diktsiooniga hääl lugemas ette inglise keeles mingeid lauseid. Tekstist oli raske aru saada, sest laused olid fragmentaarsed ja grammatika puudulik, osa sõnu jäidki mõistmatuks, rääkimata lause sisust. Võtme andis kätte teose tutvustus, kus aeti sama vigases soome, inglise ja eesti keeles juttu Dénesi ja Eemili suhtest, mis pärast kooliaastaid on toiminud Maci iChati programmis. Nüüd loeb Maci ametlik diktor Alex kuulajale ette autorite igapäevast suhtlust, mis on lastud läbi Google Translator’i. Kui Dickson T rääkis info kordusest ja kadumisest, müraks muutumisest analoogkanalites, siis siin räägiti samast asjast digitaalses meedias, kusjuures info kadumine ei ole enam kvantitatiivne (häälikute sagedused tasanduvad üheks müra võnkeks), vaid digitaalne: eelprogrammeeritud aju tõlkeprogrammi näol ei suuda lugeda mõtet, valib tõlkimisel sünonüüme valesti ja arvutidiktor kõrvaldab sõnumitest emotsioonid, mis aitavad lause tegelikust sisust aru saada. Translator’il pole konteksti ega Alexil emotsioone.
Miks oli see näitus õnnestunud ja oluline? Sest EKKMis tehti vormiliselt seda, mida püüab vaba raadio entusiast soodustada Berliinis: suurendada algatusvõimet ja sotsiaalset sidusust. Sel näitusel oli rakendatud kaasaegse kunsti praktikat loogiliselt ja seostatult, anti võimalus suhestuda töödega mitmetest impulssidest lähtuvalt, igal juhul aktiveerida vastuvõtmiseks kõik meeled. See ei olnud lihtne näitus ja nauding viivituse tõttu seda suurem.
