Dokumentaalfilm „Puutumatu“ („Untouchable“, USA 2019, 98 min), režissöör Ursula MacFarlane, operaatorid Neil Harvey, Amza Moglan ja Patrick Smith, helilooja Anne Nikitin.

Jodi Kantor, Megan Twohey, She Said: Breaking the Sexual Harassment Story That Helped Ignite a Movement. Penguin, 2019. 320 lk.

Filmi „Puutumatu“ alguses kirjeldab kontserdiäris töötanud Hope d’Amore, kuidas ta läks kunagi ärireisile produtsent Harvey Weinsteiniga. Nad jõudsid New Yorki ning ootamatult selgus, et Weinstein oli võtnud neile kahe peale ühe toa. Selles toas oli vaid üks suur voodi. D’Amore kirjeldab, kuidas see teda ehmatas, ent ta riietus dressidesse ja T-särki ja üritas kogu olukorra naljaks pöörata. Weinstein ronis tema kõrvale ihualasti. Pisaraid tagasi hoidev d’Amore kirjeldab dokumentalistile, kuidas Weinstein tegi talle terve õhtu siivutuid ettepanekuid ja üritas talle läheneda. D’Amore lükkas need kõik tagasi ja ootas, millal produtsent magama jääb või öö lõpuks otsa saab. Naine jutustab, kuidas Weinstein kõigest hoolimata ei taltunud ning lõpuks ta vägistas. Sel ajal üritas naine võimalikult vait olla, toimuvale mitte mõelda ja oodata, millal kohutav läbielamine lõpuks mööda saab. Weinstein oli suur ja agressiivne mees, tema oli naine võõras linnas. Aasta oli 1978.

D’Amore lugu on eriti õõvastav sellepärast, et see sarnaneb nii palju teiste filmis intervjueeritud naiste lugudega. Weinstein kutsub kellegi „ärikohtumisele“. Nad lähevad koos hotellituppa, kus Weinstein hakkab äkitselt nilbeid ettepanekuid tegema. Riietab end lahti. Neljas selline lugu mõjub juba rutiinsena, vaataja teab, mida oodata. See teeb loo veelgi šokeerivamaks. Ning hoolimata sellest, et Weinsteini käitumismuster oli banaalselt korrapärane, et sellest oli teadlik pool Hollywoodi näitlejatest ja produtsentidest, et tema ahistamiskatsetest oli saanud nali, millega lahutati Oscarite jagamisel publiku meelt (Seth MacFarlane: „Soovin õnne, teie viis naist ei pea enam teesklema, et teid erutab Harvey Weinstein.“), oli see mees ikkagi karistamatu. Kohtu alla anti ta 25. mail 2018, nelikümmend aastat pärast d’Amorega juhtunut. 95 naist on süüdistanud teda seksuaalses väärkohtlemises.

Nende lugude valguses võiks olla selge, et naistevastase vägivalla juured ei peitu mitte Harvey Weinsteini, Jeffrey Epsteini, Martti Kuusiku või Tiit Ojasoo isikus. Olgu neid süüdistatud ühes, üheteistkümnes või tuhandes ja ühes vägivallaaktis, nende juhtumite eripära seisneb selles, kui keeruline on jõuda süüdistustest vägivallatsejate talitsemiseni. Ühiskonna tugi, mis peaks ohvreid kaitsma, nende süüdistusi uurima, erapooletult tõeni jõudma ja tagama, et vägivald enam ei korduks – need mehhanismid lihtsalt ei toimi. Ei Eestis ega USAs.

Kes soovib mõista põhjalikumalt, milliseid takistusi seksuaalse väärkohtlemise ohvrid õigluseni jõudmiseks ületama peavad, võiksid vaadata „Puutumatut“ ja lugeda sinna kõrvale New York Timesi ajakirjanike Jody Cantori ja Megan Twohei raamatut „Tema ütles“.¹ Raamat annab ülevaate meeletust uurivast ajakirjandustööst, mida tehti Weinsteini tegude paljastamiseks ning ka Weinsteini ja tema advokaatide vastutegevusest ja heidutuskatsetest.

