Kuidas see juhtus, et tollastelt noortelt radikaalsetelt loojatelt telliti  Valgevenesse selline projekt? Valgevenel oli nõukogude ajal selline kummaline, vahepealne positsioon. Moskva ja Leningrad olid tähtsad, ka Ukraina, iseäranis pealinn Kiiev, aga ka Lvov, Krimm ning Odessa olid olulised paigad, kus tuli käia, ka Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariigid. Baltimaadest rääkimata. Valgevene kippus jääma Leedu ja Ukraina vahele, kuhu ei Vilniusest ega ka Kiievist nagu eriti asja ei olnud.

 

Toomas Rein: Valgevenest ei teadnud ma tollal midagi, üks liiduvabariik teiste seas. Kuid lasteaiaprojektiga oli asi lihtne: 1976. aastal oli valmis saanud Pärnu KEKi lasteaed, see tekitas mitmel pool suurt huvi. Valgevene kolhoos Rassvet oli oma aja üks eesrindlikumaid, nn näidisettevõte nagu meie Kirovi-nimeline kalurikolhoos. Nad olid hästi rikkad ning peaaegu kõik hooned, mida ühel suurel majandil vaja, olid olemas, puudu oli vaid lasteaed. Üleliidulise ehituskomitee aseesimees oli Valgevenest pärit, tema oligi kolhoosi esimehele nõu andnud, et võibolla saavad ka nemad Eestist projekti. 1980. aastal tuligi kolhoosi peainsener Gennadi Misjul mulle koju – olin haige. Algul ta kauples Pärnu projekti: kas ka nemad ei saaks seda kasutada? Mina ei olnud sellega nõus: Pärnu KEK oli selle eest maksnud, valgevenelased võivad uue tellida. Ma võin ju palju parema teha. Misjul läks tagasi ning õige pea sain kirja, et kolhoos oligi mind usaldanud. Siis sõitsin kohapeale, tutvusin oludega. Kartsin, et see on tüüpiline vene kolhoos: suur majand, mis näeb välja nagu suurlinna mikrorajoon üheksakordsete majade ning trolliteedega. Mõtlesin, et esimees on nupuga soniga tümakas. Kuid see hirm kadus, sest suurem osa sealsetest elamutest olid eramud, ümbrus oli korras. Esimees oli ka täiesti normaalne inimene: ta kandis tirooli kaabut, sulega. Kui teda esimest korda nägin, siis oli ta ametis värvusmonumendi ehitamise juhtimisega. Ta jättis igati eurooplase mulje. Mind võeti ülihästi vastu. Esimees Vassili Starovoitov hiljem jutu sees ütles, et tema meelest on kõige parem süsteem Rootsi sotsiaaldemokraatia. Rassvetis olid ameerika tudengid stažeerimas käinud – nii et igati näidisvärk. Esimees oli väga heas vahekorras tollase Valgevene kompartei sekretäri Mašeroviga.

Projekti tegime täies mahus kõigi eriosade ja suure brigaadiga (10 inimest) poole aastaga valmis: 1981. andsime üle ja 1987. aastal sai kompleks valmis.

Leonhard Lapin: Minul olid suhted ainult Balti liiduvabariikide ning Gruusia ja Armeenia kolleegidega. Kuid siin pole midagi imestada: vaatamata sellele, et Nõukogude Liit oli suletud süsteem, telliti häid projekte igast liiduvabariigist ning kaugemaltki. Venemaale projekteerisid õige mitmed sloveenia arhitektid.

Helle Gans: Pärnu KEKi lasteaia pildid olid üleliidulises arhitektuuriajakirjas avaldatud.  

 

Kas neil oli ka soovi teie tööd kontrollida, oma ideid ja arusaamu peale suruda?

T. R.: Vastupidi, meile anti täiesti vabad käed. Esimehel oli ainult üks tingimus: et oleks ilus.

 

Kas see, et oleks ilus, ei võinud tähendada nende spetsiifilist maitset?

T. R.: Eks teise rahva jaoks projekteerida on alati keeruline: et säiliks enda käekiri ja et see haakuks selle rahva maitsega.

L. L.: Enne meid oli sinna projekteerinud  NSVLi rahvaarhitekt Zaborski. Mees nagu meie Mart Port. Ta on projekteerinud ka Minski lennujaama. Sealsesse kolhoosi oli ta projekteerinud kõik suuremad hooned. Ta oli juba vana, kuigi hiljem projekteeris  veel ka uue keskusehoone. Lasteaia tarvis tahtsid nad midagi moodsamat. Zaborski tegi nõukogude klassitsismi. Mind rabas ka see, et sealses kolhoosis oli kasutatud marmorgraniiti, mida Eestis oli võimatu kätte saada.

