Islandlasi ongi muidugi vähe, aga millegipärast on minu kokkupuuted nendega vähemalt loomevaldkonnas alati erakordsed, sest igaüks neist pole mitte üksnes tugev isiksus, vaid tavaliselt ka meeldiv inimene. Sama kehtib režissööri Ari Alexander Ergis Magnússoni kohta, kes on oma Siberi juurte tõttu ainulaadse välimusega ka Islandil, aga kelle seos kunstimaailma ja ühtlasi dokumentalistikaga pakub avarat maailmakäsitlust ja huvitavat vestlust. Eestisse on teda toonud tema lavastatud uus mängufilm, Islandi ja Eesti (ja Norra) ühistöös valminud „Mihkel“, mis põhineb ühel tõestisündinud krimilool narkootikumide salakaubaveost umbes poolteist aastakümmet tagasi.

„Mihkel“ on puhas festivalifilm: meeleolule mängitud mõõduka tempoga draama, mis küll näitab sündmuste detailsel kujutamisel üles keskmisest suuremat meelekindlust ka siis, kui vaatamine üsna raskeks läheb. Loodame, et filmi leiab kinost üles ka Eesti vaataja, kas või juba seepärast, et vaadata eesti näitlejaid välismaa filmis mängimas, suurepärases ansamblimängus oma islandi kolleegidega.

Millise filmitegijana te end ise näete?

Ma olen osaliselt Vene-Siberi päritolu, mu ema läks Siberist Moskvasse, kus ta kohtus mu isaga. Mina olen sündinud juba Islandil, aga meie elus on alati olnud side NSV Liidu ja Venemaaga ning ma olen end terve elu tundnud võõramaalasena. Olin Islandil koolis käies ainus, kellel olid mustad juuksed. Tumeda naha ja erinevate näojoonte tõttu on minult alati küsitud, kust ma pärit olen ning mu poolehoid on seetõttu ka alati kuulunud neile, kes ei ole ühiskonna nn siseringis.

Ühelt poolt olen olnud huvitatud sotsiaalsetest teemadest, aga teisalt teinud päris mitu dokki ka teistest kunstnikest. Teen filme ennekõike selleks, et iseend harida ja lõbustada. Kui mu filmid lähevad ka teistele korda, on see suurepärane, aga filmitegemine on oma olemuselt väga egoistlik amet. Islandil ei peeta seda muidugi üldse ametiks.

Olete vist kunstimaailmaga üldse väga lähedalt seotud?

Jah, olen olnud üht jalga pidi ka Pariisis, õppinud kauneid kunste, sest tahtsin saada maalikunstnikuks. Tahtsin õppida Venemaal, aga 1989. aastal oli selge, et seal elu eriti hästi ei lähe. Venemaad külastades püüdsin endale seal mingit tulevikku ette kujutada, aga Pariis tundus parem mõte. Siis oli teisiti kui praegu, nüüd ilmselt eelistaksin Moskvat.

Mu suur unistus oli kuuluda kunstiilma ja tegutseda kunstnikuna, filmitegemise juurde jõudsin juhuslikult.

Pariisis õppides kirjutasin lõputöö Erróst – kuulsast islandi kunstnikust, kes elab Pariisis. Tema pildid on ka „Mihklis“, näiteks suur maal kosmonautide ja alasti naisega. Ta on 86aastane ja väga hea sõber. Kuna mul oli materjali nii palju, siis tegin temast dokfilmi ja nii see algas: järgnesid Yoko Ono, fotograaf Sigurður Guðmundsson, mitu islandi heliloojat … Seejärel töötasin mitme projekti peal koos Hans-Ulrich Obristiga, kes on ilmselt üks tuntumaid kuraatoreid maailmas ja veab Serpentine’i galeriid Londonis. Olen Islandis mitu aastat galeriid juhtinud ja ka suuri näitusi kureerinud, nii et mul on alati olnud tõmme kunstimaailma poole. Mult küsitakse tihti, kas sa oled siis kunstikaupmees, kunstivahendaja, filmitegija või mitte … Kes sa, kurat, oled?

Olen olnud ametis ka kunstilise nõuandjana ühes hiiglaslikus ravimifirmas nimetusega Alvogen, kes on ilmselt Islandi suurim kunstiostja, kuna neil on esindused 35 riigis.

Ma ei ole tahtnud töötada televisioonis ega teha reklaame. Pean end professionaalseks filmitegijaks, aga olen leidnud teise väljundi kunstis. Filmitegijana on rahaliselt siiski üsna võimatu ära elada. Valik on suhtuda teemasse ülima entusiasmiga, või siis teha seda kogu aeg, projektist projektini.

