Massimo Mercelli, kellest sai juba 19aastaselt  Teatro la Fenice (Veneetsia ooperiteater) esiflötistiks, on esinenud paljudes maailma esinduslikes kontserdipaikades, teinud koostööd maailmakuulsate orkestrite ja ansamblitega ning on Emilia Romagna festivali asutaja ja kunstiline juht. Bachi flöödikontserti ei esitanud solist küll traversflöödil, vaid kaasaaegse süsteemiga, kuid puidust instrumendil, mille tämber ja kõlajõud on barokiajastu muusika esitamiseks kohasem: pilli kõla on õrnem ja  pehmem kui tänapäevasel metallist flöödil. Mercelli flöödi tuhmivõitu kõla kompenseeris pillimängu tehniline tase. Solistilt äärmiselt head tehnilist tulevärki nõudev kontserdi kolmas osa Allegro di molto oli tõeliselt virtuoosne ja meisterlik.

Orkestri kõla iseloomustas energilisus ja tunglevus, mida Andres Mustonenist väsimatult ergab. Vahel tundus, et mõni aktsent läks ka kaduma – kohati olid just viiulid keelpillirühma ansamblitasakaalust justkui  väljas –, aga siin võis kaasa mängida kirikuruumi suur akustika, mis kiirema muusika esitamise puhul kipub detaile ja ka kooskõla hägustama. Küll aga oli solisti ja orkestri vahekord liiga kaldu orkestri poole, kes sõitis siinseal liiga valjult flöödist üle. Järgmise teosena esitati klassitsismiajastu saksa helilooja Franz Danzi Concertante flöödile, klarnetile ja orkestrile. Ilmselt tavarepertuaaris tundmatum Danzi oli Beethoveni kaasaegne ning noore Weberi mentor ja innustaja. Ta elas ning töötas tšellisti, helilooja ja dirigendina Mannheimis, Stuttgardis, Münchenis ja Karslruhes. Massimo Mercelli kõrvale asus klarnetisolistina Darko Brlek, kes on mänginud koos Sloveenia Rahvusliku Sümfooniaorkestri, Moskva Virtuooside jms orkestritega.

Danzi helikeel on stiilipuhtalt ja vähemalt selles töös ka igavalt klassitsistlik, kuid eks siin oligi peamine solistide efektne soleerimine ja duo ehk  heas mõttes enesenäitamine. Paraku ei tekkinud esitusel ühtset hingamist ja omavahelist „keemiat”: Brleki pisut liiga läbitungiv klarnetihääl ei sobitunud kõige paremini ansamblisse, ka oli klarnet minu arust häälestatud pisut madalamalt kui teised pillid. Võimalik, et häälestust mõjutas kontserdipaiga jahe temperatuur. Teose kolmandas osas Larghetto mängisid puhkpillid (kaks metsasarve ja kaks fagotti) hea tasakaalu ja häälestusega kvartetipartii.  Komplimendid Kalle Koppeli meisterlikult sooritatud I metsasarve partiile – nii kõrges registris partii esitamine ei ole kõige lihtsam ülesanne ka väga kogenud muusikule. Kontserdi teises osas kanti ette Felix Mendelssohni „Itaalia sümfoonia”. See oli särtsakas ja taas hoogne esitus, isegi liiga kärsitu. Tahtnuks suuremat fraaside läbitunnetamist ja pikema joone selgemat realiseerimist. Orkestri esituskoosseis täienes lisaks juba enne laval  olnud puupuhkpillidele ja metsasarvedele trompetite ja timpanitega. Trompetid kõlasid küll säravalt, aga vahetevahel liiga jõuliselt.

Väga nauditav oli II osa Andante con moto kahe flöödi kõla – ilus ja mahlakas ja omavahel väga hästi sobivad tämbrid. Andres Mustoneni dirigeerimisviis ei jäta külmaks: ta on justkui isikupärane mootor, kes paneb iga masina käima ja hooga sõitma. See on aga stiil, mis vajab mängija erilist tähelepanelikkust,  valmidust ja mõnes mõttes tunnetamist, pigem „ära lugemist” silmade, südame ja kehakeele, kui akuraatse ja n-ö korrektse auftakt’i ja muude dirigeerimiskunsti standardite kaudu. Kuid see toimib, sütitab nii esitajad kui publiku. Väga tänuväärt on Tallinna Filharmoonia mõte teha vahel tasuta kontserte. Kolmveerand Metodisti kiriku suure saali istekohtadest oli hõivatud ja tundus, et publik jäi kontserdiga  väga rahule.