Indrek Jürjo aastatepikkuse töö tulemusena äsja ilmunud mahukas uurimus August Wilhelm Hupeli kohta on asjalik ja tänuväärne lugemine. Paljudel meist, kes on ühte või teist Hupeli tööd kasutanud, ei ole olnud mahti kuigi põhjalikult tema isiku ja kogu tema mahuka loominguga tegeleda. Jürjo on selle töö suure põhjalikkusega ette võtnud ning saavutanud ka märkimisväärse tulemuse. Selle aluseks on olnud väga rikkalik allikate kogu nii trükitud töid kui seni mitmetes arhiivides laiali pillutud materjale.
Mille poolest on August Wilhelm Hupel meile oluline? Esmalt ikka topograafina, kelle kokku pandud kolm köidet ?Topograafilisi teateid? (1774 ? 1782) koos asehalduskorda käsitleva lisaköitega (?Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalischen Statthalterschaft. Zur Ergänzung der topographischen Nachrichten von Lief- und Ehstland, 1789) on olnud nende ilmumistest saati erinevate valdkondade uurijatele asendamatuteks käsiraamatuteks. Loomulikult olid Hupeli huvid, nagu see toonastele valgustusajastu kirjameestele omane, palju laiemad ? sellest annab ju tunnistust temast jäänud suur hulk trükiseid väga erinevatel teemadel ?, kuid teistest valdkondades, olgu siis tema populaarfilosoofilised või eesti keelele pühendatud tööd, ei olnud ta saavutused siiski nii märkimisväärsed. Aga eks seda rõhuta korduvalt ka Jürjo, kirjutades: ?XVIII sajandi teise poole tähtsaim eesti keele uurija ja sõnavara koguja on Hupel, hoolimata sellest, et ta eesti keeleõpetuse alal midagi eriti originaalset korda ei saatnud. /…/ Pietistlike eelkäijate saavutustele lisab Hupeli keeleõpetus vähe juurde. Ka Hupeli lihtsustav käsitlus eesti keelest, mida ta pidas vähekeerukaks ja kergelt õpitavaks, ei loonud just häid eeldusi eesti grammatika süvendatud tundmaõppimiseks.? Olemata küll originaalne, oli näiteks tema ?Eesti keeleõpetusel? toona siiski oluline praktiline tähendus eesti keele õppevahendina, rääkimata sellest, mida sel keele ajaloo uurijatele hilisemal ajal on pakkuda olnud.
Hupeli tekstid, olgu need kirjutatud ükskõik millises valdkonnas, ei paista minu arvates küll kuidagi silma ei erilise stiili või keelekasutuse nõtkuse poolest. Need tunduvad olevat üsna tuimad ja igavad, mille võiks tänapäeva lugejale kompenseerida vaid soov leida neisse kätketud informatsiooni.
Kuid kes oli August Wilhelm Hupel? Esimene vastus, mis keelele tuleb: Põltsamaa pastor ja kohalik kirjamees. Kuid see ei ole siiski piisav, mõistmaks tema fenomeni XVIII sajandi Liivimaal. Ent tsiteerigem Jürjot: ?Hupel ei kuulu erakordsete, nii-öelda oma ajast üle ulatuvate isiksuste hulka, nagu näiteks valgustusajastu Baltikumis viibinud Johann Georg Hamann ja Johann Gottfried Herder või Liivimaal sündinud ja üles kasvanud tormi-ja-tungi-kirjanik Jacob Micael Reinhold Lenz ? pigem võib teda iseloomustada kui Saksa valgustuse tüüpilist esindajat.? Jürjo iseloomustabki Hupelit ?tavalisuse? mõistega, mis tegevat viimasest hea näite terve ajastu iseloomustamiseks.
Ent mis peitub selle ?tavalisuse? taga? See on ehk teatud alalhoidlikkus ja ka konservatiivsus, mis tegelikult iseloomustab ka Hupeli kirjatöid. Olgu see suhtumine pärisorjusesse, Vene keskvalitsusse või ka Prantsuse revolutsiooni. Tema kirjakohti talupoegade kohta on paljud hilisemad uurijad ikka ja jälle kasutanud, kuid Hupel, erinevalt näiteks Johann Georg Eisenist, ei positsioneeri oma suhtumist õigupoolest kuidagi: ?ta nendib teatava kibedusega, et eestlased ja lätlased on pärisorjad, kuid piirdub üldsõnalise deklamatsiooniga ja väldib hoolega igasugust poolt ja vastu seisukohta. Hupel kaldub pigem eesti ja läti talupoegade õigusetut olukorda käsitlema suhteliselt ja võtab Balti provintsides valitseva ühiskondliku korra seda kritiseerivate välismaalaste ees oma kaitse alla,? kirjutab Jürjo. Ja asjatu oleks Hupeli töödest üritada leida ka mingit märkimisväärset kriitikat Vene keskvõimude suhtes. Ta oli vähemasti väliselt igast aspektist väga riigitruu kirjamees. Jürjo nimetab teda ka suure enesetsensuuriga ?ettevaatlikuks natuuriks?, kes siiski lubas endale kriitilisi märkusi Venemaa-teemalistes kirjutistes Allgemeine Deutsche Bibliothekis, ent vaid sellistel puhkudel, kui neid ei avaldatud tema enda nime all. Ent siis, vähemasti mulle jäi käesolevat uurimust lugedes selline mulje, kui tema isiklikku turvalisust võis veidigi miski ähvardada, nagu see oli paljude vabameelsete inimestega Paul I valitsemise karmide tsensuuritingimuste ajal, oli ta valmis ka oma töödest loobuma: ??sel ajal tundis Hupel ilmselt tõelist hirmu, sest võimalike repressioonide vältimiseks ta isegi hävitas või peitis oma rikkalikke, tõenäoliselt eelkõige käsikirjalisi kogusid.? Ent Hupeli isiku puhul ei ole küsimus pelgalt neutraalses õpetlase positsioonis. See avaldub üsna selgelt tema suhtumises Prantsuse revolutsiooni. Kuna Liivimaal suhtuti sellesse üsna erinevalt, oli Hupeli seisukoht jäigalt reaktsiooniline (Jürjo nimetab seda Hupeli reformikonservatiivseks meelsuseks), hõlmates ka negatiivse vaate prantslastele üldse: ?Ärgu ometi hakaku Euroopale, mis on end senini lapsikult lasknud valitseda prantsuse moekaubitsejatel, kokkadel, rätsepatel, kammerteenritel ja mitmesugustel ringitõmbajatel, lõpuks meeldima ka praegused prantsuse õudused…? Selliste seisukohtade avaldamine oli tollasel Venemaal aga igati turvaline. Vastasel korral oleks vaevalt ta selliste mõttearendustega välja tulnud.
Ma ei puudutanud kaugeltki kõiki teemaarendusi, mis selles mahukas Hupeli uurimuses leiduvad. Neid on palju ja mitmedki neist, näiteks Hupeli isiksus, vajaksid ehk põhjalikumatki edasiarendamist. Ent praeguselgi kujul on Jürjo Hupeli raamat üks huvitavamaid, mis meil varasemast ajaloost kirjutatud. Hea on, et see raamat pole lõplikult valmis, siin on tohutule faktimaterjalile vaatamata õhku, mis annab võimaluse mõttearendusteks. Ei ole midagi hullemat kui täiesti lõpetatud raamat.