Nende kahe teose koostoimel tekkiv pilt võiks sundida iga lugejat korra peeglisse vaatama. Kui seksuaalses väärkohtlemises süüdistatud mehed peavad kahtlemata kandma lõviosa vastutusest, siis nende järjepidevas karistamatuses oleme süüdi meie. Meie, kes me ülendame geeniusteks edukaid kunstnikke ja ettevõtjaid ning arvame, et see annab neile mingi vooruslikkuse aura. Meie, kes me peame üleval meediat, mis jahib odavaid skandaale ja soovib iga hinna eest konkurentidele ära panna, tehes sellega võimalikuks ajakirjanduse ärakasutamise kogu maailma weinsteinide kaitsmiseks ja hea uuriva ajakirjanduse summutamiseks. Meie, kes me oleme ehitanud üles kohtusüsteemi, mis – tõsi, USAs teiste meetoditega kui Eestis – selle asemel et ohvreid kaitsta, nende kaebusi tõsiselt võtta ja vägivalda ennetada, võimaldab väärkohtlejatel oma tegevust jätkata.

„Puutumatu“ üks huvitavamaid episoode käsitleb Harvey Weinsteini käitumist ülemuse ja produtsendina. Vendade Weinsteinide firma Miramax oli Hollywoodis pikka aega kõige prestiižsem filmitegija. Nende võimuses oli teha reanäitlejatest filmitähed ja filmitähtedest kuldkujukestega filmitähed. Weinsteinide osalusel tehtud filme on nomineeritud Oscarile 341 korral, nende filmid on võitnud 81 korral. Nende filmograafias on klassikud nagu „Inglise patsient“, „Armunud Shakespeare“ ja „Pulp Fiction“.²

Peaaegu kõik „Puutumatus“ inter­vjueeritud produtsendid ja filmitegijad väljendavad oma austust Miramaxi riskijulguse ja turundusoskuse vastu. Miramax raputas Hollywoodi: julgeti toota uutmoodi filme, rikkuda kirjutatud ja kirjutamata reegleid, eksperimenteerida ja eirata tavapäraseid eeldusi selle kohta, millised filmid on publikumagnetid ja millised kunstiteosed. Nad julgesid ka läbi kukkuda (ning asjaolu, et neid finantseeris ülisuurte taskutega Walt Disney korporatsioon tegi selle mõistagi palju lihtsamaks).

Samal ajal aga lubas Weinstein ka oma igapäevatöös endale käitumist, mida üheski tavalises töökeskkonnas professionaalseks ei peeta. Ta karjus alluvate peale, esitas neile absurdseid nõudmisi, viskas neid kahekiloste marmorist tuhatoosidega ning vastas protestidele, et „kui ei meeldi, mine ära“. Üks meessoost intervjueeritav nendib, et ta ei mõista siiani, miks ta ei lahkunud Miramaxist kohe, kui ta sai teada, et Weinstein oli tema soovitusel tööle võetud naisalluvat ahistanud. Aga vastus on ilmselge: Miramax oli sel hetkel Hollywoodi kõige hinnatum tööandja ja vabatahtlikult sealt keegi naljalt ära ei läinud.

Kõige keerulisem oli muidugi neil naistel, kes töötasid Miramaxis assistendina või olid näitlejana veel mitte päris superstaarid. On kõnekas, et Weinsteinile meeldis viidata sellele, et on maganud Gwyneth Paltrow’ga (mis ei vastanud tõele), aga suur osa tema ohvritest olid karjääriredelil palju madalamatel astmetel. Nende naiste üle oli tal kõige rohkem võimu, sest neil oli Weinsteini ärritamisest kõige rohkem kaotada. Stabiilne töökoht, võib-olla elu ainuke võimalus teha tõelist karjääri.