„Mihkli“ lugu on Islandis kõigile teada. Mida see lugu islandlastele tähendab, et see on rahvasuus nii hästi levinud?

Mind šokeeris see, et selles juhtumis surnud inimest ei otsinud keegi taga, keegi ei igatsenud teda. Lisaks veel see, et tegelased olid võõramaalased ja sündmused leidsid aset 2004. aastal, enne suurt turismibuumi, mis tuli koos majanduskriisiga.

Tahtsin seda lugu teha algselt dokina, aga sellised tavapärased krimilood mind ei huvita, neid on Islandi televisioonis lõputult. Neis koheldakse nn eksinud inimesi suure eelarvamusega. Politseinik on üks nutikas mees, kellel on, jah, pisike probleem küljes – kerge alkoholism, väike lahutus. Ja tema ajab siis taga neid väga halbu inimesi, tõelisi psühhopaate. Ma tean paljusid inimesi teisel pool seda joont ja mu väga kallis sõber suri narkootikumide üledoosi tagajärjel, kui olime umbes 25aastased. „Mihkli“ loos intrigeeris mind ka see, et kui olukord väga hulluks läks, siis üks pätt põgenes ema juurde maale, väga kaugele kaheksatunnise autosõidu kaugusele. Reaalsuses näeb see inimene välja nagu kurjategija klišee – musklis ja tätoveeringutega. Et sellest tava­kujutelmast pääseda, võtsin filmi teda mängima aga Tómas Lemarquis’, kes on pigem kiitsakas.

Kokkuvõttes tundus mulle, et keegi pole seda lugu rääkinud nende poolelt. Islandis on nii, et kui satutakse kuritegelikule teele või puututakse kokku narkootikumidega, ollakse ühiskonnas persona non grata. Keegi ei hooli ja enamik soovib lihtsalt, et oleksid surnud. Samasugust suhtumist nägin ka selle juhtumi puhul. Need kaks kutti olid päriselus pärit Leedust, üks kutsus teise Islandisse elama ajal, mil see oli veel äärmiselt ebatavaline. 14 aastaga on väga palju muutunud, nii siin kui seal.

Küsimusele, miks ma selle filmi olen teinud, vastan, et kuna keegi neist inimestest ei hooli. Neil pisikurjategijatel on samuti lapsed. Mu noorem vend sattus teismelisena samuti jamadesse ja peitis end ema juures keldris. Ka temal oli väike laps ja ma teadsin, et ta ajab mingeid hämaraid asju, ja ta võttis oma lapse alati kaasa! Jagatud hooldusõiguse järgi oli tal õigus vahepeal veeta aega oma lapsega, aga tal ei olnud teda kuhugi panna ja laps oli temaga kaasas kuritegelikus maailmas.

Algselt oli vist plaanis dokfilm?

Algne käsikiri oli valmis juba 2007. aastal, mul oli juba ette näidata mitu olulist dokki, nagu „Karjuv meistriteos“ ja „Maailma äärel“,¹ mis räägib poiste kuritarvitamisest ühes noorte turvakodus ja sellest, kuidas Islandi riik ise kasvatab kurjategijaid.

Mingil hetkel muutus „Mihkel“ aga mängufilmiideeks, sest lugu ise on äärmiselt lihtne ning peategelane on surnud. Kõik punktid täidetud, miks seda dokina tegema ei peaks.

2007. aastal käis kogu Islandis suur rahapidu ja ma vaatasin juba siis, et mis inimesed, mis toimub … 2008 algas finantskriis ja filmirahastust kärbiti 50%. Ka „Mihkel“ lükati sahtlisse. 2011. aastal sai alguse mu side Eestiga, sest võtsin oma lühifilmiga osa kultuuripealinna filmiprojektist „60 sekundit üksindust aastal Null“, milles osalesid oma üheminutiste lühifilmidega 60 filmitegijat üle maailma. Koostöös Eesti produtsendi Evelin Soosaar-Penttiläga pakkusin Islandi filmikeskusele välja mõtte teha koos üks lühifilm, aga nemad pakkusid omakorda, kas ma ei taha hoopis uuesti kätte võtta „Mihkli“. Eesti pool ei olnud väga vaimustuses, sest lugu on väga sünge, aga läksime lõpuks sellega töösse, olles peategelased leedulastest eestlasteks muutnud.