T. R.: Kui mulle öeldi, et saame absoluutselt vabad käed, siis küsisin Starovoitovilt, kas marmorit saab kasutada. Mõtlesin, et kompan võimalusi. Tema küsis vastu: millist? Et nad saavad kolmest kohast: Kondopogast, Uuralist ja Ukrainast. Ma ei osanud midagi öelda. Pärast, kui hoone oli juba valmis, tegi ta mulle ettepaneku, et katame vundamendi sokli ka marmoriga. Leidsin, et seda pole küll vaja.

L. L.: Kui Tallinna Vabaduse väljaku tunnel taheti katta marmoriga, siis saadi nii vilets marmor, et seda oli võimatu kasutada. Valgevenes oli aga igati korralik marmor.

T. R.: Siseseinad kaeti kunstmarmoriga, aga see nägi ka väga hea välja.

 

Nii et teile anti vabad käed, tagati kõik materjalid ning isegi ehitati igati kvaliteetselt? Oli see võimalik?

L. L. Laste mänguväljak teostati küll kvaliteetselt. Eestis oli selline tase võimalik ainult väga tähtsate objektide juures.

T. R.: Lasteaiakompleksi ehitati küll kaua. See polnud ka kerge ehitus: seal oli palju sellist, mida nad polnud varem näinud. Helle Gans mõtles ühe uuenduse juba Pärnus välja. Lasteaia normid olid väga jäigad: rühmaruum  ja magamisruum pidid mõlemad olema 50 ruutmeetrit. Magamisruumis paiknesid voodid. Sõimegrupis oli 20 last, lasteaiarühmas 25 last. Magati pärast lõunat ainult tund aega, kuid voodid võtsid kogu ruumi enda alla. Helle Gans tuli selle peale, et jätta ära mängu- ja magamisruumi sein. Pikkupidi ei saanud ruume asetada, sest mänguruum  pidi olema lõuna suunas, et jätkuks valgust. See eeldas, et ühte neist ruumidest tuli ülevalt läbi lae valgustada. Aga et ruumi rohkem saada, siis projekteeris Helle Gans puidust platvormi, kust käisid voodid siinidega välja: 12 voodit ette välja, 12 voodit sai ülevalt alla keerata. Kui magamisaega ei olnud, moodustasid voodid ühtse mänguplatvormi. Nii võitsime mängimiseks 50 ruutmeetri asemel 100 ruutmeetrit.

H. G.: Kuna ruumid olid tavapärasest suuremad, siis sain ka mänguruume uutmoodi sisustada. Lähtusin mängulisusest: nii tekkisid mängimis-ronimistasandid erinevatel kõrgustel.

 

Kuidas  valgevenelased sellesse uuendusse suhtusid?

T. R.: Nad ei oleks ise selle peale tulnud, kuid me olime juba Pärnus katsetanud. Nii nad meid usaldasid. Kolhoosil oli oma puidutöökoda, väga hea töökoda, kuid nad tegid teist laadi tööd: puukaunistusi, nikerdust. Aga nad omandasid kiiresti, mida vaja.

Lasteaia juures oli veel teisigi nippe: hoone sisse jäi akendeta ruume, iseäranis sanitaarsõlmedes: sinna otsustasime panna valguskuplid, see hoidis seinapinna vabana.

H. G.: Et lastele on valgust vaja, siis kasutasin heledaid toone. Ka kunstmarmor oli hele: eristada võis ainult faktuuri ja joonist. Mööbli valikul läksin värvi peale. Pärnu KEKis kasutasin  seinal vikerkaare motiivi. Kuna Valgevene lasteaed kandis Vikerkaare (Vjaselka) nime, siis kordasin seal sama motiivi.

T. R.: Lasteaed sai nime võistluse tulemusena: nimekonkursi võitsid kolhoosi raamatupidamise naised. Mulle nimi meeldis. Sissepääsu juures kasutasime seda motiivi veel kord.

L. L.: Kui praegu tehakse Eestis lasteaedu, siis arhitektuur võib veel olla unikaalne, kuid sisekujunduses lähtutakse standardmööblist: kõik valitakse kataloogidest. Ma ei saa selliseid sisekujundajaid eriti tõsiselt võtta. Võtame või Viru hotelli originaalsisekujunduse ja selle, mis on praegu. Ei kannata mingit võrdlust.

T. R.: Valgevenes oli see sada protsenti unikaalne.

 

Kui suur see lasteaed oli?

T. R.: Kokku oli 280 kohta: 4 lastesõime ja 8 lasteaiarühma. Sõim asus esimesel korrusel, kus oli ka suur köögiplokk. Vene normid köögi ja laopindade jaoks olid hiiglaslikud. Lisaks sellele paiknes seal ka isolaator haigetele lastele. Ning suur saal, mis mahutab kõik lapsed. Selle alla oli projekteeritud ujula.