Ent meestel ja naistel, kes olid keskastmejuhid ning kes teadsid, millega Weinstein tegeleb, pole mingit vabandust vastutusest kõrvale hiilida. Neil oli võimalus midagi teha, ent ometigi vabandasid nad ennast aastakümneid välja. „Miramax ongi ju ebatavaline ettevõte“, „see oli lihtsalt viis, kuidas ettevõte toimis“, „oli valida, kas aktsepteerida Harvey kapriise või lahkuda“. Kõige võikam põhjendus: „Me küll teadsime, et Harvey ei ole oma naisele truu, aga me eeldasime, et naised magavad temaga vastastikusel nõusolekul küllap selleks, et paremaid rolle saada.“ Päris korralik hüpotees, mida eeldati ilma igasuguse tõendusmaterjalita!

See kõik võiks lugejale mõnevõrra tuttav olla. Hoopis väiksemas mastaabis nägime sellesarnaseid argumente ka mõne aasta eest, kui rullus lahti videole jäädvustatud teater NO99 juhi Tiit Ojasoo rünnak ühe naisnäitleja vastu. Üks teatrikriitik ja sotsiaaldemokraatlik poliitik kirjutas avalikus kirjas, et Ojasoo ametist vabastamine oleks „edu tipul“ oleva teatri tapmine, ning tuletas meelde, et „andekad inimesed on tihti halva iseloomuga ja võivad teha ka hulle tegusid“.³ Üks teine avalik intellektuaal mõtiskles teemal, kas on ehk tegemist hoopis planeeritud teatriaktsiooniga, omamata ühtegi tõendit, et midagi sellist võiks kahtlustada. Nagu üks „Puutumatus“ oma tegevusetust kahetsev produtsent nendib: erakordsus ja reeglite rikkumine kunstivallas on väga tore, aga see ei õigusta kuidagi ebaprofessionaalset käitumist, ahistamist või erakordselt vägivaldseid tegusid.

Juhin tähelepanu, et selliste argumentide kasutamine on ebaõiglane sõltumata sellest, kas härra X või Y süü on tõestatud, kas nad on jäänud valvekaamera salvestisele või mitte, kas neid süüdistab üks ohver või üheksakümmend viis. Just seda peavad #metoo aktivistid silmas, kui nad hüüavad tänaval „Uskuge naisi!“ või kritiseerivad meediat ja ühiskonnategelasi probleemi pisendamise pärast. Küsimused, kui mitu Oscarit on võitnud Miramaxi filmid või kui erakordne on NO99 looming, ei oma mingit tähtsust, kui küsimus on selles, kas ühe asutuse juht on oma võimu ära kasutades toime pannud vägivallaakti. Sellised argumendid on mitte ainult ebaolulised, vaid ka kahjulikud, sest heidutavad niigi haavatavas olukorras olevaid ohvreid veelgi.

Omaette probleemiks on ahistamislugude paljastamisel meedia ise. Kuigi ajakirjanduses on palju tublisid uurivaid ajakirjanikke, on meedia samal ajal ka meelelahutustööstuse haru, mis sõltub samamoodi „erakordsete“ produtsentide soosingust ja püüab pidevalt lugejate tähelepanu saada. „Puutumatus“ on küllalt näiteid Weinsteini gangsterlikest katsetest summutada ebameeldivat meediatähelepanu. Ühele ebamugavaid küsimusi esitanud ajakirjanikule vastas Weinstein: „Mul on hea meel, et ma olen selle kuradima perse kukkunud linna kuradima šerif.“ Seejärel lükkas ta ajakirjaniku trepist alla ning klohmis teda keset tänavat. Sellest intsidendist tehti sadu pilte ja ükski neist ei jõudnud ajalehtedesse. Toimetajad teatasid ajakirjanikele: „Harvey on siin linnas igavesti, ära teda puutu. Harvey on Venemaa.“ Ühes dokumentaalkaadris teatab Weinstein ajakirjanikule, et kui ta mõne kompromiteeriva pildi avaldab, siis „ei tööta ta siin linnas enam kunagi“. Ning ajakirjanikud nendivad – sel hetkel oligi ta kunn.