Mis oli erinev esimest korda mängufilmi tehes?

Kuna algne produtsent oli finantskriisi järel projektist täiesti kõrvale jäänud, oli mul keeruline leida uut produtsenti, kes oleks huvitatud selle filmi tegemisest. Nad ütlesid kõik järgemööda ära, sest ei näinud, kuidas nad võiksid oma investeeringu selle looga tagasi saada. Muus osas tuleb tunnistada, et mulle tundus mängufilmi tegemine isegi lihtsam, sest kõik on ette planeeritud ja struktureeritud.

Kuidas eesti näitlejad valiti?

Olin Kaspar Velbergi näinud juba ühes teises filmis, „1944“.² Oluline on see, kuidas näitleja energia sobitub tegelaskuju omaga ja teda esimest korda nähes sain kohe aru, et see ongi Igor, ta on siin kohal. Selleks ajaks olid mul juba paigas kaks põhilist islandi näitlejat, Atli Rafn Sigurðsson, kes on mu sõber, ja Tómas Lemarquis oli ka tuttav, kuna Island on nii väike ja kõik tunnevad kõiki.

Nemad olid paigas, ja ma hakkasin uusi tegelasi oma peas sobitama nendega. Mida kindlamalt näitlejaid valid, seda parem, sest vahel ollakse tõeliselt solvunud kui näitlejaproovile ei järgne rolli pakkumist. Ma pean siiski vahel toetuma lausele: kunstis ei ole sõpru. Katsetasin Mihkli rolli üht teist eesti näitlejat, kes sobis imehästi, aga oli justkui natuke liiga kena, heas vormis, karismaatiline. Sisetunne ütles, et ehk ei ole valik õige. Evelin soovitas Päärut, kes ilmus juhuse tahtel just välja samast NO99 teatrist, kus me lõunat sõime. Tal oli tugev fuck-you-olek ja ilmselt oli ta eelmisel õhtul joonud. Ta tundus hästi „Mihkli“ tegelasega sobivat. Meenub teine kunstimaailma mõiste – hirm otsuste ees, mida pärast ei saa enam muuta. Ma ei tahtnud lõplikku otsust teha. Lõpuks otsustas unenägu: unes näitasin teistele filmi­plakatit, millel oli kahkjasvalge rase mees, klistiiritoru tagumikus, käsi hoidmas dušipead. Mees plakatil oli Pääru Oja.

Näitlejate valimine laste rollidesse oli äärmiselt keeruline, sest meil oli n-ö luksuseprobleem – liiga palju häid valikuid.

Mul on eestlaste üle väga hea meel, sest eesti näitlejatel avaneb üsna harva võimalus mängida rahvusvahelises võõrkeelses filmis. Nelja põhitegelase ansambel on väga tugev.

Kui olime nad rollidesse ära valinud, tulid nad Islandisse peaaegu kuu aega enne võtteid proove tegema, kohtuma Atli ja Tómasega. Tahtsin neile ka näidata, milline see maa on, kus film aset leiab. Filmitegemine on panuste ja ideede kokkumäng. Mul võib olla režissööri silt, aga ma väljendan alati oma arvamust ja ootan tagasisidet. Tegelesime dialoogiga, mu esimene käsikirjaversioon oli 120 lehekülge, mis on selgelt liiga palju, aga mul ei olnud plaaniski kogu dialoogi filmi panna, vaid tahtsin saada kätte tunde, kuidas tegelased räägivad. Kärped toimusid töö käigus näitlejatega. See tundus õige viis, sest nad kasvasid kokku. Ja võtted läksid väga libedalt. Eriti Eesti-võtted.

„Mihklis“ organiseerib narkoäri kirik. Kas see põhineb millelgi, ja kas te vastulööki ei karda?

Eks seda on natuke mugandatud küll. Umbes 2012. aastal olin Peterburis filmifestivali žüriis koos Alekandr Sokuroviga, keda tundsin juba sellest ajast, kui ta filmis osa oma „Faustist“ (2011) Islandis ja mul paluti teda võttega aidata mu vene päritolu tõttu. Nägin uudistes lugu preestrist, kes arreteeriti, kuna tegutses osalt ka narkoparunina.

Samuti läksid nad tegelikult läbi Kopenhaageni, mitte Tallinna, aga see diil, mis Mihklile filmis pakutakse, on tõene: talle maksti raha asemel narkootikumides, ja nende realiseerimiseks tuli tal need viia uude kohta, kus teda pidi omakorda ootama märksa suurem summa.