H. G.: Kõiki ruume ühendas sisegalerii. See oli tõesti vägev. Ruumi maht võimaldas kasutada erinevaid valgusrežiime. Seda muidugi võimaluste piires, sest valgustite valik oli tol ajal väga kasin.

 

Helle Gans, kas sealne puutöökoda tegi just seda, mi
da ootasite?

H. G.:  Jäin tehtuga igati rahule. Neil oli korralik puidutöökoda. Algul läks veenmist muidugi vaja.

L. L.: Eks me lasime teha väga uhke maketi ka. Igaks juhuks, et pärast ei oleks arusaamatusi. Makett ei tahtnud sõiduauto pakiruumi mahtuda. Aga see on ka rahvusvaheline tava, et tähtsate ehituste puhul tehakse korralik makett.

T. R.: Valgustid ajasime välja Estoplastist.

L. L.: Sisekujundus mõjus Valgevene keskkonnas ulmelisena, just nagu kosmoselaev.

 

Ülemisele korrusele jäid siis lasteaia ruumid. Mis veel?

T. R.: Sisse pääses maja otsast, sest mänguruumid pidid jääma lõunavalgusesse. Sissepääsu sai projekteerida läbi kahe korruse ulatuva passaažina. Seal sai eksponeerida laste töid. Sõimeplokkide juurde planeerisime nii-öelda välised hajumisruumid, kust edasi sai minna mänguväljakutele. Lasteaia ruumidest pääses treppidest alla hajumisväljakutele ja sealt õue. See jagas lapsed laiali, nii et ei tekkinud trügimisi ega ummikuid. 280 last jagati kolme tsooni vahel.

L. L.: Passaaž mõjus uhkelt, pakkus omaette elamuse. Klassitsistlik  joon jooksis  kogu projektist läbi, sest kolhoosi varasemad hooned olid selles laadis tehtud. See polnud sugugi halb. Siis hakkas arhitektuuris levima postmodernistlik mõtlemine. 1980ndate algul läks klassitsism uuesti moodi. Me tegime täpselt kooskõlas rahvusvahelise arhitektuuriga. See oli haruldane võimalus ühendada seda, mis juba oli, sellega, mis oli õhus.

 

Kuidas lasteaia töötajad, kasvatajad ja lapsevanemad, loomulikult ka lapsed lasteaiaga rahule jäid?

T. R.: Mäletan, kui käisime kolhoosi esimehe Starovoitoviga asja arutamas – varustaja oli sinna tellinud punased vaibad. Ütlesin, et seda küll ei tohi olla, sest meil on marmorpõrandad. Otsekohe koristati vaibad ära. I korrusel olid mänguväljakute pool katusealused, kus võis halva ilmaga õues mängida. Lasteaia juhataja ei olnud rahul, et tuul tõmbab, et äkki võiks kinni ehitada. Mina leidsin, et suvel on need väga mõnusad. Starovoitov reageeris, et väga õige, et polegi vaja kasvatada lastest pupujukusid. Jälle saime õiguse. Kõik asjad tehti just nii, nagu olime mõelnud.

 

Kui nüüd mänguväljakute juurde minna, siis projekteeris Leonhard Lapin tavapäraste kiikede-liivakastide-ronimisredelite asemel keerulise struktuuriga terviku.  

L. L.: Pärnu lasteaia mänguväljakud projekteeris Sirje Runge, aga tema oli siis pühendunud kunstile. Et aga mina olin tollal tema kõrval olnud, oli mulgi kogemusi. Eks seepärast tegi Toomas Rein mulle ettepaneku. Valgevenes polnud vaja projekteerida  mitte ainult mänguväljakud vaid ka park. Ma olin siis juba ka pargiarhitektuuriga tegelnud. Nii sain neid kogemusi seal realiseerida.

Kolhoos soovis paviljone. Loomulikult ei tahtnud ma teha eraldi putkasid, vaid luua ühtse terviku, kus oleksid ühendatud eriplaanid ja -võimalused. Peamine ühenduslüli oli amfiteater.

 

Kui suured need mänguväljakud on?

T. R.: Need võisid olla 70 x 70 meetrit. Amfiteatri kuju järgib väga hästi ka hoone tagant minevat poolkaart. Amfiteater on ideaalne paik suvisteks vabaõhuüritusteks, talvel uisuväljakuks. Lapsed saavad riietusruumides uisud jalga panna ja siis liuväljale suunduda. Amfiteater pakub tuhat võimalust.