Ehk huvitavamgi on jälgida, kuidas Weinstein üritas rööbastelt maha lükata New York Timesi uurivaid ajakirjanikke. Sellist mõõtu ajalehtedega gangsterit mängida polnud võimalik – kuigi Weinstein üritas ka seda. Ta lähenes Timesi endisele kirjastajale Arthur Sulzbergerile ja ka ajalehe peatoimetajale Dean Baquet’le. Mõlemad saatsid ta aga pikalt. Seejärel ähvardas Weinstein mõistagi pikkade ja kallite kohtuprotsessidega, lõpuks aga üritas „narratiivi oma kontrolli alla saada“. Oma raamatus kirjutavad Twohey ja Cantor, kuidas nad kartsid kõige enam seda, et enne kui nad uurimistöö lõpetavad, esitab Wein­stein oma versiooni juhtunust mõnele konkureerivale ajalehele. Selles loos ilustab ta oma tegusid, väidab, et kõik teod toimusid kahepoolsel nõusolekul; et ta kedagi tegelikult ei ahistanudki ja kahetseb nüüd oma truudusetust väga ja teeb kõik, et edaspidi parem inimene olla. Kui tal õnnestunuks teema keskne sõnum niiviisi ise paika panna, olnuks väga raske hiljem faktitäpsema looga inimeste teadvusse pääseda.

Twohey ja Cantori raamat väärib üldse põhjalikumat lugemist, et näha, kui keeruline ja väljakutserohke on niisuguste lugude vastutustundlik kajastamine. Eesti ajakirjanduses on selliste uurivate lugude kvaliteet läinud järjest paremaks, eriti kui neid teevad ajakirjanikud, kellel on naistevastase vägivalla teemadega pikemaajalisem kokkupuude. Ometi leidub ka Eestis palju meedia ärakasutamist süüdistatu versiooni kinnistamiseks ilma mingi kriitilise käsitluseta. Näiteks tuleks igaveseks pensionile saata „intervjuu süüdistatava advokaadiga“. Üldiselt on nende puhul tegemist labaste katsetega mõjutada avalikku arvamust ja midagi kasulikku neist teada ei saa. Küll aga saab nii levitada tervet hulka valikulisi „fakte“ ja kinnistada avalikkuses juhtunust sellist versiooni, mis kaugeltki ei pruugi vett pidada.

Viimaks annavad nii „Puutumatu“ kui ka „Tema ütles“ vastuse tüütuseni korratud küsimusele, millega ohvrite lood kahtluse alla seatakse: miks nad nii kaua ootasid, miks nad politseisse ei läinud? Weinsteini puhul selgub, et vastus kõlab sageli nii: läksid küll ja selle tagajärjel sunniti nad vaikima. Pikka aega oli Weinsteini strateegia ahistamissüüdistustega tegelemisel pakkuda ohvritele kohtuvälist kokkulepet. Tema maksab ohvrile suurema hulga raha (tavaline suurusjärk mõnisada tuhat dollarit) ja ohver kirjutab selle eest alla lepingule, milles lubab temaga juhtunust mitte kunagi elus enam rääkida. See oli strateegia, millele suunasid ohvreid nende endi advokaadid, sealhulgas ka näiteks naiste õiguste kaitsmise poolest tuntud Gloria Allred! Loogika oli järgmine: juhtumite tõestamine on sedavõrd keeruline, Weinstein on sedavõrd rikas, sedavõrd võimukas, sedavõrd heade juristidega mogul, et tema vastu kohtusse minek on liiga kallis ja eeldatavasti ebaedukas. Sestap on raha nõudmine parim tulemus, mida naised oodata võisid. Iga üksik ohver sai vähemalt mingi kompensatsiooni, kuigi võib spekuleerida, kas see ka meelerahu pakkus, kui nad pidid isegi terapeudile oma kogemuste rääkimiseks luba küsima. Süsteemselt lõpetati asi nii, et lugu pandi kalevi alla ja Weinstein sai oma tegevust vanaviisi jätkata. Meenutuseks: kokku vähemalt nelikümmend aastat.

