Mille mu perekond on minusse istutanud, selle istutan mina oma lastesse.

Talmud

Lühimängufilm „Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat“ (Alasti Kino, Eesti 2016, 39 min), režissöör Janno Jürgens, stsenaristid Anti Naulainen ja Janno Jürgens, operaator Mart Raun, helilooja Liisa Hirsch. Osades Evald Aavik, Tiina Tauraite, Oliver Linnas, Rain Simmul, Taavi Tõnisson jt

2012. aasta lühimängufilmis „Distants“ on Janno Jürgens mänginud maagilise realismiga, et rääkida isa ja poja pingelisest suhtest. Uues filmis „Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat“ on Jürgens veelgi laiendanud perekondliku konflikti uurimise areaali ja heitnud pilgu isa ja tema järeltulija suhtesse seekord nii, et keskmes on eri generatsioonide vastandlikud väärtushinnangud.

Aleksander (Evald Aavik) on pensionär, kes tundub olevat vastu tütre Marju (Tiina Tauraite) plaanile võtta enda valdusesse Aleksandri suur ja peaaegu tühi maja. Ühel kuumal suvepäeval istub ta aias, vesteldes oma lapselapse Karliga (Oliver Linnas) sellest, mida ta on minevikust õppinud, ja mida Aleksandri poeg Karlile õpetada võiks. Hiljem saabub Karli tädi Marju, et isa õhtusse tublisti segadust tuua. Aleksander otsustab seejärel, et tema pärand oma lastele on midagi muud kui see, mis Marjul meeles mõlgub. Kibeduse ja kibestumise allhoovus hakkab aga varsti üle kallaste ajama ja Aleksander on sunnitud tegema rutaka otsuse.

Jürgensi film on osalt sünge draama, kus lahatakse mahavaikitud pingeid perekonna südames, osalt aga kahe põlvkonna kaudu esitatud mõistulugu loodusest, mis peab hakkama saama tänapäeva maailma julma pragmatismiga. Aleksander on mees, kes elab loodusega harmoonias. Filmi alguses näeme teda aia eest hoolitsemas ja rahulolevalt lapselapsega vestlemas. Nendes stseenides on õhkkond mõneti idealiseeritud. Kaunis ja haljendav aed supleb päikeselaikudes ning kui Karl märgib, et on „kuum nagu põrgus“, saab ta selle eest vanaisalt leebelt noomida (ideaalmaailmas pole kohta isegi kõige leebematele vandesõnadele).

Kontrastina toimib tütre Marju külaskäik koos oma abikaasaga: maa vaikelu on rikutud, kui nende suur auto teed mööda lähemale müriseb. Päikesepaiste on asendunud vihmaga – loodus teataks justkui ette hukukuulutajate tulekust.

Marju vajub majja sisse ja rikub vanaisa ja lapselapse rahuliku vestluse. Ta tahab, et Aleksander prooviks jalga kingiks toodud uusi kingi, näägutades samal ajal kõikvõimalikel teemadel. Marju põlvkond toob kaose, mis ei jäta mõtisklustele ruumi.

Marju ja Aleksandri stseenid on hästi tabatud. Marju teeb igast asjast numbri, õiendab sellegi pärast, et isa on varuvõtme asukohta muutnud. Nagu tihti vanema ja lapse suhetes, on ka selles peres aastatega rollid justkui vahetunud: Aleksander on nüüd see üleannetu laps, kes teeb oma tütrele meelehärmi. Varsti paljastatakse ka sügavam konfliktipõhjus: Marju tahab endale isa maja, et see maha lõhkuda ja sinna külalistemaja asemele ehitada (Karl on selle plaani jõudnud juba vanamehele avaldada). Kui Marju näeb, et plaan ei kipu õnnestuma, ei varja ta oma viha. Marju kuulub põlvkonda, kelle silmis ei ole pärand ja pärandus mõõdetavad põlvest põlve edasi antud hoolitsuse või õppetundidega, vaid üksnes raha ja omandiga. Vanemlik armastus on tarbekaup, sentimentaalsust tuleks aga iga hinna eest vältida (ta halvustab oma venda, sest sellel polevat selgroogu). Esimene vabas Eestis üles kasvanud põlvkond on kapitalismi õppetükid liigagi hästi selgeks saanud. Filmis on siiski tegelaskujudega seonduvaid klišeesid vältida suudetud. Esmapilgul tundub Marju olevat pelgalt pinnapealne rahaahne naine ja Jürgens on mänginud vaataja sellekohasel ootusel. Kui Aleksander paljastab, et tal on majaga seoses uued plaanid, järgneb Marju talle magamistuppa ja haarab padja. Hetkeks võime olla peaaegu kindlad, et ta surub selle vihaga isa näole, et too ära lämmatada. Marju nutma puhkedes näeme aga selgelt, et ta on murest murtud. Jürgens ei mõista teda hukka, vaid tunneb kaasa talle ja põlvkonnale, keda on õpetatud kummardama vaid materialismi.

Filmi võtmestseenides on Jürgens liikunud veidi fantastilisemasse valda. Aleksandri puu otsa ronimises on midagi muinasjutulikku, ühtaegu melodraamat ja veidrat lapselikkust. Justkui oleks Aleksander, näinud oma tütre ja maailma küünilisust, sunnitud ette võtma midagi sellist, mida ei kammitse täiskasvanulik vastutustunne. Midagi sellist, mis tuletaks meelde läinud, süütumad ajad. Näeme aga ka, et see ettevõtmine on tulutu. Täiskasvanute maailmas lunastust ei ole.

Filmis on aga ka annus lootust: Karl on põlvkonnast, kes õpib nii vanavanematelt kui ka vanematelt. Võib-olla leiab tema idealismi ja pragmaatilisuse vahel tasakaalu. Kui Karl ja ta isa annavad mõtte fraasile, mis on filmi pealkirjaks, saab selgeks, et lunastus võib oodata igaüht.

Näitlejatööd on enamasti väga head. Evald Aaviku Aleksandrist kumab habrast väärikust, mis on austusväärne, kuid kohati ka valulik. Tiina Tauraite mängib Marjut nüansseeritult ja vaikse meeleheitega, mistõttu Marju on karakterina kokkuvõttes midagi enamat kui üheplaaniline negatiivne tegelane.

Peaaegu 40minutise filmi narratiiv on märkimisväärselt ökonoomne. Palju jäetakse tegelaste vahel ütlemata. Napp ekspositsioon jätab vaataja kanda perekonnasuhete allteksti avastamise. Lühifilmi (milleks seda teost võib veel ääri-veeri pidada) on keeruline teha, aga Jürgensil on õnnestunud tasakaalu saavutamine hästi. Mõned stseenid filmi lõpupoole tunduvad küll üleliigsed. Ta oskab maailma näha nii teravalt realistlikuna kui ka veidi maagilisena (näiteks Aleksandri kodu kõrgub üle teiste, jättes mulje, et asub keset tühjust, mälestusmärgina kadunud aegadele).

Kahjuks tähendab 40minutine kestus ka seda, et filmile on raske leida kohta näitamiseks väljaspool Eestit. Liiga lühike, et kinno panna, ja liiga pikk paljude lühifilmifestivalide kava jaoks. „Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat“ kuulub ähmasesse keskmise pikkusega filmide kategooriasse (mid-length films) ja sellistel pole lihtne vaatajaid leida. Kahju, sest see film näitab, et Jürgens on andekas režissöör. Tema lood räägivad Eesti ajaloo eripärast ja põlvkonnast, kes on vabana unustanud mineviku õppetunnid.

Tõlkinud Tristan Priimägi