L. L.: Ronimisredeleid oli kahte tüüpi: metallist ja puidust. Puidustruktuurid sai lasta taas teha kohalikus puidutöökojas. Ka kiiged, ronimisköied jms oli lahendatud ühtse tervikuna. Kuna tegemist oli pargi ja mänguväljaku sümbioosiga, siis pidin valima ka taimed, puud-põõsad. Kunstiakadeemias oli mu õpetaja Aleksander Niine, kes oli saanud hariduse Saksamaal ja Inglismaal. Temalt oli ilmunud väga hea haljastuse käsiraamat, mida käisid tollal ka soomlased Tallinnas ostmas. Tahtsin, et see park oleks nagu prantsuse pargid: osa taimi hakkab õitsema kevadel, osa suvel, osa varasügisel. Kuna ma ei teadnud taimede venekeelseid nimetusi, siis andsin need ladina keeles, kuna see on universaalne. Nii et ka haljastus oli igati läbi mõeldud.

R. T.: Väljaku servades olid tornid, kuhu lapsed said ronida. Lastele on ju põnevust vaja.

L. L.: Eks nii mänguväljaku kui ka interjööri puhul tuleb ajas tagasi minna, lapseks muutuda, et teaks, mis pakub huvi, mis on igav.

H. G.: Ruumide tasapinnadki pakkusid mitmeteks tegevusteks võimalusi: seal sai joonistada, mängida jne.

T. R.: Lähtusime küll Pärnu kogemusest, kuid Valgevenes pidi olema midagi, mis on just neile omane, mis on slaavipärane. Eestis me ei tahtnud kasutada keraamilisi plaate, aga seal kasutasime osaliselt pruune keraamilisi plaate. Need olid valgevene plaadid.

L. L.: Samal ajal mõjus kogu kompleks lummuslikult. Valgevenelasedki leidsid niiviisi. Ümberringi oli ju ikkagi külaelu, haljastus oli küll olemas, kuid nii terviklikult kui meie kompleks polnud ümbrus läbi mõeldud.

 

Lasteaiakompleks pälvis ju mitu tolle aja mõistes auväärt preemiat.

T. R.: 1987. aastal saadi NSVLi arhitektide liidu preemia. Veel pälviti üleliiduline ametiühingupreemia. See oli just tollal, kui Siim Kallas oli Eesti ametiühingute esimees. Eestist said siis ametiühingute preemia veel Jaan Kross ja Merle Karusoo. Valgevene kolhoosile oli see  väga tähtis. Arhitektide liidu preemia oli ka meile, tegijatele, igati oluline.

L. L.: Järgmine etapp oli pansionaat ning kultuuri- ja puhkepark. Pargi projekti andsin arhitektuurimuuseumi, liiga suur, et kodus säilitada. Park oli ette nähtud lasteaia ja kultuuripalee vahele haljastuse ja kõikvõimalike objektidega. Et klassitsism oli just taas moodi läinud, siis panin ka mina täie rauaga. Materjalidena kasutasin marmorit ja punast tellist. Olin ette näinud nii templeid, kolonnaade, skulptuure. Kui see oleks täielikult ellu viidud, siis oleks see olnud tollases rahvusvahelises kontekstis kõva sõna.

T. R.: Ka pansionaadi puhul tegime maketi, reaalselt valmis vundament, kuid siis ajad muutusid ning sinnapaika  see jäi.

 

Pärnu KEKi lasteaiast ajendatult tellisid ka kirgiisid teilt lasteaia sisekujunduse. Kas võib väita, et kui mingi objekt äratas positiivses mõttes tähelepanu, siis midagi analoogset taheti saada mitmel pool üle Nõukogude Liidu?

H. G.: See pakkus ka meile endile loomingulist rahuldust.

L. L.: Klassitsistliku laadi edasiarendus, tõlgendamine pakkus mulle juba selle tõttu huvi, et siis, kui mina õppisin, oli see põlatud stiil, aga klassitsism on ju Euroopa kultuuri alustalasid. Ma sain tollal modernismiihalusest ning klassitsismikompleksist üle.

 

Kui nüüd, kakskümmend aastat hiljem, vaadata fotosid, siis tundub, et lasteaed, väikeste kummaliste lisandustega küll, on hästi säilinud.

L. L.: Võrreldes Pärnuga, kus kõik on lagunenud, on  Valgevenes suhtutud asjasse pieteeditundeliselt. Eestis lastakse kõigel lihtsalt laguneda.

T. R.: Kogu ehituskunstiline süsteem oli nii võimas, et mõned lisandused, paar puulõikes karukest, ei suuda nüüd küll seda lõhkuda. Peaasi, et hoone on säilinud.

L. L.: Elu on avaram kui arhitektuur. Kohaliku maitsega lisandused on loomulikud. Ressursside puudumine aitab arhitektuuril säilida. Valgevenes pole ressursse ning seetõttu säilivad ka head hooned. Meie oleme jõudnud kapitalismi: raha jätkub ka lammutamiseks ning seetõttu kipume ka väärtuslikku kaotama.