Valisin kiriku ka seetõttu, et teha torget kõigi selliste autoriteetsete tegelaste suunas. Usk on alati olnud üks maailma suurimaid probleeme. Vaadake, mis toimub Lähis-Idas, Süürias … Islandlased ei ole üldse usklikud ja käivad tõesti kirikus vaid „laulatustel ja matustel“, nagu filmis öeldakse. Nüüd muidugi tahavad Aasia emigrandid hakata ehitama mošeed ja jällegi on religioon suure konflikti põhjustajaks.

Nagu ikka islandi filmide puhul, on „Mihklis“ oluliseks tegelaseks loodus. Kuidas te loodust oma filmis näete ja kas see on oluline?

Islandi filmidel on väga reaalne oht muutuda lihtsalt postkaardiks. Mu Islandi muusikaskeenest rääkivas dokis „Karjuv meistriteos“ kasutasime loodust väga palju, sest artistide, nagu Björk või Sigur Rós, loomingu suureks inspiratsiooniks on loodus. Björkil on imeilus stuudiomaja keset tühermaad. Me tõesti kasutame seda loodust ära.

Ka Eestis kasutasin ma teie kaunist rannikut, sest muidu on teil igal pool ju ainult puud, puud, puud.

Olen üsna eraklik ja võin üksi maal veeta nädala-paar ja omaette kirjutada, ilma vajaduseta suhelda. Minu filmis on koletu surm vastandatud ilusale loodusele.

Loodus võib olla ka väga halastamatu.

Jah, karm ja kalk, mitte romantiline nagu kusagil Lõuna-Itaalias. Islandi looduses ei ole ühtki hingelist.

Kuidas on „Mihkel“ seni vastu võetud?

Islandis tuli film alles välja, nii et eks me näe. Ma ei ole mingi epistlilugeja, aga tahaksin öelda, et Island võib küll endale võtta väikeriikide iseseisvuse esimesena tunnustamise au, aga mis pärast saab? Meil Islandis on päris palju sisserännanuid, eriti Ida-Euroopast, ja peaaegu kõik teevad lihttöid. Kuidas me neid kohtleme? Praegu püütakse teha uusi seadusi, et kaitsta nende õigusi, sest äride omanikud ei austa töölepinguid ja sunnivad tööle liiga pikkadeks päevadeks. Mida sa ikka teha saad, kui oled võõramaalane?

Tulime just Koreast Busani filmifestivalilt. Aasias oli huvitav näha seda, et kurjategijate kohtulik karistus oli üsna pehme. Sealse rahva arvates oleks nad pidanud tänaval üles pooma.

Mis on saanud filmi tegelastest?

Naljakas, aga Atli, kes mängib Jóhanni nimelist pätti, käis oma prototüübiga koos ühes keskkoolis! Kui võtted olid alanud, sai Atli esimesel päeval gangster Jonaselt, Jóhanni prototüübilt, pärast 20aastast vaheaega ootamatu kõne, kus too väljendas heameelt, et just Atli teda kinoekraanil kujutab.

Jurist, kes Jonast kohtus kaitses, on mu vana hea sõber. Jonas oleks tahtnud ilmselt vägagi filmis kaasa lüüa, aga ma püüdsin seda vältida, sest mul oli kõik info olemas ja arusaam, mida teha. Jonas on alati täielikult eitanud oma osalust nendes sündmustes, mis on uskumatu. Tüübil oli laip auto pagasiruumis ja ta sõitis sellega ringi, aga pärast väitis kohtus, et see oli sõbra vaip, lihtsalt rulli keeratud ja mingit imelikku lõhna ta samuti ei olevat tundnud.

Võtsin ühendust ka politseinikuga, kes seda juhtumit uuris. Ta püüdis süü ajada Velbergi karakteri Igori kaela. Päris-Igor on aga kadunud, sest Islandist saadetakse mittekodanikust kurjategijad välja ilma loata naasta. Tal oli islandi pruut ja ta läks salaja tagasi, võeti kinni, istus oma aja lõpuni ja saadeti taas maalt välja. Ma ei tea, kus ta praegu on. Naljakas oli seegi, et ta nõudis õigust kanda kohtus maski, kuigi tema nägu oli olnud kõikjal meedias.

1 „Gargandi snilld“, Ari Alexander Ergis Magnússon, 2005; „Syndir feðranna“, Bergsteinn Björgúlfsson, Ari Alexander Ergis Magnússon, 2008.

2 „1944“, Elmo Nüganen, 2015.