Ma ei tea, et Eestis selliseid kohtu­väliseid kokkuleppeid sõlmitaks – aga ilmselt pole ka põhjust. Meie õigus­süsteem heidutab ohvreid igal sammul, nii et „lisamotivatsiooni“ oma kaebusest loobumiseks pole ilmselt vajagi. Iris Pettai 2016. aasta küsitlusest tuli välja, et arvestatav hulk kohtunikke ei pea seksuaalset vägivalda probleemiks ja paljud prokurörid arvavad, et kui ohver antud ütlustest loobub, siis ei ole selle taga põhjust kahtlustada vägivallatseja survet. Tambet Laasik on hiljutises ERRi artiklis loetlenud masendava hulga puudusi meie lähisuhtevägivalla kohtupraktikas, alates sellest, et tsiviilkohtu­menetlus on suunatud „pere koos hoidmisele“ ja mitte ohvri kaitsmisele ja lõpetades sellega, et ohvrile lähenemiskeelu kehtestamine on peaaegu võimatu.⁴ Kes soovib, võib lugeda näiteks Eero Epneri Eesti Ekspressis ilmunud pikast loost, kui keeruline on lähisuhtevägivalla all kannataval inimesel põgeneda, kui alarahastatud on meie tugikeskused, eriti võrreldes vägivallatsejatega, kes saavad endale lubada selliseid juriste, nagu on Weinsteinil.⁵ Nagu sedastab Laasik, on riiklik kriisitelefon ja veebileht (palunabi.ee) „ohvrile moraalseks abiks, kuid kuidas täpselt need vägivallatsejat ohvrist eemal hoiavad, ei ole paraku mõõdetav ega arusaadav“.

„Puutumatu“ on kohustuslik vaatamine ja „Tema ütles“ kohustuslik lugemine. Mitte sellepärast, et Weinstein oleks mingi erakordne koletis. Ei ole. Ja kumbki teos pole ka mingi eriline kunstiline šedööver. Vastupidi. Kohusetundlikult ja ilma liigsete ambitsioonideta joonistatakse meile välja kogu see süsteem, mis garanteerib, et kui ühiskonnas mõni Weinstein leidub, siis saab ta seal ka karistamatult tegutseda. See on süsteem, mis eeldab, et võimul olevatel inimestel on õigus, mis laseb neil kasutada oma raha, reputatsiooni ja ligipääsu juristidele, et ennast tagajärgede eest kaitsta ning mis esitab süstemaatiliselt nõrgemas olukorras olevatele inimestele kahtlustavaid küsimusi, mida selle maailma weinsteinide käest keegi küsima ei vaevu. Kuni me seda süsteemi ei muuda, jäämegi iga natukese aja tagant imestama – kuidas on küll võimalik, et ka see armastatud, erakordne, edu tipul olev andekas, ent keerulise iseloomuga inimene osutus selliseks kurjategijaks. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.

1 Jodi Kantor, Megan Twohey, She Said: Breaking the Sexual Harassment Story That Helped Ignite a Movement. Penguin, 2019.

2 „The English Patient“, Anthony Minghella, 1996; „Shakespeare in Love“, John Madden, 1998; „Pulp Fiction“, Quentin Tarantino, 1994.

3 Jaak Allik. Jaak Alliku avalik kiri Indrek Saarele: andekad inimesed on tihti halva iseloomuga ja võivad teha ka hulle tegusid, nendega ümberkäimisest algabki kultuurijuhi kunst. – Eesti Päevaleht 14. VI 2016.

4 Tambet Laasik, Riiklikult toetatud vägivald. – Kultuur.err.ee 19. IX 2019.

5 Eero Epner, Sest nad saavad. – Eesti Ekspress 7. V 2019.